Meie tööpäev :)
Lõpetasime viimasel marjade lugemise tööpäeval varakult ja selle puhul viis Zinal meid kohvikusse lõunale. Seal ootasid meid ees veel 3 Indevini töötajat. Lootsin, et oh rõõmu, saan tellida mingi hea värske ja tervisliku salati, aga minu pettumuseks pakuti seal vaid kohvi ja saiakesi, koogikesi ja pirukaid. Väga armas temast ja ta oli õnnelik, et talle sattus nii hea tiim ja marjade lugemine möödus ilma suuremate äpardusteta. (Välja arvatud bussi lagunemine ja minu šokolaadipuder, mis ühel hommikul istmele lendas). Igatahes on meie ülemus Zinal väga heasüdamlik ja tore naine, kellel on 90% ajast hea tuju. Tegemist oli väidetavalt Blenheimi kõige parema kohvikuga. Interjöör oli seal tõesti äge ja letil seisid taaskasutatavad kohvitopsid, mida said 20$ eest endale soetada. Aga siis..tellisime kohvi ja meile toodi see papptopsis! Koos plastik kaanega! (laud olid meil kinni pandud ja nad teadsid, et sööme kohapeal). Lisaks sai endale valada tasuta vett PLASTIKTOPSI. Tellisime mõlemad Kerdiga quiche moodi piruka, mis oli päris maitsev. Igatahes serveeriti see lõikelaual koos puidust kahvli ja noaga. Lihtsalt mind pani imestama, et kas tõesti ei suuda nii populaarne kohvik endale osta nõudepesumasinat, kus saaks metallist köögiriistu ja kohvitasse pesta?? Kõige popim kohvik Blenheimis? For real? Ilmselt olen ma imelik, aga ma ei toetaks enda rahaga eales sellise mentaliteediga kohvikut. Sellesuhtes on Eestis ikka hea, et üha enam hoolitakse taaskasutusest ja näiteks paljudes kohtades saab oma topsiga kohvi tellides u 10% soodukat. 1:0 Eesti kasuks. Ahjaa..kohvikus istumine läks tööaja sisse.
Lugu Mealybugist ja neljast
seljakotirändurist
Kaugel seitsme maa ja mere taga elasid kord 4 seljakotirändurit Maria,
Chris, Corentin ja Kert. Nad töötasid ühes kaunis veiniaias, mida oli rünnanud
kuri Mealybug (putukas). Ülemus käskis neil see putukas leida ja tema kätte
toimetada. Viinamarju kasvab aga kokku 600 hektaril ja kurikael ise on
mikroskoopiliselt pisike. Maria, Kert, Chris ja Corentin sõidavadki päevas 8
tundi ATVga viinamarjapuude vahel ja ajavad taga seda ühte esmapilgul armsat ja
süütut putukat, kes tegelikult on kurjem veel kui üks vuntsidega mees, kes
kunagi Saksamaal elas. Eelmisel aastal leiti see kurjam üles, aga tundub, et ta
oli jõudnud vahepeal sigineda ja mürk tema järeltulijat ei hävitanud. Nii nad
siis lehti korjavad ja nende alla piiludes kurikaela tabada proovivadki.
Kõlab nagu muinasjutt, aga viimasel nädalal on see meie igapäevaelu. Kert
tegi vahepeal traktori treeningu ja kõigi eelduste kohaselt hakkabki ta korjamishooajal traktoriga sõitma ning (u 2 nädalat
kestab) kombaini ootama, et viimane saaks saagi kärusse vuristada. No nii nagu ka viljavõtt käib.
Siis kui viinapuud on pügamata tuleb läbi džungli ennast suruda
Pildid kurikaelast
Leitud! Kas ka sina leiad pildilt Mealybugi?
Kuna praegu on veiniaias ka püsiöölistele raske tööd leida siis teeme
meiegi „mitte nii tähtsaid töid“. Meie kaunis muinasjutt ATV seljas podcaste
kuulates sai selle nädala alguses läbi. Esmaspäevasel koosolekul seisis nädala
eesmärkide listis „surnud viinapuude väljatõmbamine“. Noh, mõtlesin siis mina,
et peame juurima maast need pisikesed, mis eelmisel aastal istutatud ja pole kasvama
läinud aga oh ei. Tuli välja, et meid ootab ees korralik kraavikaevamine nagu tegi seda omal ajal Oru Pearu Teisipäeval andis Zinal meile kätte labidad ja sellel
hetkel me ei osanud aimatagi, et viinapuud elutsevad nii sügaval maa sees ega
ka seda mitte, et mulda on pinnases 30% ja kive 70. Alguses mul vedas, sest
ridades, mida ATV-ga läbisin, ei leidunud ühtegi elutut viinapuud. Silmanurgast
nägin aga räsitud Kerti, kes teatas, et tema ostab täna Eestisse piletid ära. Ja
kui temal juba raske, siis mis veel minul...just sellel päeval oli selg ka
kange, aga mitte nii kange kui kõige vintskem viinapuu kivises maapinnas.
Sellistes olukordades ei tea, kas nutta või naerda. Kas lahkuda või jääda? Kas
öelda, et vot seda tööd mina küll ei tee või olla lihtsalt vait ja kaevata „kraavi“.
Aga kõik halb juhtub ikka põhjusega ja nii ma usun, et järgnevas elus mõnda
muud tööd tehes oleme südamest tänulikud, et ei pea nende paganama sitkete viinapuudega enam kunagi maadlema. Saatsin ahastusest Zinalile sõnumi: „Kas tõesti peame seda tööd
tegema nii sellel kui ka järgmisel nädalal?“. Lootsin küll eitavat vastust, aga
kahjuks pidid minu poolvesised silmad telefoni ekraanilt nägema: „Kahjuks küll, muud tööd lihtsalt
pole“.
Egas midagi, ööga taastusin ja sammusin rõõmsalt järgmisel päeval tagasi tööle.
Äkki on täna parem, selle tööga saab tugevaks, eestlane ei anna alla- nii juurutasin
ma tahtejõudu enda igasse ajusoppi. Tegime seekord ka Kerdiga koostööd, tema
kaevab ühelt poolt ja mina teiselt. Kuna viinapuid eraldavad traadid ja
kastmissüsteemi voolik siis peaksime iga kord traatide vahelt teisele poole
roomama, aga kahekesi jääb see vaev ära. Ja kusjuures ma ei tea, kas aitas minu
manifesteerimine või lihtsalt kahekesi töötamine, aga palju lihtsam oli. Ja meile endalegi suureks üllatuseks võib öelda, et juba kolmandal päeval hakkasime seda ebameeldivat tööülesannet natuke nautimagi. See kui sa saad kurjami sügavalt koos
juurtega kätte on omamoodi rahudust pakkuv. Ja noo loomulikult võtame me ikka
puhkpause ka..nii palju kui ise tahame. Ega keegi meid sealt viinapuude vahelt
nagunii piiluda ei saa. Siiski teeme Kerdiga palju rohkem tööd kui sõber Chris,
kes nt käib 30min Wc-s või kooserdab niisama umbe ringi. Igatahes reedel olin ma juba nii hoos, et tegin
üksi tööd ja ei tundud enam nii suurt vastumeelsust.
Natuke ikka virisesin ka Zinalile, et me ju ei jaksa teha seda terve päeva
ja nii ta leidiski meile lisatöö, mida teisel poolel päevast saame teha –
parandada võrke, mida nad lindude kaitseks viinamarjadele peale panevad.
Muidugi toonitas ta kõigile saadetud sõnumis: „Are you happy now, Maria?“. Ja loomulikult oleme kõik õnnelikud, sest palavaga
kaevata kividest välja sitkeid viinapuid 7h (1 aega on pausid kokku ehk teeme
8 tunniseid tööpäevi) võtab läbi ka füüsiliselt väga heas vormis olema inimese.
Aga tegelikult elame hetkel päev korraga ja kui ikka väga üle viskab siis juurime ennast siit maalt välja ja pakime lennukile. Nagu Vahur Kersna ütles: „Ei ole mõtet
muretseda tuleviku pärast, sest me ei tea, kas seda tulebki“.
Oleme 2 korda saanud siin linnas teiste eestlastega kokku ja see annab meie hallivõitu elule palju positiivseid võnkeid juurde. Tore on emakeeles suhelda ja arutada teemasid, mida teiste rahvustega ei saa. Õppisime neilt ka uue sõna - kui teeskled tööl töö tegemist siis on see TÖÖSKLEMINE. Vot just seda tegevust teeme ka meie paar korda päevas viinapuid kaevates. Austraalias sai seda tehtud kohe päris palju. Mina võtsin tavaliselt harja kätte ja töösklesin mööda puuvillatehast ringi - toredad ajad! Ei saanud ju endale ometi lubada kojusaatmist.
Kätte sain!
Oleme 2 korda saanud siin linnas teiste eestlastega kokku ja see annab meie hallivõitu elule palju positiivseid võnkeid juurde. Tore on emakeeles suhelda ja arutada teemasid, mida teiste rahvustega ei saa. Õppisime neilt ka uue sõna - kui teeskled tööl töö tegemist siis on see TÖÖSKLEMINE. Vot just seda tegevust teeme ka meie paar korda päevas viinapuid kaevates. Austraalias sai seda tehtud kohe päris palju. Mina võtsin tavaliselt harja kätte ja töösklesin mööda puuvillatehast ringi - toredad ajad! Ei saanud ju endale ometi lubada kojusaatmist.
Neljapäeviti saame tasuta süüa - nii lõuna kui ka kohvipausi.
Pildil Uus-Meremaale omane datlikukkel võiga.
Niisama pläma ka siia lõppu - minimalism
Vaatasime ükspäev Netflixist dokumentaalfilmi kahest ameerika kutist, kelle elutee viis nad arusaamisele, et õnn ei peitu rahas ja asjades mida selle eest osta saab. Nad tuuritasid mõõda erinevaid osariike ja ärgitasid inimesi üles vähem tarbima. Mõtlesin natuke oma elu peale ja sain aru, et endale teadmata olen ka mina nii umbes 80% ajast minimalist. Minu põhimõte on juba mitmed aastad olnud, et mida rohkem asju, seda õnnetum inimene.. Näiteks kui sul on suur kodu siis veedad sa palju aega koristamisele. Mida kallim aksessuaar seda rohkem pead sellel silma peal hoidma = selle pärast muretsema. Ja muretsemine tekitab stressi ning stress teeb haigusi.
Oma riided ostan ma 90% kaltsukatest, sest mulle lihtsalt hullult meeldib seal sobrada ja häid leida saada. See kõik on asjade taaskasutus ja loodusele vähem kurnavam. Õnneks meil Eestis ei ole, aga nii Uus-Meremaal kui Austraalias on pea igas suuremas linnas odavkauba pood K-Mart, kust saab üliodavalt igast nänni. Aga see odav kaup on tulnud riikidest, kus töölised ei saa nende asjade valmistamise eest õiglast palka. Ja tegelikult meil ei ole ju vaja kujukesi riiulitele, 50 taldrikut kappi või igasse tuppa telekat.
Minimalismile lähemalt tõi mind kindlasti Austraalias elamine. Pidime alati valmis olema kõik enda mammona autosse pakkima ja edasi liikuma. Ei olnud probleemi, milline kleit selga panna, sest sul oli neid vaid 2. Ja pean tunnistama – kuradima õnnelik olin need 2 aastat. Inimesed kompenseerivad vaimset rahulolematust füüsiliste asjadega. Näiteks kui on paha tuju siis minnakse poodi ja ostetakse midagi, see tekitab õnnetunde. Kui kauaks? Tund-kaks? Paar päeva? Ja siis? Ilmselt ei saanud paha tuju alguse sellest, et mul seda asja ei olnud, vaid pigem milleski sügavamast ja peaksime hoopis selle probleemiga tegelema mitte asendama ühte probleemi teisega. Sest ilmselt on nüüd ka rahakott kergem, kapis/riiulil vähem ruumi ning seega meil on lausa mitu probleemi.
Kert käib jalgrattaga kohalikke mägesid vallutamas
Kert käib jalgrattaga kohalikke mägesid vallutamas
Meie pere Bailey ehk väike pätt, kes enamuse ajast riidekapis magab