Tuleviku plaanid ja Kerdi eri

On soe pühapäeva õhtu ja vedeleme Kerdiga diivanil telekat vaadates.Oleme õnnelikud. Väljast kosub mürin. Tegemist on Keviniga, kes remondib enda lennukit ja seda selleks, et meid lendama viia. Loodan, et asjad ei lähe nii kaugele, sest täna hommikul kohtasin Kevinit aias linde tulistamas(marjade vaenlased nr 1) ja ta tunnistas mulle, et ei saa ühelegi pihta, sest käed värisevad. Seega loodan, et lennuplaan ei lähe nii kaugele, seda enam, et ta pole ammu enda lennukiga sõitnud. Asjalood on sealmaal, et lahkume peagi farmist. Nädala alguses ütlesin Bettyle, et lahkume kolme nädala pärast. Tema selle peale, aga palus meil jääda jõulude lõpuni, sest kahe nädalaga ei sulanduks uued inimesed siia sisse( vanainimesed ja nende hirmud). Meie aga näeme ennast enne jõule Bali saarel riisiväljade vahel lõõgastumas ja seega pidime leidma kummagile osapoolele sobiva lahenduse: lahkume 5ndal detsembril ja tuleme natuke enne jõulupühi tagasi, et vanapaar saaks minna Perthi oma perega jõule veetma. Betty juba tegi meile varajase jõulukingituse ja tellis Bali raamatu, kus kõik vajalik ühele esmakülastajale vajalik. Väga armas temast! Aga peale jõule jätame kõigega siin hüvasti ja põrutame enda uue autoga(loodame, et leiame sobiva) Austraaliat avastama. Ajaa..enne Balit läbime kahe päevase motivatsioonikoolituse, sellest lähemalt kunagi hiljem. 

Ühel ilusal reedesel päeval lõikasin mina passionfruiti oksi kui äkki avastasin selja tagant õuduse – suure mao!!! Pilte kahjuks pole, sest telefoni polnud läheduses. Jooksin tuppa ja karjusin  Bettyle ja Kevinile nähtust. B õnnitles mind, sest nemad pole siin farmis 5 aastat ussi näinud. Olen õnneseen. Madu libises suure veemahuti alla, mille alt Kevin ta tõstuki abiga kätte sai. Igatahes oli tegemist püütoniga, täpsemalt kivipüütoniga, kes ei ole mürgine!!!! Lasime elaja vabadusse, et ta saaks mind järgmine päev üles otsida ja jällegi tervitada. Muide madu oli MEETRINE( esmavaatlusel 5 meetrine). 

Eelmine nv-l käisime Perthis. Mina läksin juba neljapäeval koos Bettyga ja Kert jäi tööd tegema. Ööbisime nende linnamajas, mis asub suhteliselt kesklinna lähedal Clearmountis. B rääkis enne jõudmist ühe toreda loo, et u 10 aastat tagasi tegtuses seal kandis sarimõrvar, kes tappis 3 noort naist. Kõik ohvrid korjas ta üles ühest hotelli all asuvast baarist. 2 laipa leiti kuskilt metsast ja üks on siiani leidmata..nagu ka mõrvar ise. Uurisin selle koht ja internetist ja jutt vastas tõele. Enne tapmist tegi mõrvar naistega jubadaid asju. Igatahes mina öösel seal majas magada ei saanud ja järgmine päev tegin väsinuna aiatöid. Õnneks korjas Kert mind reedel peale ja läksime turvalisemasse keskkonda. Betty ja Kevin ostsid Perthis asuva maja oma tütardele, et nad saaksid ülikoolis käies seal elada. Maja on päris suur ja asub ülikoolist üle tee ja rannas jaluskäigu kaugusel. Edukad farmerid elavad siin hästi, väga hästi! Käisime Bettyga ka shoppamas ja kohvikus. Aitasin teda jõulushopingutega, sest ise on ta karkudel kuna käis jalaga operatsioonil. Linnas on üle pika aja hea, kohvi lõhn tungib ninasõõrmetesse nii, et tahaks igasse kohvikusse tundideks maha istuda ja nautida ümberringi melu. Igatsen sõbrannadega laerdamist ja vastassugupoole käitumise läbi ja lõhki analüüsimist. Bettyga jutustamine pole see..ta on ikkagi 67 aastane. Pluss on muidugi see, et inglise keel areneb ja tunnen ennast iga päev selles kindlamalt.

Nurun siin Kerti, et ta ka kirjutaks ühe postituse ja isegi lubas enda blogi pidama hakata, kui ostab endale maasturi ja tuundib seda. Aga kedagi ei huvitaks see auto jutt..paar erandit ehk leidub siiski Võsul. Aga..loodame, et tuleb vähemalt postitus.

 

Kerdi eri: Juba ammu rääkis Kevin, et võtab meid ühel päeval kalale kaasa. Õnneks saabus see päev veel enne meie viimast töönädalat. Neljapäev on ju ikka kalapäev. Kalastama sõisime siit umbes 6o km eemal asuvasse linnakesse nimega Dongara. Dongara sümboliks on  merivähk ja seda just selle pärast, et septembrist kuni jaanuarini on seal kandis väga palju merivähke,hiidkrevette jms. Sadamas ootasid meid juba Kevini sõbrad, kelle paadiga me kalaretkele läksime.Paadi omanik oli meile juba vana tuttab Jimbo, kes ka Kevinil farmis külas käinud. 

 Siin kutsuvad nad allvee kalapüüki sparefishing ja krabi/kreveti püüdmist grafishing. Püüdmise protsess ise on päris huvitav. Enamasti tehakse freedivingut st ilma balloonita. Sukeldutakse siis vee alla ca 3-4m sügavusele.  Kivide all ja korallide vahel need molluskid seal ennas peidavadki. Selleks, et neid seal kätte saada on spetsiaalne konks, millega neid kivide alt välja tõmmata. Pärast seda pead kreveti knäega kinni püüdma ja pinnale tulema. Siis on mõõtmise aeg. Selleks on sul kaasas pisike mõõtekaliiber. Kui krabi on mõõdus pannakse ta oma vöö küljes olevasse kotti ja sukeldutakse juba järgmist sõralist otsima. 

Ookeani põhi tundus igatehes väga imeline. Isegi juba sellises kohas kus tegelikult midagi väga erilist vaadata pole. Kalu oli küll suht hulgaliselt ja eri suurustega, aga nad polnud eriti värvilised.

Kogemus oli igatahes väga ainulaadne ja meeldejääv. Õhtul istusime veel pärast sadamas Jimbo paatmajas ja nautisime ilusat õhtut.  Ootame juba Balit kuna seal on väga palju sukeldumise kohti ja imeline elu vee all.

Tõeline pale

Jõulukaunistused suvel? Jõule peetakse siin nagu Eestiski ainult et 30-kraadises kuumuses.

Farmielu jätkub...

 

Kuna erilisi sündmusi juhtunud ei ole siis kirjutan niisama siinsest eluolust. Oleme ikka farmis ja peale omanike Betty ja Kevini elab siin veel 120 lammast, lambakoer Suzy, u 30 hane, 30 kana ja erinevaid parte. Olen enda jaoks selgeks teinud, et haned on kõige mõttetumad linnud üldse. Nad on vägivaldsed ja neist ei ole midagi kasu, sest nende mune me ei söö ja pole ka kuulnud, et hane praad väga levinud oleks. Minu töö on hommikuti kanamune korjata, mida ma võrdlen lahingusse minekuga. Omavahel kodulinnud läbi ei saa ja haned kaitsevad eluhinnaga oma poegi. Mina muidugi olen nende kõige suurem vaenlane. Õnneks hammustanud nad mind VEEL ei ole. Ükspäev ründas mind emu, jooksis suure hooga mu poole, jumal tänatud, et värava tema  noka ees kinni sain. Lisaks lindude terrorile veab Suzy igal ööl meie jalanõud ukse eest minema. Ühel hommikul oli isegi mu kummisaabas läinud. Koer on kasvatamata ja hävitab enda järel kõik, kaasa arvatud lilled ja taimed. Betty ja Kevin on mõlemad 67-aastased ja abielus olnud juba nooruspõlvest saati. Nad on täiesti erinevad inimesed ja kraaklevad päris tihti. Betty ütles, et nende ainuke ühine huvi on aiapidamine, vanasti oli laste kasvatamine, tema arvates ei peagi paaril oleme ühiseid huvisid. Näiteks käib Kevin sukeldumas, kalal ja sõitis vanasti purilennukitega, need tegevused jätavad Betty täielikult külmaks.

 Betty annab Kevinile iga päev töid, aga Kevinil on kama kaks  ja veedab aja oma töökojas. Ükspäev ma küsisin, et mis on pika abielu saladus siis esimese asjana vasas Betty mulle, et : „You need magic“ ( Sa vajad võlujõudu). Igatahes on nad üles kasvatanud 3 tütart, kellest üks elab Prantsusmaal, teine Sveitsis ja kolmas siin samas Austraalias 2 tunni autosõidu kaugusel. Viimasel on oma farm ja siin, enda kodukohas ei käi ta üldse. Betty rääkis, et siin ei ole kombeks nv-l vanamatele lastega külla sõita nagu Euroopas. Üks põhjus võib olla ka pikad vahemaad. Betty igatseb oma lapselapsi väga ja tema kodu on ümbritsetud piltidega. Kokku on tal 6 lapselast. Sellest kohast siin ei ole keegi huvitatud ja ilmselt läheb see peale vanapaari surma müüki. Kevin on enda jutu järgi selgeltnägija näiteks teab ta ette, et sureb nelja aasta pärast. Veel oskab ta määrata kulla osukohta ja veesooni. Ükskord tekitas üks tööline töökojas tulekahju ja selle asemel, et kustutada, läks paanikasse ja jooksus maja poole, mis on kilomeeter kaugemal. Suur osa töökojast põles maha ja Kevin oli ülivihane, soovides süüdlase surma. Paari nädala pärast mees surigi. Ei tea, kas julgemegi siit lahkuda. Muidu on nad tore vanapaarike, kes terve elu palju tööd teinud(teravilja kasvatanud) ja nüüd naudivad vanadsupõlve, aga sellega kaasneb ka töö tegemine, sest see hoiab „mõistuse selge“ nagu nad väidavad. 

Me elame teravilja piirkonnas umbes 400km Lääne-Austraalia pealinnast Perthist põhja poole. Kui aus olla siin on see suhteliselt pärapõrgu, sest levi pms pole, lähim pood on 25km kaugusel ja see ka nv-l päeval 12ni lahti, muidu kolmveerand kuueni. Naabrib on mitme km kaugusel, naabrivalvest ei tasu siinkohal rääkida. Vahel tahaks kellegi teisega ka näost näkku suhelda kui vanapaar, Kert või loomad. Maal elamisel on omad plussid ja miinused. Nt üks suur pluss on, et raha ei kulu. Tööle kõnnime paar sammu ja poes käime ainult nv-l. Ümberringi on tohutult suured viljapõllud ja lõikusajal(mis praegu ongi) on ühel põllul 2 suurt kombaini. Kombainist läheb vili chaiser pini ja sealt rekkasse, mis viib vilja hoidlasse. Põhku kui sellist ei teki, sest kombain jahvatab selle peeneks. Betty rääkis, et sademete ja päikeseliste päevade suhe on igal aastal väga täpselt välja arvutatud ja enne lõikust teavad farmerid alati kui hea saagi nad saavad. Ühel aastal kui sadas palju vihma oli ka saak halb ja enesetappude arv farmerite hulgas tõusis hüppeliselt. Kaalul on palju, nad panevad tohutult suured summad tehnika ja külvamise alla. 

Ühel nv-l käisid ka meie sõbrad siin külas. Ruumi meil on, sest elama kahekesi suures majas. Üldiselt aga üritame nv-l  rohkem tsivilisatsiooni minna, et vaheldust maaelust saada. Geraldton(lähim suurem linn) on 150km kaugusel ja seal on teha suhteliselt palju. Käisimegi eelmine nv vinges muuseumis ja õgisime pizzat nagu ikka linnapäevadel. Edasine plaan on maastur osta, sinna sisse voodi projekteerida(Kerdi lemmiktegevus) ja muud vajalikud asjad osta. Oma roosa Honda vuntsime ülesse ja müüme maha, plaanitavalt kasumiga.Tahtsime tegelikult juba ühte džiipi osta, aga pangas olid limiidid peal ja ei saanud korraga nii palju välja võtta. Vot nii, asi pole rahas auto ostmisel, vaid pangalimiitides. Kert on praeguseks kõrvale pannud juba oma Eesti 8 kuu palga. Mina nii edukas pole olnud, sest olen vähem tööl käinud ja siin farmis ma ka nii palju ei saa, nimelt on mul nädala kindel palk, mis ei ole Austraalia mõttes väga suur. Aga raha ei tee õnnelikuks ja siin farmis on igatahes parem kui kuumusega avokaadosid korjata. Pealegi jõuab veel teenida ka, et Eestis suve nautida. Oli ka pühapäeva õhtu ja pidime maale tagasi sõitma.Praeguseks oleme farmis olnud juba kuu ja 2 nädalat. Plaan on vb 3 kuud ära olla, et teha ära farmipäevad kui peaksime äkki teiseks aastaks tulla tahtma. Aga igav on siin natuke ja tahaks rohkem seigelda. Meil on ka plaan Balil ära käia, mis on siin väga pop puhkusekoht, sest see on odav ja ligidal. Sama kallis nagu Eestist Soome sõita.

Austraallased on üli sõbralikud ja positiivsed.Neile ei meeldi tööd teha, aga neile meeldib hästi süüa, eriti liha. Vabal ajal käivad nad paljajalu, isegi lapsed. Poes tulevad klienditeenindajad rääkima mitte selleks, et midagi pähe määrida, vaid et lihtsalt suhelda ja küsida, kuidas sul läheb. Eestist pole neil ainult halli aimugi. Soomet ja Venemaad teatakse väga hästi. Ma toon näite nende sõbralikkusest: käisin üksinda puu- ja juurvilja poes ja ostsin suure kasti puuvilju. Seisin sellega poe ees ja mõtlesin, kuidas see kõige pareimini autosse toimetada, mis oli üle tee. Selle ühe minuti jooksul küsis kaks abivalmit meesterahvast, kas nad saavad abiks olla. Mina muidugi oma eestlase uhuksega ütlesin EI. Tegelikult oleks vastus olnud ja. Otsustasin teised asjad ära viia ja siis puuviljakastile järgi tulla ja minu üllauseks tagasi jõudes seisis selle kõrval üks naine, kes ütles, et valvas minu kasti, sest kunagi ei tea. Endal oli tal 3 last tagaistmel ja ootasid edasi sõitmist.

Igatseme mõlemad Eestit ja tuleme ilmselt juba juuni alguses tagasi,  et Eesti suve nautida. Ega selle aastaga midagi muutunud pole, olen suht kindel. Ainult inimesed on vanemaks jäänud, muidu on nad ikka samad on rõõmude ja muredega. Inimesed juba nii kergelt ei muutu, sitked nagu saaremaa kadaks. Loodan, et edaspidi saan ka kirjutada rohkem seiklustest, sest plaan on farmist peagi edasi liikuda.

Ausraalia plussid:

1.Palk. Miinimum on 18 dollarit tunnis, mis teeb umbes 15 eurot.  Palgapäev on igal nädalal või siis iga kahe nädala tagant.

2. Teepausid. Morning tea and afternoon tea koos hea snäkiga on siinne tava. Kesab kuskil 15min ja seda palgast maha ei võeta. (V.a meil siin farmis)

3. Kallis alkohol ja tubakas. Panin selle plusside alla, aga see on ka natuke miinus. 1 suits maksab u 1$ ehk 80 eurosenti. Kast sooduses õlut(24 330ml purki) 40$ ehk u 30 eurot. Liiterit kanget alkot sa alla 20 euro ei saa. 

4.Õnnelikud inimesed. Jah nad on õnnelikud, sest nende kliima on hea, palka saavad iga nädal ja selle eest saab ka hästi ära elada, mitte nagu Eestis. Ja siin sa ei pea oleme kõrgel kohal, et hästi teenida. Oskustöölisi hinnatakse väga kõrgelt, hea plaatija teenib vabalt 30 eurot tunnis.

Miinused:

1.       Poed suletakse vara. Nv-l on paljud poed üldse kinni. Pühapäeviti võivad ka suured toidupoed kinni olla. Isegi suured kaubanduskeskused sulgevad enda uksed nv-l kell 5.

2.       Liiga kuumad ilmad. Juba 30 kraadises kuumuses on raske õues tööd teha, rääkimata 40 kraadist.

3.       Pikad vahemaad. Pole harjunud sellega, sest Eesti on nii väike. 

Sõbranje. Üks lemmiktegevusi on vee voolamise nillimine kastmise ajal.

Üllatus 

Külaline muna lakkumas. Bobtaile on hoovid palju. 

Kert tegi pannakaid. Pealmine mulle ja ülejäänud talle :)

Pikniku seljakott, hea ost kirbuturult.

Kohalik Alari Kivisaar

Perega mänguväljakul

Me ❤️ nädalavahetusi, merd ja head toitu/jooki.

Passionfruit'i õis

"Meie" aed

Muuseumis

Baywatch

Harmooniline elu paradiisiaias

I'm Lahkusime lehmafarmist ja praeguseks ajaks saan öelda, et see oli väga õige otsus. Olime seal Kerdiga vähem kui 2 nädalat, aga õppisime selle aja jooksul palju. Kindlasti ei kahetse me midagi, sest saime uue kogemuse ja neljakesi oli meil seal väga tore(tervitan Kaisat ja Villut). Peale Dairyt ööbisime ühe öö Margaret Riveris backerite hostelis ja otsustasime minna tagasi Perthi, et otsida uus farm. Kaua me otsida ei saanudki, juba järgmine päev leidsime Gumtreest kuulutuse farmi mehaanikuks ja Kert tõmas kohe kõne peale. Otsiti küll ainult ühte inimest, aga küsisime, kas paarile oleks ka tööd ja vastati jaatavalt. Loomulikult helistati Kerdi endisele tööandjale nagu siin kombeks ja uuriti, kas on ikka väärt töötaja. Samal päeval sõitsimegi 4 tunniga kohale ja esmamulje oli väga hea. Meil on kasutada oma maja, koos aiaga ja vanapaar Bety ja Kevin on väga toredad. Kert ehitab koos Keviniga puurmasinat ja mina aitan Betyt  majapidamistöödes, samui värvin maja, kus me Kerdiga elame. Neil on tohutu suur aed, kus nad kasvatavad pm KÕIKE. Lisaks on neil 120 lammast ja kodulinnud(kanad,pardid, haned ja kuked). Saame süüa nii palju mune kui tahame ja samuti köögivilu. Töö ei ole raske ja elamistingimused on väga head. Meil on kõik eluks vajalik olemas. Majas, kus elame on neli magamistuba ja lisaks suur köök. Harvesti hooajal oli vanasti maja töölisi täis ja neil oli isegi oma kokk, kes töölistele süüa valmistas, aga enam nad vilja ei kasvata ja rendivad enda maid. Bety ja Kevini põhimõte on, et kui tööliste elamistingimused on head, siis teevad nad ka hästi tööd. Suur aeda saavad nad Austraalia ingimuses endale lubada kuna nüüd kui nad enam lambaid ei pea, jääb neil palju vett üle. Vesi, mida kraanist joome on vihmavesi ja see maiseb paremini  kui Perthi linnavesi. Seega elame suhteliselt idüllilist elu väikeses maakohas koos lambakoera Suzy, nelja kassi, armsa vanapaar, lammaste ja kodulindudega. Aias on ka hulgaliselt bobtaile ja ükspäev nägi Kevini sõber Püütoni poega puude vahel. 

Ühel nv-l käisime  lähimas suurlinnas Geraldtonis ja ostsime 15 daalase telgi, milles veesime ka samal õhtul rannas öö. Naudime 100% Austraalia ja oli väga õige otsus Perthist edasi liikuda,  sest õiget Aussi elu näeb väljaspool linna. Hetkel oleme Perthis ja Kert timmib enda vanas töökohas masinat, mida kursavennaga ehitas. Ülemus maksab heldelt ja 4-tunnine sõit tasub igatahes ära. Oleme siin juba teist nv-d järjest ja samal ajal kui Kert tööd rügab naudin mina linnaelu.

Projekt "Kuld"

Piilur

Rannad on siin kõik nii ilusad

Lambi vennad

Hommik Geraldtonis

Leia pildilt vährmalt 5 jõuluvana

Lõuna kukkedega

Hoolealused

Kerdi laboratoorium

 

 

2000 lehma,400 vasikat ja 4 eestlast

Muutused läänerindel: Pole ammu kirjutanud ja vahepeal on toimunud palju. Nüüdseks oleme omadega farmielu proovimas. Kust tuli mõte lahkuda linnast?  Ajendiks oli seiklusjanu , tahame näha uusi kohti ja teha midagi, mida Eestis ilmselt kunagi ei teeks. Lehmafarmi(Dairy) me ilmselt kunagi Eestis ei satuks, aga just siin me Austraalias pesitseme. Elame konteinerelamus koos kahe teise eestlase-Kaisa ja Villu- ja 2 usbekiga. Oleme kahekesi ühes toas, pesemisvõimalus ja muu eluks vajalik on olemas aga... konteiner on konteiner. Farmi omanikud on Karen ja Ross, kellel on siinkandis 3 farmi(mujal veel 2). Hetkel on poegimishooaeg ja seega vasikatega tööd palju. Töö on päris raske- tööpäev algab kell 5/6 ja lõppeb 6-8 ajal.  Poistel on kestnud paar tööpäeva isegi kella 9ni õhtul mis, päris normaalne ei ole, sest hommikul peab jälle varakult tööle minema. 16h järjest füüsilist tööd teha kurnab organismi päris kõvasti. Jama ongi selles, et saame kindla summa päevas(200$), pigem eelistaksime tunnipalka, aga seda meile ei anta. Siia tulles ei teadnud  me, et alla 12h tööpäevi siin pole nähtud. Probleem on selles, et neil on ainult 1 vahetus, kes teeb nii hommikuse kui ka õhtuse lüpsi. Mujal lehmafarmides on 2 vahetust. Enamasti lüpsavad poisid ja meie Kaisaga tegelema vasikatega, mis on füüsiliselt päris raske, sest pead piimaämbreid vasikaitele tassima ja neid sõpru on meil siin sadu. Ühel päeval sündis üle 30ne aga nüüd on õnneks rahulikumad päevad olnud. Siin saavad vasikad ainult ühe korra päevas süüa, mis minu arvaes päris normaalne ei ole, aga kuna on ainult üks vahetus siis ei jõua me 2x päevas neid sööta. Ei usu, et kaua siin oleme, sest kui tunnipalga arvestame päevas, siis tuleb see kõvasti alla miinimumi. Omanikud vist ei mõtle peaga, sest enamus pidi siin u 2 nädalat olema ja siis lahkuma, sest palk ei ole neid pikki tööpäevi väärt. Elame päev korraga ja ootame uusi tuuli. Vasikad on muidugi armsad ja loomadega töötamine meile meeldib, kohati lihtsam kui inimestega. Jääksime siia edasi kui töötunnid ja palk oleksid omavahel kooskõlas.

Igatseme kõiki lähedasi, aga aeg lendab raketikiirusel ja suveks oleme tagasi kodumaal,kui kõik häsi läheb. Oleme õnnelikud ja ootame uusi väljakutseid/seiklusi. Oleme ka uusi kohti avastanud ja käisime ka Perthi ööelu nautimas...siinkohal pildid ütlevad  rohkem kui 1000 sõna.

Saarlased ja 40ne nisamasin(shuttel)

Hamelin bay

Kert uute sõpradega jalutamas

Made in Estonia 

Tööpostil

Piknik

Vassu

Vist ikka ei mahu.. Ja ei mahtunudki

Alt läbi ja tuld

Leia pildilt delfiin

Premeerisin ennast mittemillegi eest

 aborigeen beautysleepy tegemas 

Perthi ööelu. Tiit, Kert ja Kerdi kursavend Janis

Kerdi väiksed varbad suures India ookeanis

Terassüdamega kängud

Käisin vanas kohtumajas ekskursioonil. Neeger lõikas endal näpu ära, et tööhüvitist saada. Ei läinud läbi.

Tulime farmist ära ja olime ühe öö bäkkerite hostelis, mis oli päris huvitav kogemus. Nii mõnegi hommikusöögiks oli väike kanepi joint. Hommikul tulime Kerdiga Perthi, Kaisa ja Villu läksid alla poole WA-sse. Teed läksid hetkel lahku, aga kunagi ei tea, mis elu toob. Täna 25.09 suundume juba uude farmi. Neli h sõitu ja uued seiklused alagavadki.

Olen backpackerist pick packer

IElu on nüüd lillem kui enne, sest töö on leitud! Laupäevases ajalehes oli kuulutus, et otsitakse kuskile lattu pick packereid ja helistasin selle kuulutuse peale. Paluti saata CV ja kahe päeva pärast olin juba tööl. Ausaltöeldes on see suur kergendus, sest olen kuulnud, et mõni otsib Austraalias tööd mitu kuud. Mina leidsin vähem kui kahe nädalaga, Kert isegi vähem kui nädalaga. Tööl käies oskad vabu päevi rohkem hinnata ja raha on siin elus pea sama vajalik nagu hapnik. Natuke tööst: töötan ühe kaubandusketi (Target) laos, kus ma pakin erinevatele poodidele kaupa. Targeti poed müüvad põhiliselt riideid, mänguasju, kodukaupu jne. Pms pakin ma ühelt euroaluselt erineva suurusega kaste teisele euroalusele, pean vaatama seejuures numbreid(postiindekseid), et kaubad läheksid õigetesse poodidesse. Töö on lihtne, aga igav, meenutab natuke lapsepõlves legodega mängimist, sest kastid peavad olema korralikult laotud, et mahuks maksimum. Tööpäev algab kell 7 hommikul ja lõppeb kell 3 päeval. Pool tundi on lõuna ja 15 min hommikune teepaus. Esialgu on mul ainult neli päeva nädalas töö(30h nädalas), sest olen nn casul ehk prooviajaga. Aga oodan, et saan ikka edaspidi 5 tööpäeva nädalas. Nädalavahetused on vabad, mis on super, sest saame Kerdiga midagi põneva ette võtta. Ostsime endale jalgrattad ka ja saame nüüd ringi kimades kohti avastada. Tundsin siin jalgrattast suurt puudust. Muide Austraalias on kiiver kohustuslik, mis on muidugi vajalik, aga mul unub see pähe panna. Hommikuti viivad poisid mind tööle (nende tööpäev hakkab ka kell 7) ja hiljem kiman ma rattaga koju, sest töökoht pole kodus väga kaugel. Töökoht on mul väga multikultuurne- korealased, mustanahalised, hindud, jaapanlased ja eile tuli ka üks iirlane. Kusjuures pilusilmade aksendist ma üldse aru ei saa, seletavad seal pikad jutud maha, aga kõrvu jäävad kõlama vaid üksikud sõnad.

Minu kallil oli laupäeval sünnipäev. Viisin talle selle puhul hommikusöögi voodisse ja hiljem käisime mägedes piknikul ja Cavershami rahvuspargis. Kängurud hüppasid seal igal pool ringi ja kohtusime ka ühe ebameeldiva isikuga. Saage temaga pildi vahendusel tuttavaks:

Kert pidi talle peaaegu peale astuma. Tegu on siis bobtail nimelise sisalikuga, kes oli kedagi nahka pistnud või siis lihtsalt rongi rööbaste alla jäänud.

Traktorimuuseumis käisime ka:

Pühapäeva hommikul käisime kirbuturul. Sain mitu kotitäit asju ja tuju oli nii lihtsalt maksimumi lähedane. Siin müüvad inimesed suht odavalt enda asju. Eesti kirbuturgudel tahab mõni müüja oma mitu aastat kantud asjade eest ulmelist hinda, siin on 1-2$ tavahind. Mõned pildid sõjasaagist:

Turg toimus suures parklas alates kella 6st hommikul.

2$

2$(u 1,5eur)

Tiit sai 1$ eest automaki, Kert niisama kannab minu nänni :D

Automaki muide ostis ta enda uude autosse-kabriolett Saab aastast 1997. Tiit pidi selle eest välja käima ainult 550$ ehk 338eur. Vajab putitamist, aga pill on seda väärt, hiljem saab palju kallimalt edasi müüa.