Olen backpackerist pick packer

IElu on nüüd lillem kui enne, sest töö on leitud! Laupäevases ajalehes oli kuulutus, et otsitakse kuskile lattu pick packereid ja helistasin selle kuulutuse peale. Paluti saata CV ja kahe päeva pärast olin juba tööl. Ausaltöeldes on see suur kergendus, sest olen kuulnud, et mõni otsib Austraalias tööd mitu kuud. Mina leidsin vähem kui kahe nädalaga, Kert isegi vähem kui nädalaga. Tööl käies oskad vabu päevi rohkem hinnata ja raha on siin elus pea sama vajalik nagu hapnik. Natuke tööst: töötan ühe kaubandusketi (Target) laos, kus ma pakin erinevatele poodidele kaupa. Targeti poed müüvad põhiliselt riideid, mänguasju, kodukaupu jne. Pms pakin ma ühelt euroaluselt erineva suurusega kaste teisele euroalusele, pean vaatama seejuures numbreid(postiindekseid), et kaubad läheksid õigetesse poodidesse. Töö on lihtne, aga igav, meenutab natuke lapsepõlves legodega mängimist, sest kastid peavad olema korralikult laotud, et mahuks maksimum. Tööpäev algab kell 7 hommikul ja lõppeb kell 3 päeval. Pool tundi on lõuna ja 15 min hommikune teepaus. Esialgu on mul ainult neli päeva nädalas töö(30h nädalas), sest olen nn casul ehk prooviajaga. Aga oodan, et saan ikka edaspidi 5 tööpäeva nädalas. Nädalavahetused on vabad, mis on super, sest saame Kerdiga midagi põneva ette võtta. Ostsime endale jalgrattad ka ja saame nüüd ringi kimades kohti avastada. Tundsin siin jalgrattast suurt puudust. Muide Austraalias on kiiver kohustuslik, mis on muidugi vajalik, aga mul unub see pähe panna. Hommikuti viivad poisid mind tööle (nende tööpäev hakkab ka kell 7) ja hiljem kiman ma rattaga koju, sest töökoht pole kodus väga kaugel. Töökoht on mul väga multikultuurne- korealased, mustanahalised, hindud, jaapanlased ja eile tuli ka üks iirlane. Kusjuures pilusilmade aksendist ma üldse aru ei saa, seletavad seal pikad jutud maha, aga kõrvu jäävad kõlama vaid üksikud sõnad.

Minu kallil oli laupäeval sünnipäev. Viisin talle selle puhul hommikusöögi voodisse ja hiljem käisime mägedes piknikul ja Cavershami rahvuspargis. Kängurud hüppasid seal igal pool ringi ja kohtusime ka ühe ebameeldiva isikuga. Saage temaga pildi vahendusel tuttavaks:

Kert pidi talle peaaegu peale astuma. Tegu on siis bobtail nimelise sisalikuga, kes oli kedagi nahka pistnud või siis lihtsalt rongi rööbaste alla jäänud.

Traktorimuuseumis käisime ka:

Pühapäeva hommikul käisime kirbuturul. Sain mitu kotitäit asju ja tuju oli nii lihtsalt maksimumi lähedane. Siin müüvad inimesed suht odavalt enda asju. Eesti kirbuturgudel tahab mõni müüja oma mitu aastat kantud asjade eest ulmelist hinda, siin on 1-2$ tavahind. Mõned pildid sõjasaagist:

Turg toimus suures parklas alates kella 6st hommikul.

2$

2$(u 1,5eur)

Tiit sai 1$ eest automaki, Kert niisama kannab minu nänni :D

Automaki muide ostis ta enda uude autosse-kabriolett Saab aastast 1997. Tiit pidi selle eest välja käima ainult 550$ ehk 338eur. Vajab putitamist, aga pill on seda väärt, hiljem saab palju kallimalt edasi müüa. 

 

Tööotsingud

Tööd leida on päris raske. Meilide saatmisest ei ole absoluutselt kasu, 20st vastab sulle vb ainult üks ja see on ka eitav vastus. Helistamine on ka keeruline, sest kohalikud räägivad ülikiiresti ja sellepärast jääb suur osa teksti arusaamatuks. Kohe kui nad aru saavad aksendist, et ma ei ole kohalik, muutub ka suhtumine. Olen ka kohapeal CV-sid jagamas käinud, aga siiani pole keegi ühendust võtnud. Aga alla ei tohi anda ja õnneks on Kerdil töö ja seega päris nälga ei jää. Mulle on selle kahe nädalaga jäänud mulje, et austraallastele väga ei meeldi backerid, ka paljudes töökuulutustes on kirjas, nt no travellers. Siin on tavaline, et võõrad inimesed ütlevad sulle tänaval tere või naeratavad. Klienditeenindajad küsivad sult pea alati automaatselt how are you? Kas neid ka tegelikult huvitab, kuidas sul läheb, ma ei usu. Vahel ma ei viitsigi vastata, vaid ütlen lihtsalt hi või hello ja ongi kõik. Minu arvates on see liialdus ja lihtsalt tervituses piisab ka. Tegelikult on mul päris suur koduigatsus. Suvi oli Eestis väga mõnus, eriti sellepärast, et olime mõlemad Kerdiga terve juuni kuu vabad. Ilmad olid siis super ilusad ja Võsu on parim koht, kus suvel olla. Aga tundub, et ma olen ainuke...poisid küll Eestist puudust ei tunne või siis lihtsalt nad ei räägi sellest. Igatsen kõiki inimesi enda ümber, kes Eestisse jäid ja isegi väikeseid asju nagu enda helesinist vuntsidega tassi. Oleme siin olnud ainult kaks nädalat ja ilmselt alguses ongi raske. Kui töö leiab siis saab mõtted ka mujale. Nädalavahetusest ka natuke: käisime ühes Yanchepi looduspargis ka nägime kängurud ära. Kert pidi peaaegu ühele magavale Kängule peale astuma. Yanchepi rannas käisime ka ja see oli veel ilusam kui Cottesloe. Tiit võttis paljaks ja sukeldus lainetesse- we live only once!

Yanchep beach

First week

Maandusime õnnelikult Perthis ja saime ka kohvrid kätte. Kergendus missugune. Üürime tuba Cavershamis ühes majas eesti pere käest. Nad elavad siin kolmekesi: Maarja, Gerrit ja nende 2-aastane tütar Gerte. Maarja tuli ka meile lennujaama vastu. Esmamulje oli väga hea: pere oli ülisõbralik, maja oli ilus ja ilmal polnud ka viga, arvestades seda, et siin on talv, ikka üle 20 kraadi. Maarja ja Gerrit on siinsne eluga väga rahul ei enda elu enam Eestis ette ei kujuta. 

Teisel päeval tegime ära kõik vajalikud toimetused( pangakonto, maksunumber jne) ja kolmandal päeval sõitsime kolmekesi rongiga Perthi kesklinna. Tiirutasime Kings Parkis ja tutvusime kesklinnaga. Hetkel on siis laupäeva hommik ja nv kavatseme veel sisse elada ja esmaspäeval läheb suureks tööotsimiseks, vb... :D Käisime ka eile ühte autot vaatamas, aga ei leidnud õige kohta ülesse ja kuna kell oli 9, siis ütles omanik, et liiga hilja on, teeme homme hommikul. Siin on tavaline, et inimesed õhtuti oma nina ukses välja ei pista vb sellepärast, et kella kuue paiku läheb juba pimedaks. Igatahes saatis autoomanik järgmisel hommikul sõnumi, et ikka ei müü autot. Ei tasu neid austraallasi alati usaldada, sellest sain juba Eestis olles aru. Meile tuli ka majja  seltsilisi, veel ühed packerid, kes plaanivad olla siin 2 nädalat. Neil kadus kohver ära, kus oli ka läpakas, niiet meil vist läks hästi. Lubati 48-tunni jooksul koju tuua.

Natuke nädalavahetusest. Laupäeval oli meil esimene grillõhtu Austraalias. Ostsin kohalikku valget veini poest, kus sai ka veine degusteerida. Kusjuures müüja ise maitses ka iga veini, mis meiegi ja oli päris tahmas seal leti taga. Pühapäev oli meie jaoks tähtis päev, ostsime auto mingi chainaka käes, kes nägi enda Miki-Hiire magamispükstega suhteliselt veider välja. Valituks osutus Honda Accord 1997, mis maksis 1300 daala, aga  saime tingida 1050 peale. Pill on aus: kliima automatic, cruis, katuseluuk, nahksisu ja mis põhiline auto on punane( tegelikult mitte enam nii punane, sest siin on enamus vanu autosid pleekinud päikese käes).

Uue nädala alguses tahtsime kohe tööd otsima hakata aga...leidsime ennast Cottesloe rannast. Siin hakkab talv läbi saama ja ilmad on juba päris soojad, rannas ka juba inimesed päevitasid. Lained olid vägevad ja meri sinisem kui Eestis. Kuna aga ilma tööta ei saa siis veetsime Tiiduga juba järgmine päev mitu tundi raamatukogus tööd otsides. Küsite kus on Kert? Samal ajal kui meie vaikses raamatukogus nillisime, käis Kert oma uue ülemusega rääkima, ta leidis enda kunagise kursavenna kaudu töö ühes betooniga tegelevas firmas ja see tähendab, et vähem kui nädalaga on Kerdil töö olemas. Kusjuures palk on vägaväga hea. Aga nagu vana hea Eesti vanasõna ütleb, ei tasu hõisata enne õhtut, aga loodame, et kõik sujub. Kursavend ise on selles firmas ehitanud juba 5 kuud mingisugust masinat ja esialgu Kert aitab teda. Ps: inimesed siin on jube sõbralikud, isegi raamatukogus tulevad juurde ja pakuvad abi...mitte töötajad, vaid suvalised külastajad. Eestlaste kinnisusega harjunud, paneb see esialgu mind kohmetuma, aga eks sellega harjub.

7. päev kängurumaal on mind pannud mõtlema, et miks jäävad paljud eestlased siia terveks eluks elama. Jah, üheks aastaks veel, rahuldad enda seiklemishimu ja avastad maailma, aga...kuidas suudavad inimesed jätta enda juures, kodumaa, pere, sõbrad? Kas tõesti ei leia enam inimesed Eestist õnne? Ma ise võin olla järgmine, kes kõik jätab, aga hekel ma küll aru ei saa. Elatustase on siin kõrgem, aga see ju ei tee õnnelikuks. Kui keegi Kõrgem on ette määranud, et ma sünnin Eestis siis peab sellel mingi põhjus olema? Eks näis, mis tulevik toob, aga hetkel ma küll mõtlen, et see siin on vaid ajutine seiklus ja ma tegelikult ei ole määratud siia jääma.

Hetkel meie elukoht siis.

Grilli ja veini

Ilusaim rand, mida näinud olen siiani.

Perthi kesklinnas

Kings park

Apelsinipuu

The Perth Hills

Bell tower

Öise linna vaade.

Saudis audis

Hei kodumaalased. Sõitsin siis eile esimest korda lennukiga ja polnudki nii jube. Vaade aknast oli super. Amsterdami lennujaam oli hiigelsuur nagu omaette maailm. Öö kulus Amsterdamist Abu Dhabisse sõitmiseks, mis oli väga lahe kogemus, sest lennuksid oli iga ühel oma nn telekas ja sai vaadata filme, seriaale ja mängida telekamänge. Söök oli ka hea, aga magada eriti ei saanud, sellest ka postituse pealkiri on ajendatud - voodit ei ületa ikka miski. Hommikul vahetasime me lennujaamas Kerdiga 50 euri kohalikeks dirhamiteks, mis on mitme araabia riigi rahaühik. Kesklinna plaanisime minna bussiga, aga bussi oodates jõudis juba üks murjam pakkuda meile libatakso teenust-80 dirhamit lennujaamast kesklinna, aga kuna olime enne kuulnud, et bussipilet on vaid 4 siis ajasime ta ära viisakalt, millega läks aga aega, sest murjamis on pealetükkivad ja kangekaelsed. Abu Dhabi ise oli väga ilus, jõukas ja puhas linn. Palju kõrghooneid ja muidu massiivseid ehitisi. Ei näinid me aga ühtegi looma ega lindu, sõitsime poolele linnale tiiru peale, aga ei midagi. Pole nad vist loomaarmastajad. Lisan paar pilti:

Muide panine ka tähele, et 80% autodest olid valged/heledad. Väljas oli ka 42 kraadi, mis on eestlase jaoks pea talumatu, aga kohalikud käivad pikkade riietega ega tee teist nägugi. Ilmselt harjunud. Tulime tagasi, lõunatasime ja nüüd ootame sõber Tiitu, kes saabub Brüsselist. Üheskoos võtame öö vastu jällegi lennukis, sõites Abu Dhabist Perthi. Meie tulevane korterikaaslane lubas meile vastu tulla niiet no worries ;) 

Päev enne

Hei kõik sõbrad ja tuttavad. Esimese postituse teen veel Eestist- Võsult. Seljataga on raske lahkumispidu( mõnele raskem, teisiele kergem) ja homme algabki meie seiklus. Aitäh kõigile, kes kohale tulid ja loodan, et kõigil oli tore. Mõned pildid:

Kahju oli kõigiga hüvasti jätta, aga maailma tahan näha ja millal siis veel kui mitte praegu. Sõit kestab meil pea 3 päeva: Riia-Amsterdam-Abu Dhabi-Perth. Mina varem lennukiga sõitnud pole ja ei tea seega, mida oodata, aga NO WORRIES :D