Iga muinasjutt saab ükskord otsa

10. veebruar tähendas meie jaoks, et marjade lugemine Marborough erinevates veiniistandustes sai läbi. Marjad on loetud ja suundume tagasi Bankhouse, enda peastaapi, kus meile 3 nädalaks mingid suvalised tööd otsitakse ja siis jälle tagasi samadesse istandustesse. Järgmine kord aga ei pea enam marju lugema, vähemalt nii sain mina aru. Kokkuvõtteks võin öelda, et ülimalt lihtne töö oli. Vahel oli täiega kopp ees, vantsid palavusega viinamarja ridade vahel, vaatepilt on iga päev sama. Vahel oli nii tuuline, et ei saanud isegi kobaraid kaaluda. Kolisin sellisel puhul kogu enda tavaariga meie bussi ja pidin leppima kitsaste oludega. Vahel jälle mõtlesin, et küll on ikka meil vedanud, saame sõita bussiga ringi ja avastada kauneid kohti Uus-Meremaa kaunites paikades. Noh, nagu ekskursioon, mille eest meile peale makstakse. Tööpäeva alustasime kell 6 hommikul ja nägime vahel imekauneid päikesetõuse.

Meie tööpäev :)

Lõpetasime viimasel marjade lugemise tööpäeval varakult ja selle puhul viis Zinal meid kohvikusse lõunale. Seal ootasid meid ees veel 3 Indevini töötajat. Lootsin, et oh rõõmu, saan tellida mingi hea värske ja tervisliku salati, aga minu pettumuseks pakuti seal vaid kohvi ja saiakesi, koogikesi ja pirukaid. Väga armas temast ja ta oli õnnelik, et talle sattus nii hea tiim ja marjade lugemine möödus ilma suuremate äpardusteta. (Välja arvatud bussi lagunemine ja minu šokolaadipuder, mis ühel hommikul istmele lendas). Igatahes on meie ülemus Zinal väga heasüdamlik ja tore naine, kellel on 90% ajast hea tuju. Tegemist oli väidetavalt Blenheimi kõige parema kohvikuga. Interjöör oli seal tõesti äge ja letil seisid taaskasutatavad kohvitopsid, mida said 20$ eest endale soetada. Aga siis..tellisime kohvi ja meile toodi see papptopsis! Koos plastik kaanega! (laud olid meil kinni pandud ja nad teadsid, et sööme kohapeal). Lisaks sai endale valada tasuta vett PLASTIKTOPSI. Tellisime mõlemad Kerdiga quiche moodi piruka, mis oli päris maitsev. Igatahes serveeriti see lõikelaual koos puidust kahvli ja noaga. Lihtsalt mind pani imestama, et kas tõesti ei suuda nii populaarne kohvik endale osta nõudepesumasinat, kus saaks metallist köögiriistu ja kohvitasse pesta?? Kõige popim kohvik Blenheimis? For real? Ilmselt olen ma imelik, aga ma ei toetaks enda rahaga eales sellise mentaliteediga kohvikut. Sellesuhtes on Eestis ikka hea, et üha enam hoolitakse taaskasutusest ja näiteks paljudes kohtades saab oma topsiga kohvi tellides u 10% soodukat. 1:0 Eesti kasuks. Ahjaa..kohvikus istumine läks tööaja sisse.

Lugu Mealybugist  ja neljast seljakotirändurist

Kaugel seitsme maa ja mere taga elasid kord 4 seljakotirändurit Maria, Chris, Corentin ja Kert. Nad töötasid ühes kaunis veiniaias, mida oli rünnanud kuri Mealybug (putukas). Ülemus käskis neil see putukas leida ja tema kätte toimetada. Viinamarju kasvab aga kokku 600 hektaril ja kurikael ise on mikroskoopiliselt pisike. Maria, Kert, Chris ja Corentin sõidavadki päevas 8 tundi ATVga viinamarjapuude vahel ja ajavad taga seda ühte esmapilgul armsat ja süütut putukat, kes tegelikult on kurjem veel kui üks vuntsidega mees, kes kunagi Saksamaal elas. Eelmisel aastal leiti see kurjam üles, aga tundub, et ta oli jõudnud vahepeal sigineda ja mürk tema järeltulijat ei hävitanud. Nii nad siis lehti korjavad ja nende alla piiludes kurikaela tabada proovivadki.

Kõlab nagu muinasjutt, aga viimasel nädalal on see meie igapäevaelu. Kert tegi vahepeal traktori treeningu ja kõigi eelduste kohaselt hakkabki ta korjamishooajal traktoriga sõitma ning (u 2 nädalat kestab) kombaini ootama, et viimane saaks saagi kärusse vuristada. No nii nagu ka viljavõtt käib.

Siis kui viinapuud on pügamata tuleb läbi džungli ennast suruda

Pildid kurikaelast

Leitud! Kas ka sina leiad pildilt Mealybugi?

Kuna praegu on veiniaias ka püsiöölistele raske tööd leida siis teeme meiegi „mitte nii tähtsaid töid“. Meie kaunis muinasjutt ATV seljas podcaste kuulates sai selle nädala alguses läbi. Esmaspäevasel koosolekul seisis nädala eesmärkide listis „surnud viinapuude väljatõmbamine“. Noh, mõtlesin siis mina, et peame juurima maast need pisikesed, mis eelmisel aastal istutatud ja pole kasvama läinud aga oh ei. Tuli välja, et meid ootab ees korralik kraavikaevamine nagu tegi seda omal ajal Oru Pearu  Teisipäeval andis Zinal meile kätte labidad ja sellel hetkel me ei osanud aimatagi, et viinapuud elutsevad nii sügaval maa sees ega ka seda mitte, et mulda on pinnases 30% ja kive 70. Alguses mul vedas, sest ridades, mida ATV-ga läbisin, ei leidunud ühtegi elutut viinapuud. Silmanurgast nägin aga räsitud Kerti, kes teatas, et tema ostab täna Eestisse piletid ära. Ja kui temal juba raske, siis mis veel minul...just sellel päeval oli selg ka kange, aga mitte nii kange kui kõige vintskem viinapuu kivises maapinnas. Sellistes olukordades ei tea, kas nutta või naerda. Kas lahkuda või jääda? Kas öelda, et vot seda tööd mina küll ei tee või olla lihtsalt vait ja kaevata „kraavi“. Aga kõik halb juhtub ikka põhjusega ja nii ma usun, et järgnevas elus mõnda muud tööd tehes oleme südamest tänulikud, et ei pea nende paganama sitkete viinapuudega enam kunagi maadlema. Saatsin ahastusest Zinalile sõnumi: „Kas tõesti peame seda tööd tegema nii sellel kui ka järgmisel nädalal?“. Lootsin küll eitavat vastust, aga kahjuks pidid minu poolvesised silmad telefoni ekraanilt nägema: „Kahjuks küll, muud tööd lihtsalt pole“.

Egas midagi, ööga taastusin ja sammusin rõõmsalt järgmisel päeval tagasi tööle. Äkki on täna parem, selle tööga saab tugevaks, eestlane ei anna alla- nii juurutasin ma tahtejõudu enda igasse ajusoppi. Tegime seekord ka Kerdiga koostööd, tema kaevab ühelt poolt ja mina teiselt. Kuna viinapuid eraldavad traadid ja kastmissüsteemi voolik siis peaksime iga kord traatide vahelt teisele poole roomama, aga kahekesi jääb see vaev ära. Ja kusjuures ma ei tea, kas aitas minu manifesteerimine või lihtsalt kahekesi töötamine, aga palju lihtsam oli. Ja meile endalegi suureks üllatuseks võib öelda, et juba kolmandal päeval hakkasime seda ebameeldivat tööülesannet  natuke nautimagi. See kui sa saad kurjami sügavalt koos juurtega kätte on omamoodi rahudust pakkuv. Ja noo loomulikult võtame me ikka puhkpause ka..nii palju kui ise tahame. Ega keegi meid sealt viinapuude vahelt nagunii piiluda ei saa. Siiski teeme Kerdiga palju rohkem tööd kui sõber Chris, kes nt käib 30min Wc-s või kooserdab niisama umbe ringi. Igatahes reedel olin ma juba nii hoos, et tegin üksi tööd ja ei tundud enam nii suurt vastumeelsust. 

Natuke ikka virisesin ka Zinalile, et me ju ei jaksa teha seda terve päeva ja nii ta leidiski meile lisatöö, mida teisel poolel päevast saame teha – parandada võrke, mida nad lindude kaitseks viinamarjadele peale panevad. Muidugi toonitas ta kõigile saadetud sõnumis: „Are you happy now, Maria?“. Ja loomulikult oleme kõik õnnelikud, sest palavaga kaevata kividest välja sitkeid viinapuid 7h (1 aega on pausid kokku ehk teeme 8 tunniseid tööpäevi) võtab läbi ka füüsiliselt väga heas vormis olema inimese.

Aga tegelikult elame hetkel päev korraga ja kui ikka väga üle viskab siis juurime ennast siit maalt välja ja pakime lennukile. Nagu Vahur Kersna ütles: „Ei ole mõtet muretseda tuleviku pärast, sest me ei tea, kas seda tulebki“. 

Kätte sain!

Oleme 2 korda saanud siin linnas teiste eestlastega kokku ja see annab meie hallivõitu  elule palju positiivseid võnkeid juurde. Tore on emakeeles suhelda ja arutada teemasid, mida teiste rahvustega ei saa. Õppisime neilt ka uue sõna - kui teeskled tööl töö tegemist siis on see TÖÖSKLEMINE. Vot just seda tegevust teeme ka meie paar korda päevas viinapuid kaevates. Austraalias sai seda tehtud kohe päris palju. Mina võtsin tavaliselt harja kätte ja töösklesin mööda puuvillatehast ringi - toredad ajad! Ei saanud ju endale ometi lubada kojusaatmist. 

Neljapäeviti saame tasuta süüa - nii lõuna kui ka kohvipausi. 

Pildil Uus-Meremaale omane datlikukkel võiga.

Niisama pläma ka siia lõppu - minimalism

Vaatasime ükspäev Netflixist dokumentaalfilmi kahest ameerika kutist, kelle elutee viis nad arusaamisele, et õnn ei  peitu rahas ja asjades mida selle eest osta saab. Nad tuuritasid mõõda erinevaid osariike ja ärgitasid inimesi üles vähem tarbima. Mõtlesin natuke oma elu peale ja sain aru, et endale teadmata olen ka mina nii umbes 80% ajast minimalist. Minu põhimõte on juba mitmed aastad olnud, et mida rohkem asju, seda õnnetum inimene.. Näiteks kui sul on suur kodu siis veedad sa palju aega koristamisele. Mida kallim aksessuaar seda rohkem pead sellel silma peal hoidma = selle pärast muretsema. Ja muretsemine tekitab stressi ning stress teeb haigusi.

Oma riided ostan ma 90% kaltsukatest, sest mulle lihtsalt hullult meeldib seal sobrada ja häid leida saada. See kõik on asjade taaskasutus ja loodusele vähem kurnavam. Õnneks meil Eestis ei ole, aga nii Uus-Meremaal kui Austraalias on pea igas suuremas linnas odavkauba pood K-Mart, kust saab üliodavalt igast nänni. Aga see odav kaup on tulnud riikidest, kus töölised ei saa nende asjade valmistamise eest õiglast palka. Ja tegelikult meil ei ole ju vaja kujukesi riiulitele, 50 taldrikut kappi või igasse tuppa telekat. 

Minimalismile lähemalt tõi mind kindlasti Austraalias elamine. Pidime alati valmis olema kõik enda mammona autosse pakkima ja edasi liikuma. Ei olnud probleemi, milline kleit selga panna, sest sul oli neid vaid 2. Ja pean tunnistama – kuradima õnnelik olin need 2 aastat. Inimesed kompenseerivad vaimset rahulolematust füüsiliste asjadega. Näiteks kui on paha tuju siis minnakse poodi ja ostetakse midagi, see tekitab õnnetunde. Kui kauaks? Tund-kaks? Paar päeva? Ja siis? Ilmselt ei saanud paha tuju alguse sellest, et mul seda asja ei olnud, vaid pigem milleski sügavamast ja peaksime hoopis selle probleemiga tegelema mitte asendama ühte probleemi teisega. Sest ilmselt on nüüd ka rahakott kergem, kapis/riiulil vähem ruumi ning seega meil on lausa mitu probleemi.

                                          Kert käib jalgrattaga kohalikke mägesid vallutamas 

Meie pere Bailey ehk väike pätt, kes enamuse ajast riidekapis magab 

Uus-Meremaa plussid ja miinused

Miinused

Jalakäijana kui kaskadöör- Mulle hullult meeldib jalutada, see on minu aeg ja olen siis 100% iseendaga. Enamuse ajast on mul klapid kõrvades kuulates podcasti, muusikat või audioraamatut. Eestis on see tegevus väga ohutu, linnapildis virvendavad jalakäijate foorid ja iga nurga peal on žebra. Saan jalutada omas mullis teises dimensioonis. Siin maal aga oo ei... Blenheimis elab 31 600 inimest ja minu silm ei ole veel näinud jalakäijate foori. On vaid üksikud žebrad X kohtades. Eriti keeruline on ületada mõnd suuremat autoteed, lihtsalt seisad seal tee ääres nagu Poolas neiud ja ootad inimeste halastust. Olukorra teeb hullemaks, et inimesed ei ole siin autoroolis just kõige pädevamad, nii tundub vähemalt mulle ja Kerdile. Mainiksin ka ära, et kerge alkoholijoove on roolis lubatud, ja standard jookide arv on küll igal pool kirjas, aga tegelikult on see piir ähmane, sest on selgemast selgem, et joobe saavutamise kiirust mõjutavad paljud tegurid nagu väsimus, kui tühi on kõht jne.

Kohalikele ei ole see ilmselt nii suur probleem, sest nad lihtsalt ei liigu jalgsi. Koeraomanikud peavad ennast välja vedama, aga on ka erandeid nagu meie maja omanikud, kes lasevad enda valgekarvalise tupsununnu tagahoovi ja sellega koerakese päevasammud piirduvad. Samas leidub linnapildis palju jalgrattureid. Hea seegi.

Toidukultuur kui kauge planeet – siin on rahvustoiduks nagu Austraaliaski „Fish and chips“, mis kujutab endast kalalätakat  kaetud muna, nisujahu ja kurat teab veel millega ning fritüüris tehtud friikartuleid. Eelmisel töökohas Dargavilles kostitasid farmiomanikud meid pühapäevastel tööpäevadel enda rahvustoiduga. Väidetavalt tellisid nad  toidu parimast kohast üle terve Dargaville (nii uskumatu kui see ka pole, aga väikese linna kohta oli seal u 6 kala ja friika söögikohta, kus lisaks pakutakse ka pirukaid, kohvi ja suhkrujooke), aga toit oli ikkagi maitsetu kui puukoor. Mitte et ma puukoort söönud oleksin..aga vb on ka puukoor maitsvam hmm. Tegelikult ei olegi kalal ja friikatel väga maitsevahet, sest kõik on küpsetatud samas õlis ning maitsest oli tunda, et sealt on läbi käinud tuhandeid tuhandeid kartuleid ja kalalätakaid juba mitmeid kuid.

Sellepärast ilmselt õitsevad Uus-Meremaal iga nurga peal India, Jaapani, Hiina, Tai jne söögikohad vs kohalikud toidukultuur piirdub pubide ja kohvikutega. Kohvi muidugi siinsetele tohutult meeldib – aga ikka selline kolmveerand rammust piima ja sörtsuke kohvi sinna sisse. Ja ikka ühekordses topsis, isegi kui istutakse kohvikus laua taga. Jääb mulje, et isegi vabal päeval on kõigil nii kiire, et nad peavad kohvi panema take away topsi, sest äkki peab jooksma...või pigem ruttama kuhugi autoga, sest jala nad väga liikuda ei armasta. Loodus siinkohal ei rõõmusta.

Fish and chips

Mürgiga pritsimine kui vaba aja veetmise viis – see jäi mulle silma juba Dargavilles nädalavahetustel jalutades. Koduhoovides pritsisid inimesed nii tänavaääri, peenraid ja muru seest umbrohtu. Valged plastikballoonid käes ja nägu naerul. Puu- ja köögiviljadest ei tasu rääkidagi. Veiniistanduses töötades tiirutavad meie kohal helikopterid, mis mägede vahel lasevad maapinnale iga päev suures koguses mürki. Ka meie Dargaville farmer armastas seda teha, lisaks külvas ta enda põldudele nii enda masinate kui ka väljast poolt tellitud veoautodega väetist. Töötasime ühel hommikupoolikul põllul kui järsku läks ümbertringi valgeks. Tuli välja, et kõrvalpõllule oli tellitud tavapärane väetamistuur, paarkümmend meetrit meist eemal. Olime kõik šokeeritud ja jooksime mürgipilvest välja.

Kumara teekond: 

1. Kartul pannakse väetist täis mulda, kus ta ajab maapinnale võrsed. Kartulid kaetakse plastikkilega.

2. Reavahed plastikkilede vahel pritsitakse mürgiga, et jumala eest muru ei tungiks läbi.

3. Enne istutamist lõigatakse kumarast võrsunud taimed kartuli lähedalt  läbi ja pannakse kasti, seejärel lendavad need kemikaali vanni, kus need saavad elujõudu, et pidada vastu enne muda pistmist.

4. Maapind on väetatud suures koguses kemikaalidega enne taime saabumist põllule. (kraanulid)

5. Kui taim taim istutatakse maasse siis vajab ta esmajoones vett – kastmisvee sisse segatakse veel omakorda kemikaale, et tagada taime kindel tärkamine elutus ja kurnatud pinnases.

6. Paari päeva pärast saabub farmer, kes traktoriga veel omakorda lisab paraja portsu vedelaid kemikaale, et mitte mingi hinna eest ei tahaks kumarate ligidale tulla mitte ükski loom enda putukas.

7. Peale seda kui kartul on maast võetud siis saadetakse see pakkimislattu, kus leivad need tee kemikaalivanni, et ikka kartulike püsiks noor ja sile.

Head isu!

Plussid

Kohalikud

Inimesed on abivalmid ja enamjaolt sõbralikud (mitte muidugi nii sõbralikud kui Austraallased), aga meil eestlastena ongi kergem hakkama saada keskmise sõbralikkuse kui ülevoolavalt „Hi how you are doing?“ igal pool. Piinlik küll kirjutada, aga jäime Dargaville rannas 2 korda autoga liiva sisse kinni (Kert roolis) ja vaevalt sai mööda ehk minutike kui juba olid inimesed meid aitamas.

                                                            Kohalikud rumala võitu eestlasi 

                                                                    hädast välja aitamas

Kliima

Jah, siin on vahel ootamatult külm. Jah siin on vahel paganama tuuline. AGA siin on enamuse ajast päike. On ka tavaline, et ühes päevas on 4 aastaaega. Ilmateadet  ma siin juba ammu ei usu. Kui aus olla siis mulle selline kaootiline kliima meeldib. Austraalia palavus  oli liig mis liig.  Kõik sulas või kõrbes. Me pole küll siinset südatalve tundud, aga see ei tohiks olla väga karm.

Oo imeline loodus

Kuradima kauneid kohti on siin. Kuumaveeallikad, metsad oma hiigelpuude ja vopsakate taimedega, läbipaistva jääkülma veega jõed ja järved, kosed,  võimas ookean, kus võid näha delfiine, vaalu, hülgeid ja hiiglaslikud mäed, millest tipud on kaetud lumega. Kõik lilled ja taimed, mida ka Eestis suvel kasvatame, vuhavad siin 10 korda võimsamini. Kiivimaa loodus on nii mitmekülgne ja lummav. Ja muidugi erakordsed linnuliigid ja metsas ärgates laulavad nad sulle igal hommikul kauneid viise. Ühed linnud aga sattusid meie viha alla  – Wekad. Nimelt varastas Weka meie chillihelveste paki. Hiilides krabas ta külmavereliselt meile väga olulise kotikese ja jooksis minema. Justnimelt jooksis, sest Wekad on lennuvõimetud.  

                                                                       Varganägu

                                                      Võrratu Roys Peak-6 tunnine matk

Elatustase

Austraalias on muidugi palgad palju paremad, aga ka siin saab väga head elu elada, kui vähegi majandada oskad. Sellepärast leidub siin palju hindusid, hiinlasi ning saarlasi (Fiji, Sri Lanka, Vanuatu). Paljud neist on heal elujärjel omades suurt maja ja uhket autot. Ning kõik rasked miinimumpalga tööd teevad ära Working Holiday viisa hoidjad nagu meie.

Prügi ümbertöötlemise kunnid

Kogumiskonteinerid ja erladi prügikastid papile/paberile, klaasile jne on iga nurga peal. Samuti sorteerivad nad kodudes prügi. Tuleb neile au anda, Eesti veel nii kaugel ei ole ja recycling vajaks kõvasti arendamist.

Tere, Uus-Meremaa ehk Kiivimaa

Alustuseks seletan natuke kiivide olukorda Uus-Meremaal. Nimelt on Kiivi puhul tegemist nende rahvussümboliga, aga kahjuks on need huvitavad linnud väljasuremisohus. Põhjuseid selleks on mitmeid:

1. Kõige ohtlikum kiskja maailmas - Inimene. See loom on läbi aegade hävitanud tohutul hulgal metsi, mida linnud ja loomad kutsuvad enda koduks. Paljud linnud on juba välja surnud Uus-Meremaal ja kiivi võib olla järgmine. 

2. Teised loomad - Uus-meremaal ei olnud algselt ühtegi imetajat, ainult tiivulised. Inimene tõi sisse koerad ja muud karvased loomad nagu näiteks nirgid eesmärgiga saada nahka. Kuna kiivid ei oska lennata siis suudab koer väikese kiivipoja tappa kerge vaevaga. Suuremad oskavad ennast juba kaitsta aga kahjuks ei näe enamus neid täiskasvanuiga. Metsadest leiab siin igal pool nirgilõkse.

3. Väike populatsioon - neid lihtsalt on vähe, täpsemalt u 70 000.  Ja kiivid tegutsevad ainult öösiti, mis tähendab, et  nende nägemiseks peaksime võtma spetsiaalse tuuri ja ka siis ei ole garanteeritud, et meil neid näha õnnestub (tuur maksab u 135NZD ehk 80eur). Teine variant on külastada loomaaeda, mida me ilmselt ka teeme.

 Algus

Maandusime Aucklandi pilkasesse pimedusse 25nda augusti õhtul. Aasia soojusest tulles olid külmakraadid meie kehale paras šokk. Enne seda eelnes pingeline lend Bangkok-Brisbane, kus meile lennujaamas öeldi, et kõigele lisaks vajame ka Austraalia viisat, kuna peame check in-i tegemiseks minema teise tsooni ja nemad Bangkokis teise lennufirma eest check-in teha ei saa. Kuna aega meie lennuni oli u 1h siis tegime nobedate näppude vooru ja esitasime viisataotluse lennujaama töötaja konto alt. Ilmselt tänu sellele saime ka kiire jah vastuse e-visitor viisale ja jooksime enda värava suunas, kus juba kõik kenasti laabus. Kambodžas, Vietnamis ja Põhja-Tais rändasime seljakottidega kokku 1,5 kuud ja jube kihvt oli. Piletid Kiivimaale ostsime vaid paar nädalat enne ning seega oli meil tähtajatu seiklus, mis andis mõnusa vabaduse. Peatusime esimesed 2 ööd läbi Airbnb ühe perekonna juures, kes elasid lennujaama lähedal. Hiljem võtsime majutuse juba linna keskele, et oleks mugavam autot otsida ja muid toimetusi teha. Esimesel päeval saime endale pangakonto/pangakaardi ja saatsime paberimajanduse postkontoris riigiasutusse kohaliku maksunumbri tarvis. Auckland kostitas meid väga tuuliste ja vihmaste ilmadega. Ostsime esimestel päevadel endale kaltsukast soojemad riided. Teadsime, et on kevad, aga poleks uskunud, et nende kevad nii külm on. Esimesed muljed olid...mitte kõige positiivsemad. Auckland on suur ja laialivalguv, linnaosade keskustes asetsevad läbisegi india ja aasia poed ning rämpstoidukohad. Suure pitsa saab $5 vs poes maksab õunakilo sama palju. 70% inimestest on ülekaalulised ja tegemist on ühe suure hingeta multikultuurse sipelgapesaga, milles elamine muudab sind inimrobotiks, kelle üks põhieesmärke on koguda raha, et maksta liigkallist elamispinda. Liiklusummikud olid meie jaoks tohutult ärritavad ja näisid elu raiskamisena. Näiteks jäi Kert esimesel tööpäeval 2 tundi hiljaks, sest sillal põles reka ja plaanitud poole tunni asemel sõitis ta tööle 2h. Majaomanik ütles meile, et Uus-Meremaa pealinnas Wellingtonis (samuti põhjasaarel) oli paar aastat tagasi maavärin ja paljud kolisid tänu sellele Aucklandisse. Kummipaela venitatakse kuniks saab, aga meie ei taha sellel pingul oleval nööril käia ja otsustasime ainult nii kauaks multikultuurses sipelgapesas tööl käia kuniks ilmad paremaks lähevad. Kokku tuli Aucklandis elatud ajaks muidugi 1,5 kuud ja lõpuks ära minnes saatis meid teekonnal ainult rõõmsad emotsioonihelid. Ilmselgelt oleme mõlemad parajad maakad. Ma ei peatukski rohkem linnaelul kuna see oli värvitu vegeteerimine vihmases ja tuulises kevades.  Igatahes töötasin mina selle aja jooksul kahes kohas – loodusliku kreemi laos, kus tegin kvaliteedikontrolli ja suurlaos. Kert keevitas ühes väikefirmas käsipuid jms. Alguses oli meie töökohtade vahe 30km aga minu teine töökoht oli õnneks samas linnajaos, mis Kerdil. Minu teise töökoha puhul oli tegemist hiigelsuure laoga, mis varustas ühte kohalikku poeketti kõiksugu kaubaga. Lõunale kõndisin ma läbi maja juba 5min. Panin seal riietele, jalanõudele jms hinnasilte külge, õigemini öeldes muutsime hindu kallimaks. Tegemist oli paraja orjalaagriga ja töökaaslasteks enamus inimesi pärit Samoalt. Läbi tuule ja tormi vurasime igal hommikul kella 6ks tööle. Minu tööpäev algas igal hommikul koosolekuga, kus tehti kõik töölised maha ja juba esimesel päeval jäin ma silma kuna ei leidnud lõunaruumi ülesse ja eksisin ära. Mina toodi järgmisel päeval kõigi ees näiteks, et uusi töölisi peab aitama, aga osadele tüdrukutele valmistas minu eksimine palju nalja, mille peale supervisor nad läbi sõimas kuna selles majas ei tohi naerda. Läbi hoone ei tohtinud me oma toidukotti tuua kuna kardeti vargusi. Panin selle hommikul koos paari teise tüdrukuga ratastel prügikasti ja vedasime seda siis läbi lao kaasa. Kotid otsiti muidugi igaks juhuks ka peale tööpäeva läbi, et me ei mingil juhul midagi lõunakarpi pole pannud. 2$ hiina  trussikud vms odavat kraami, mis meie taskutesse mahuks. Ühesõnaga olin seal koos Slovakkia tüdrukuga vist ainukesed valged töötajaid 300 töölise hulgast. Mulle tegi selline orjalaager pigem nalja, aga vahel ikka võttis tõsiseks ka kui mitte keegi sulle vastu ei naeratanud ja meeleolu oli sageli nagu matustel. 

Mount Cook - ilus oled Kiivimaa

Paar kuud hiljem

Ma arvasin, et ei kirjutagi seekord. Eelmine lõik on kirjutatud mitu kuud tagasi. Ja algus läks meil ikka väga üle kivide ja kändude. Ilmad olid tuulised ja vihmased, elukohtades tundsime ennast nagu parasiidid (kuigi maksime päris kopsaka summa üüri, aga ikkagi oli tegemist kellegi teise koduga) ja Auckland oli meie jaoks liiga suur ja kiire linn. Minu jaoks oli algus ka isiklikult äärmiselt raske, sest elu võtab meilt vahel inimesi, kelle me tahaks igaveseks egoistlikult enda kõrvale jätta. Aga nii ei ole see maailm loodud toimima ja inimesed lahkuvad siit ilmast, et sündida uuesti ja alustada puhtalt lehelt.

Hetkel kirjutan Uus-Meremaa suurimast veinipiirkonnas Marlborough`st. Siin on veiniaiad iga nuka peal ja neid ümbritsevad kuldkollased mäed kuna need kaotavad suvel oma elujõu. Enne siia tulekut elasime aga 2,5 kuud põhja saarel ühes toredas väikelinnas Dargavilles. Meil olid seal koos seljakotirändurid üle maailma (u 15tk) aga mina olin vist ainuke kellele see väikelinn meeldis. Pisike, aga kõik on olemas kuigi pean tunnistama, et seal elada pikas perspektiivis ma küll ei tahaks. Ehk siis kirjutan tagant järele, mis mõnes mõttes ongi parem, sest emotsioonid ei vea enam vankrit. Seega rändan minevikku.

Olime mõlemad õnnelikud Aucklandit seljataha jättes. Ostsime veel enne kaasa india poodidest kõike vajalikku (kikerherne jahu jne), mida väikeses kohas ei pruugi saada. Testisime enne ära ka meie pisikeses autos magamise ja õnneks kõik toimis ning leidsime, et meil ei ole mõtet osta janust bussi, mille müümine lõpus tekitab kuhjaga stressi. Pealegi algavad van-i hinnad 6000NZD vs meie auto maksis 2300NZD. 

Uus-Meremaa kumara pealinn - Dargaville 

Dargavilles ootas meid üks sõbralik perekond, kes kasvatavad maguskartuleid ning vähesel määral peavad ka lambaid ja veiseid. Lisaks on neil metalliettevõte, kuhu Kert tööle läks. Perekond Williamsoni leidsime me tänu minu klassivenna Robyle, kes enne meie tulekut jalga lasi ja alles peale jõule naasis. Tänu Robyle ilmselt ei küsitud ka meilt üüri (teised bäkkerid pidi kõik maksma) ning seega saime rohkem raha kõrvale panna. Minu 63-aastane uus-meremaalasest sõber/töökaaslane Josef küsis mingi aeg, et kas ma  ei leia, et see on ebaaus, et me ei pea üüri maksma ning millegipärast see riivas mu tundeid ning tõesti ma ei tunne selle üle uhkust. Aga elu vahel ongi ebaõiglane. Igatahes pandi meid elama vanasse karavani ja oh sa poiss kui hea oli olla omaette, mitte kellegi majas tuba üürida ja vaba momenti oodata, et kööki kasutada. Kööki ja dušširuumi pidime algselt jagama Lõuna-Aafrikast pärit Stefaniga, kes peale 2 nädalat tagasi kodumaale naasis. Olime esimesed, kes isutamishooajaks platsi jõudsid ning nädala pärast tulid ka teised töölised, aga nemad elasid paari km kaugusel eraldi majas, mis meile sobis, sest me ei pidanud kööki ega vannituba teistega jagama. Pean tunnistama, et meil oli äärmiselt tore seltskond koos, enamasti prantslased aga nende vahele mahtus ka 2 inglise poissi, California tüdruk ning pooled töölistest olid kohalikud Maorid. Viimased on väga lühikese süütenööriga ja nii mõnigi neist plahvatas hooaja jooksul ning äärepealt oleks isegi kakluseks läinud. Ma ei hakkagi pikalt ja detailselt jutustama, aga mina ei olnud üldse tööga rahul, sest kogu süsteem oli ebavõrdne ning töö füüsiliselt kurnav. Istud iga päev masina peal ning surud ühe käega pikka kartulitaime sügavale maa sisse. Pinnas oli sageli kivine ja kõva, mis tagas päeva lõpuks makaron-käpa. Paar kuud enne istutamishooaega pannakse maguskartul mulda ja sealt kasvavad välja taimed (ühest u 20 tk). Need lõikasime hommikul pika noaga kastidesse, sorteerisime ja seejärel peale keemiavanni me need iga päev mulda surusime. Üldiselt sorteerisid samad inimesed, mis oli mitu korda lihtsam töö kui istutamine ja see tekitas ebavõrdsuse, mis omakorda viis töötajad frustratsiooni. Kert oli aga oma tööga väga rahul ja ta leidis endale isegi hea sõbra Rootsist, kes oli metallitöökojas supervisor. Temaga käisid nad koos kalal ja chillisid niisama. Kuid lõpus tunnistas ta, et kõik on muutnud temagi jaoks üksluiseks. 

Kogemus kumara farmis oli aga muidugi hindamatu. Leidsin endale 63-aastase sõbra, kes andis mulle Uus-Meremaa filme, kutsus meid enda sõbra juurde õhtusöögile, andis Kerdile kalapüügi nippe, õpetas meile kuidas korjata Tua-Tua merekarpe ning rääkis Kiivimaa ajaloost. Õppisin tundma kohalikku kultuuri ning mis peamine – iseennast. Veelgi sügavamalt kui enne. Ei ole halbu kogemusi, vaid kõik asjad juhtuvad põhjusega ning valmistavad meid ette uuteks elusündmusteks. Aga pean tõdema, et raske oli. Kui töö ei meeldi ja sa tunned, et tahaksid elada sellel hetkel hoopis teistsugust elu siis see tekitab negatiivseid emotsioone, mis juhivad sind hommikust õhtuni musta augu suunas. 

Dargavillest lahkusime 20ndal detsembril. Enne käisime ära põhjasaare põhjas. Ausalt öeldes olime pettunud – trööstitu tühjus. Lageraiest laostatud mäed, kus ekslevad veised või lambad. Kõik ookeaniäärsed linnad on esmapilgul lummavad, aga nendes jalutades tunneme elutust. Nagu on, aga siis jälle pole ka. Fish and chips, sushi, suveniirid, pubi, toidupood, kohvik – ja nii igas linnas. Kõik on sama. Samad sisustus, samad toidud, samad suveniirid. Kaunid rannad, aga need on meie jaoks juba tavalised. Sellel hetkel oli jube hea meel Dargaville tagasi jõuda ja enda hütti naasta. Unustasin mainida, et kolisime juba suhteliselt alguses karavanaist uhkemasse boksi (voodi, kapp, diivan, minikülmik ning kraanikauss), kus elas enne Lõuna-Aafrika kutt. See oli natuke suurem nii et sain seal joogat teha, karavanis selleks ruumi polnud. Kumara (maori keeles maguskartul) farmis inimesed tulid ja läksid, töö oli halb ja supervisorid juhtimiskogemuseta. Õhk oli iga päev pingeline ja täis draamasid. Vaid paar inimest pidas lõpuni vastu k.a mina, aga ega uhke ma selle üle ei ole. Meid motiveeris raha, sest saime teha palju tunde, Kerdil oli hea palk ja elamise eest me ei maksnud. Lisaks viskas ülemus Kerdile vahel sulli ja lõpus andis meile 200$ kütuse voucheri. Kogutud rahaga saime rahuliku südamega teele asuda, et Uus-Meremaad avastada. Prantsuse paar küll ütles meile, et lõuna saar on täpselt samasugune nagu lõuna oma ja seal sajab kogu aeg ning seega ei seadnud me lootuseid kõrgeks, aga õnneks nad eksisid, sest alla poole minnes läks kõik aina ilusamaks. 

Kumara farmi seltskond 

Istutamishooaja lõpp. 

Meile korraldati suur pidu pitsade, friikate 

ja piirmatu õllega

Lõunasaarel matkamas

Siis kui on paus..

2019 viimane päev. Edutu

Uus-Meremaa pealinn - Wellington

Pühapäev kodutuna

Fjordland National Park - 

our favourite place in New Zealand

Rootslasest ülemuse Davediga peale edukat kalapüüki

Marlboroughs viinamarjaistanduste keskel

Elu Blenheimis

Dargavilles elades nägime “Eestlased Uus-Meremaal“ Facebooki grupis, et paar soovitab töökohta, kust nad 3 kuu ühes kohas töötamise limiidi tõttu peavad lahkuma. Tore ülemus, tasuta joogid teisipäeviti ja reedeti ning neljapäeviti tasuta smoko ja lõuna. Mõtlesime, et proovime kandideerida ja meil näkkas. Ning eestlased ei valetanudki – tegemist on tõesti hea kohaga, kus dollareid pangakontole koguda. Tööle asumise ajaks öeldi meile 6. jaanuar, mis tegelikult tundus meile liiga varajasena, sest 3 nädala 2 saare avastamiseks tundus vähesena, aga mis seal ikka. Tööga on Uus-Meremaal palju kehvemini kui Austraalias. Enamus kohtades pakutakse miinimumi (mis nagunii on palju väiksem kui kängurumaal) ja head tööd on üli raske leida. Vot nii, aga peale reisi me Blenheimi maandusime ning asusime kodu otsima. Muidugi tuli teha enne alkoholi ning narkotest ja saatma koopia lubadest, viisast ning passist. Nagu ikka siinmaal kombeks.

                                                    Tänapäeva sotsiaalmeedia mõjuvõim - 

                                                     ootasime pildijärjekorras 40min

Kus elame?

Käisime vaatamas 3 tuba. 1 nendest oli liiga hea, et tõsi olla. Uus modernne maja, ülisõbralik omanik Balilt ning pisike valge koerake. 5 magamistoaga villa ma julgen öelda. Teised kaks tuba ei kannata kriitikat – mõlemate omanik oli vana mees, kellest esimene pärit Poolast ning teine Hollandist. Poolaka maja ei kannatanud kriitikat, see oli täis hallitust, kopitushaisu ning lihtsalt..see oli nii vana ja kole. Üüri mõttes mainin ära, et villaga ei olnud väga suurt hinnavahet. Hollandi vanamehel olid igal pool kaamerad ning majas ei tohtinud mitte mingi hinna eest juua kuigi kell 2 päeval kui me käisime tuba vaatamas siis vanamees rüüpas punast veini. Istusime maha ja ajasime juttu ning tuli välja, et ta on elanud Hiinas ning seal on tal mitu naist (noored) ning kodumaal pere. Kuskil oli veel 5 naine aga ma ei süvenenud, sest ainuke mõte oli sealt välja saada. Järgmine päev vanamees helistas ja teates, et me ei olnud tema elamise jaoks piisavalt head. Ta kirjutas meie nimed ülesse ning ju siis googeldas ja talle ei meeldinud, mida ta leidis. Vb vaatas ta meie kontosid Facebookis ja Instagramis. Me ei tea ja ei huvita ka, sest meis ei tekkinud kahtluse kübetki, et tahame kena maja indoneesia naise ja tema brasiilasest abikaasa juures. Ja meil vedas – kõik läks nagu tahtsime. Sisse saime kolida nädala pärast, mis ei olnud probleem. Seniakua magasime oma armsas autos, mis oli talutav, sest tööl oli pesemisvõimalus.

                                                                      

Meie valge töö-hobune Hiinast, mis iga päev laguneb. 

Ülemus on ära krpiipinud küljeukse ja jupike lendas küljest ka tagauksest.

Raha

Me ei tulnud Uus-Meremaal raha teenima, aga paratamatulut on seda vaja kõrvale panna, et saaks tasa kõik lennupiletid, viis jne, mis siia tulles kulutasime. Dargavilles oli rahalises mõttes ikka väga soodne pinnas meile. Saime teha palju tunde ja elamine tasuta. Aga olime õnnetud (rohkem mina olin). Aga selleks me ei tulnud Kiivimaale. Blenheimis oli meil kõik olemas – kena elamine,  piisavalt suur linn, et veeta vaba aega, hea töökoht, aga ainuke miinus oli palk. Lubati 40h nädalas kuid tunnitasu oli Kerdil madalam kui Kumara pealinnas. (Mul tegelikult suurem) Peale esimest nädalat siin töötamist haaras meid kerge masendus, kõik küll tore, aga teenime sama palju kui Eestis olles ja kõrvale ei saa väga midagi panna. Küsisime ülemuselt, kas saame rohkem tunde teha ja ta ütles, et neil ei ole siin firmas väga kombeks.

Ja siis juhtus ime. Teise töönädala alguses andis supervisor (ülemus, Indiast pärit naine Zinal) meile pihku paberi. Arvasin, et tegemist on palgalehega, aga oh üllatust – seal seisis palgatõus, mis hakkas kehtima juba eelmisel nädalal kui alustasime tööd. Küsisin mille eest ja terve kontor naeris ning keegi vastas „Kui sa ei soovi siis võid selle minu kontole suunata“. Vot ei teagi miks, aga ma kahtlustan, et terves firmas tõusid palgad. Kõigele lisaks oh imet – saame teha ka rohkem tunde. Nimelt käime lähetustel teistes veiniaedades, mis kuuluvad firmale ning kuna peame iga päev kindla arvu „blokke“ ära tegema ja meie ülemus on rahulik/aeglane juht siis kogusime esimesel lähetusnädalal 48h. Kui muidu pidime tööle sõitma 20km siis lähetusele minnes saame Zinaliga linnas kokku ning suundume tööväljadele firmaautoga. Ehk siis ka kütusele ei kulu. Aitäh Universum! Lisaks kõigele olen maast leidnud kokku u 40$, nt ühel laupäevasel toidushopingu päeval leidsin mina 10$ ning pool tundi hiljem tervitas Kerti maast 20$. Öelgem veel, et ega raha maas ei vedele - siin maal vedeleb küll. 

                                                        

Andmekogujad tööväljal

 Mis me siin teeme?

Esimesel töönädalal olime enda peastaabis Bankhouse veinikas. Tiimis on meil veel Peruust Chris ning Prantsusmaalt pärit Corentin. Jube kihvt seltskond, ei mingeid pingeid ega draamasid nagu Dargavilles. Chris on paadunud valetaja (minu isiklik diagnoos), keda üks päev ründas jänes, kes ta saapast tüki välja hammustas ning kõigele lisaks on ta perekond Peruu kõige rikkam. See aga ei paista kusagilt välja, sest Uus-Meremaale tuli ta raha teenima, et enda kaalukaotusest (-120kg!!!!) tulenevat liiganaha eemaldamise operatsiooni eest välja käidud raha tagasi saada. Corentin on Crossfiti treener, kelle perekond kunagi tegi samuti veini. Seepärast teadis ta ka öelda, et meie veinika viinamarjade kvaliteet on enamasti kehv ning sellest head veini ei tule. Unustasin vist mainida, et Indevin ekspordib pea kõik enda toodangust välisturgudele ning põhiklient on Tesco Inglismaal. Iga päev saab nalja ja kõik võtavad chillilt. Isegi ülemus  Zinal, kes eelmisel nädalal bussiga kuskile kinni jäi ning auto ära kriipis. Esimesel nädalal kui me veel lähetusel ei käinud, saime enda tööd teha ATV-ga. Hommikul anti meile blokid, mida peame tegema, ning igast alast kogume keskmiselt 30 viinamarjakobarat. Siis kui mina enda paar blokki ära teen veedan ma terve päeva laboris, kus loen keskmise kaaluga kobarate viinamarjade arvu, kaalun ning sisestan andmed tahvelarvutisse. Kuna ilmad on päris palavad siis olen rahul, et saan airconiga varustatud ruumis terve päeva aega veeta. Teistes veiniaedades, aga nii hästi ei lähe. ATV-d ei ole ning peame oma jalgu kasutama. Mina ikka loen nagu ikka, aga kuna kõik võtab rohkem aega siis saan ka rohkem kobaraid koguda. Töö on äärmiselt lihtne. Tore on ka, et tööaeg algab kui meid parklast peale korjatakse ning lõppeb kui sinna tagasi jõuame. Osad veiniistandused on aga 2h kaugusel. Põhimõtteliselt meile makstakse ekskursiooni eest maailma kuulsas veinipiirkonnas Marlborough´s ning vahepeal lihtsalt jalutame kaunites veiniistandustes ning mina loen marju. Asja miinus on, et tasuta jooke ning süüa ei saa, aga pole hullu, varsti suundume tagasi staapi, kus ootavad juba uued ülesanded.

                                                             

Firma enda veiniaias saame ringi vurada ATV-ga

                                  

Meie boss Zinal Indiast ja Peruust pärit Chris

Vaba aeg

Siin elamisega kaasnevad meile ka tasuta rattad, mis on tore, sest palavaga on mõnus jalutamise asemel kahel rattal ringi vurada.  Sõpru meil siin pole ja kuidagi lihtsalt eksisteerimise tunne on vahel. Eks toa üürimisega kellegi teise majas on ka tunne, et oled külas ning pead arvestama pererahva söögitegemise ning magamise  kellaaegadega. Hommikuti valmistame hiilides kohvi (varajased nagu me olme) ning üritame olla igati pererahvaga arvestavad. Kurtsim esimesel nädalal, et sõpru pole, aga kohe peale seda kutsus töökaaslane Chris meid grillipeole ja väga tore õhtu oli.

 Kerdile pakuti traktori peale kohta samas firmas ja mulle on ka ringi toimetamist Indevinis loodetavasti aprilli alguseni. Ehk siis 2 kuud veel jäänud ja eks siis vaatame edasi. Tegelikult on hea meel, et valisime just selle talve siin olemiseks, sest Eestis valitseb apokalüpsise laadne ilmatoode.  

Grilliõhtu Chrisi pool, neil on majas ka koduloom-panda :)