Kuna erilisi sündmusi juhtunud ei ole siis kirjutan niisama siinsest eluolust. Oleme ikka farmis ja peale omanike Betty ja Kevini elab siin veel 120 lammast, lambakoer Suzy, u 30 hane, 30 kana ja erinevaid parte. Olen enda jaoks selgeks teinud, et haned on kõige mõttetumad linnud üldse. Nad on vägivaldsed ja neist ei ole midagi kasu, sest nende mune me ei söö ja pole ka kuulnud, et hane praad väga levinud oleks. Minu töö on hommikuti kanamune korjata, mida ma võrdlen lahingusse minekuga. Omavahel kodulinnud läbi ei saa ja haned kaitsevad eluhinnaga oma poegi. Mina muidugi olen nende kõige suurem vaenlane. Õnneks hammustanud nad mind VEEL ei ole. Ükspäev ründas mind emu, jooksis suure hooga mu poole, jumal tänatud, et värava tema noka ees kinni sain. Lisaks lindude terrorile veab Suzy igal ööl meie jalanõud ukse eest minema. Ühel hommikul oli isegi mu kummisaabas läinud. Koer on kasvatamata ja hävitab enda järel kõik, kaasa arvatud lilled ja taimed. Betty ja Kevin on mõlemad 67-aastased ja abielus olnud juba nooruspõlvest saati. Nad on täiesti erinevad inimesed ja kraaklevad päris tihti. Betty ütles, et nende ainuke ühine huvi on aiapidamine, vanasti oli laste kasvatamine, tema arvates ei peagi paaril oleme ühiseid huvisid. Näiteks käib Kevin sukeldumas, kalal ja sõitis vanasti purilennukitega, need tegevused jätavad Betty täielikult külmaks.
Betty annab Kevinile iga päev töid, aga Kevinil on kama kaks ja veedab aja oma töökojas. Ükspäev ma küsisin, et mis on pika abielu saladus siis esimese asjana vasas Betty mulle, et : „You need magic“ ( Sa vajad võlujõudu). Igatahes on nad üles kasvatanud 3 tütart, kellest üks elab Prantsusmaal, teine Sveitsis ja kolmas siin samas Austraalias 2 tunni autosõidu kaugusel. Viimasel on oma farm ja siin, enda kodukohas ei käi ta üldse. Betty rääkis, et siin ei ole kombeks nv-l vanamatele lastega külla sõita nagu Euroopas. Üks põhjus võib olla ka pikad vahemaad. Betty igatseb oma lapselapsi väga ja tema kodu on ümbritsetud piltidega. Kokku on tal 6 lapselast. Sellest kohast siin ei ole keegi huvitatud ja ilmselt läheb see peale vanapaari surma müüki. Kevin on enda jutu järgi selgeltnägija näiteks teab ta ette, et sureb nelja aasta pärast. Veel oskab ta määrata kulla osukohta ja veesooni. Ükskord tekitas üks tööline töökojas tulekahju ja selle asemel, et kustutada, läks paanikasse ja jooksus maja poole, mis on kilomeeter kaugemal. Suur osa töökojast põles maha ja Kevin oli ülivihane, soovides süüdlase surma. Paari nädala pärast mees surigi. Ei tea, kas julgemegi siit lahkuda. Muidu on nad tore vanapaarike, kes terve elu palju tööd teinud(teravilja kasvatanud) ja nüüd naudivad vanadsupõlve, aga sellega kaasneb ka töö tegemine, sest see hoiab „mõistuse selge“ nagu nad väidavad.
Me elame teravilja piirkonnas umbes 400km Lääne-Austraalia pealinnast Perthist põhja poole. Kui aus olla siin on see suhteliselt pärapõrgu, sest levi pms pole, lähim pood on 25km kaugusel ja see ka nv-l päeval 12ni lahti, muidu kolmveerand kuueni. Naabrib on mitme km kaugusel, naabrivalvest ei tasu siinkohal rääkida. Vahel tahaks kellegi teisega ka näost näkku suhelda kui vanapaar, Kert või loomad. Maal elamisel on omad plussid ja miinused. Nt üks suur pluss on, et raha ei kulu. Tööle kõnnime paar sammu ja poes käime ainult nv-l. Ümberringi on tohutult suured viljapõllud ja lõikusajal(mis praegu ongi) on ühel põllul 2 suurt kombaini. Kombainist läheb vili chaiser pini ja sealt rekkasse, mis viib vilja hoidlasse. Põhku kui sellist ei teki, sest kombain jahvatab selle peeneks. Betty rääkis, et sademete ja päikeseliste päevade suhe on igal aastal väga täpselt välja arvutatud ja enne lõikust teavad farmerid alati kui hea saagi nad saavad. Ühel aastal kui sadas palju vihma oli ka saak halb ja enesetappude arv farmerite hulgas tõusis hüppeliselt. Kaalul on palju, nad panevad tohutult suured summad tehnika ja külvamise alla.
Ühel nv-l käisid ka meie sõbrad siin külas. Ruumi meil on, sest elama kahekesi suures majas. Üldiselt aga üritame nv-l rohkem tsivilisatsiooni minna, et vaheldust maaelust saada. Geraldton(lähim suurem linn) on 150km kaugusel ja seal on teha suhteliselt palju. Käisimegi eelmine nv vinges muuseumis ja õgisime pizzat nagu ikka linnapäevadel. Edasine plaan on maastur osta, sinna sisse voodi projekteerida(Kerdi lemmiktegevus) ja muud vajalikud asjad osta. Oma roosa Honda vuntsime ülesse ja müüme maha, plaanitavalt kasumiga.Tahtsime tegelikult juba ühte džiipi osta, aga pangas olid limiidid peal ja ei saanud korraga nii palju välja võtta. Vot nii, asi pole rahas auto ostmisel, vaid pangalimiitides. Kert on praeguseks kõrvale pannud juba oma Eesti 8 kuu palga. Mina nii edukas pole olnud, sest olen vähem tööl käinud ja siin farmis ma ka nii palju ei saa, nimelt on mul nädala kindel palk, mis ei ole Austraalia mõttes väga suur. Aga raha ei tee õnnelikuks ja siin farmis on igatahes parem kui kuumusega avokaadosid korjata. Pealegi jõuab veel teenida ka, et Eestis suve nautida. Oli ka pühapäeva õhtu ja pidime maale tagasi sõitma.Praeguseks oleme farmis olnud juba kuu ja 2 nädalat. Plaan on vb 3 kuud ära olla, et teha ära farmipäevad kui peaksime äkki teiseks aastaks tulla tahtma. Aga igav on siin natuke ja tahaks rohkem seigelda. Meil on ka plaan Balil ära käia, mis on siin väga pop puhkusekoht, sest see on odav ja ligidal. Sama kallis nagu Eestist Soome sõita.
Austraallased on üli sõbralikud ja positiivsed.Neile ei meeldi tööd teha, aga neile meeldib hästi süüa, eriti liha. Vabal ajal käivad nad paljajalu, isegi lapsed. Poes tulevad klienditeenindajad rääkima mitte selleks, et midagi pähe määrida, vaid et lihtsalt suhelda ja küsida, kuidas sul läheb. Eestist pole neil ainult halli aimugi. Soomet ja Venemaad teatakse väga hästi. Ma toon näite nende sõbralikkusest: käisin üksinda puu- ja juurvilja poes ja ostsin suure kasti puuvilju. Seisin sellega poe ees ja mõtlesin, kuidas see kõige pareimini autosse toimetada, mis oli üle tee. Selle ühe minuti jooksul küsis kaks abivalmit meesterahvast, kas nad saavad abiks olla. Mina muidugi oma eestlase uhuksega ütlesin EI. Tegelikult oleks vastus olnud ja. Otsustasin teised asjad ära viia ja siis puuviljakastile järgi tulla ja minu üllauseks tagasi jõudes seisis selle kõrval üks naine, kes ütles, et valvas minu kasti, sest kunagi ei tea. Endal oli tal 3 last tagaistmel ja ootasid edasi sõitmist.
Igatseme mõlemad Eestit ja tuleme ilmselt juba juuni alguses tagasi, et Eesti suve nautida. Ega selle aastaga midagi muutunud pole, olen suht kindel. Ainult inimesed on vanemaks jäänud, muidu on nad ikka samad on rõõmude ja muredega. Inimesed juba nii kergelt ei muutu, sitked nagu saaremaa kadaks. Loodan, et edaspidi saan ka kirjutada rohkem seiklustest, sest plaan on farmist peagi edasi liikuda.
Ausraalia plussid:
1.Palk. Miinimum on 18 dollarit tunnis, mis teeb umbes 15 eurot. Palgapäev on igal nädalal või siis iga kahe nädala tagant.
2. Teepausid. Morning tea and afternoon tea koos hea snäkiga on siinne tava. Kesab kuskil 15min ja seda palgast maha ei võeta. (V.a meil siin farmis)
3. Kallis alkohol ja tubakas. Panin selle plusside alla, aga see on ka natuke miinus. 1 suits maksab u 1$ ehk 80 eurosenti. Kast sooduses õlut(24 330ml purki) 40$ ehk u 30 eurot. Liiterit kanget alkot sa alla 20 euro ei saa.
4.Õnnelikud inimesed. Jah nad on õnnelikud, sest nende kliima on hea, palka saavad iga nädal ja selle eest saab ka hästi ära elada, mitte nagu Eestis. Ja siin sa ei pea oleme kõrgel kohal, et hästi teenida. Oskustöölisi hinnatakse väga kõrgelt, hea plaatija teenib vabalt 30 eurot tunnis.
Miinused:
1. Poed suletakse vara. Nv-l on paljud poed üldse kinni. Pühapäeviti võivad ka suured toidupoed kinni olla. Isegi suured kaubanduskeskused sulgevad enda uksed nv-l kell 5.
2. Liiga kuumad ilmad. Juba 30 kraadises kuumuses on raske õues tööd teha, rääkimata 40 kraadist.
3. Pikad vahemaad. Pole harjunud sellega, sest Eesti on nii väike.
