neljapäev, 17. detsember 2015

Uus töö ehk vanad tuuled Jerildries

Eelmisel reedel oli meil viimane tööpäev Graincorpis. Ülemus kiitis meid ette ja taha, ütles, et me oleme parimad seljakotirändurid, kes temaga kunagi töötanud. Järgmisel hooajal käskis meil soovitada eestlastele kandideerida Merriwaggasse, töökoht pidavat olema tagatud. Tema oleks meid kauemaks tööle jätnud, aga sellise suure firma puhul nagu Graincorp tulevad käsklused inimesi ära saata kuskilt suurlinnast kontorilaua tagant. Nemad seal aga ei tea, kui palju on reaalselt tööd teha. Mis seal ikka, oli küll kahju lahkuda, aga olime samas tüdinud elust tsivilisatsioonist kaugel, isegi telefonilevi meil seal korralikult polnud. Üks suur reisimise miinus on, et kohtud toredate inimestega, kes saavad sinu sõpradeks ja mingi hetk pead sa nendega igaveseks hüvasti jätma. Võid küll võtta telefoni nr või facebooki aadressi, aga see ei ole see. Mingiks hetkeks on saanud inimesest sinu sõbralistis hall mälestus, lihtsalt nimi, mis kükitab seal.
Juba viimasel töönädalal tegelesime uue töökoha otsimisega ja sellega näkkas meil päris ruttu. Reedel oli viimane päev Graincorpis, laupäev puhkasime ja juba pühapäeva töötasime(loe jalutasime) puuvillapõllul. Tööd on Austraalia metsikult, muidugi neile, kes vähegi viitsivad otsida ja töötada. Nimelt helistasime Lesile, mehele, kelle all töötasime oktoobris rapsis rapsides. See sama Les, kelle kontor asub pubis ja kes „drinks like a fish“(joob nagu kala) nagu kohalikud ütlevad. Sellel nädalal nn kontorist tulles jäi ta vahele politseile ja peab maksma kopsaka trahvi. Muidu on aga tegemist väga toreda vanamehega, kes maksab ausalt ja õigeaegselt. Alguses ütles, meile Les, et hetkel väga tööd pole. Aga...Juhuse tahtel, kohe peale meie kõnet talle, helistas  Warwick, sama mees, kellega tegime rapsitööd, ja ütles, et tal on vaja töölisi sorgumi põllule. Seda olemegi teinud esmaspäevast tänaseni(reedeni) vanas heas Jerildries. Pühapäeval noppisime rapsi puuvilla seest välja. Sorgum, millest me varem midagi kuulnud pole, on teravili, mida kasvatatakse siin põhiliselt loomasöödaks. Meie ülesanne on kõblaga võtta välja teistest pikemad taimed. Palju neid ei ole ja seega on töö päris lihtne ainult palavaga põllul on raske. Kuuma tõttu alustamegi oma päevaga juba 5:30 hommikul ja lõpetame kuskil 2 ajal. Alustaks isegi veel varem, aga valgeks läheb alles kell 6. Warwick on muidu täitsa okei ülemus, vahel paneb paar tundi tööpäevale otsa ja lõpuaja ümardab ta alati meie kasuks. Ainuke miinus on, et tema naljad ei ole kõige paremad. Toon siinkohal näite: meiega töötasid koos 2 poissi Belgiast, kes ei oska eriti inglise keelt. Warwicki ajas mingi hetk närvi, et nad ei saanud mingist töökäsklusest aru ja ta ta ütles:“Do you underastand if I say that you are a dick?“(Kas sa saad aru, kui ma ütlen, et sa oled m**n)? Selline mees siis. Igatahes pikka pidu meil selle tööga pole. Les lubas meile ka kanala tööd, aga sellest ma kohe üldse vaimustuses pole. Homme, laupäeval saabub meile 40 kraadine palavus, aga õnneks peaks meil olema vaba päev. Siis teeme paar päeva puuvilla, 1 päev sorgumit ja siis ongi jõulud, milleks meil kindlaid plaane veel pole. Ilmselt reisime kuskil ringi ja jahutame ennast ookeani ääres. Saime ka töö pähklifarmi, mis hakkab 28. detsembril, aga see on nii kauge tulevik, et hetkel ei oska öelda, kas ka sinna jõuame. Meie õnneks tuli meile paar päeva tagasi  meil teatega, et Casella veinitehases hakkab hooaeg nädal aega varem ehk siis juba 12.jaanuaril. Muidugi eelneb esimese tööpäeva algusele koolitus ja Kert peab tegema loa, et saaks töötada piiratud ruumis/mahutis, raske leida eesti keelset vastet sellele. Igatahes ootame juba seda tööd, sest väljas on liiga palav töötamiseks.
Jõulutunnet meil ei ole kahel põhjusel: väljas on iga päev üle 30 kraadi ja pere/sõbrad on teisel mandril. Siin tähendavad jõulud suurt tarbimist nagu ka mujal maailmas. Lastele ostetakse kuhjades mänguasju, mis vähendavad nende fantaseerimisvõimet ja muudavad neid antisotsiaalseteks(arvutid,telefonid). Süüakse kilode viisi suhkrut ja muud ebatervislikku tänu millele on inimestel peale jõule stress juurde võetud kilode ja alla võtnud rahakoti pärast. Seega üleskutse jõuludeks: tarbige vähem/läbimõeldult ja leidke võimalus veeta rohkem kvaliteetaega koos lähedaste inimestega.

Varahommik sorgumipõllal

Sorgum

Tsau Merriwagga!

Jõuluime aka Kert on avastanud endas kokaande. Vabatahtlikult teeb süüa 😧😧😧

Sõber koer 






laupäev, 5. detsember 2015

Ülemuse lemmikud ehk viljatöö Merriwaggas

Tänaseks päevaks oleme elanud siinses külas pea terve kuu. Eile oli meil väike lahkumispidu ja täna seadsid enamus töötajaid oma sammud uute/vanade tegemiste juurde. Mitte aga meie, sest kuna oleme ülemuse lemmikud ja meie viljapunker on väidetavalt ideaalne ja eeskuju kõigile teistele töötajatele siis on meil tööd veel nädalaks. Rekkad enam vilja sisse ei too ja seega peame tegema nipe-näpet hooajalõputöid Päris kurb on, et kõik see on läbi. Töökaaslased olid kui teine pere ja olin harjunud, et igal pool toimub midagi, rekkad voorivad, masinad uulgavad ja viljatolm täidab ninasõõrmeid. Nüüd on aga halvav vaikus ja suurest siginast-saginast on järel punker ja kuurid täidetud  pea 50 000 tonni viljaga. Ühelt poolt on masendav, aga samas on ka ärevus, sest peagi ootab ees uus seiklus. Tahame leida enne jõule uue töö, sest jõulunädalast kuni uue aastani justkui seiskub elu. Lastel on koolivaheaeg(suvevaheaeg) ja pered veedavad koos toredat aega. Meil siin pole aga kedagi ja jõulud on päev nagu iga teinegi. 19.jaanuar on meil koolitus Casella veinitehases, nimelt saime sinna saabuvaks hooajaks töökoha. Sinna on aga pea kuu aega ja niikaua passida me kindlasti ei kavatse.

Kas Graincorp oli väärt pea 2 kuulist ootamist? Praeguse seisuga on vastus jah. Kogemus oli väga lahe. Töö oli lihtne, palk hea, elamine tasuta ja austraallastest töökaaslased toredad. Õppisime kõvasti kohalikku slängi ja teame, kuidas elataks Austraalia külas, kus elanike ainult 20-30.  Nimelt on kogu küla keskuseks mitte kirik vaid pubi. See on neile püha ja ülemus lubas terroristide rünnaku puhul endast kõik anda, et pubi terveks jääks. Pubisse minnakse siin peale otse peale tööpäeva kasimata ja mustade riietega. Tõenäoliselt on viisakate riietega külastajad pigem erakud. Juuakse põhiliselt õlut ja austraallaste lemmikuks on 3,5% lurr, millest purju jäävad nad kiiremini kui mõni mees poole liitrisest viinast. Eks on ka kangemaid, aga üldiselt üle 4,5% on siin raske õlut leida. Proovisime nende pubikultuuri isegi paaril korral ära ja pole vist päris minu teema. Ülemuse Robert kasutab õlut valuvaigistite asemel..ei teagi kumb see hullemini organismile mõjub.

Töötasime 13 päeva järjest ja tegime 10-13h päevas. Siis pidime võtma vaba päeva, sest sellest aastast on uus seadus, et üle 14 päeva ei tohi töötada. Sellist kiiret aega, kus rekkaid oli mitu tükki järjekorras, et vili maha laadida, oligi ainult 2 nädalat. Järsult läks rahulikumaks , aga see ongi selle töö puhul normaalne. Meie ülemus Robert on üks värvikas tegelene igatahes, aga mulle ta meeldib. Selline lihtne mees, kuigi kipub kiirelt närvi minema. Pubis pihtis ta meile, et võtab rahustavaid tablette vms ja eelmistel aastatel oli ta täielik närvipundar. Pole ka ime, sest siin ülemusena on stressi päris palju ja vastutus väga suur. Meie aga meeldisime talle ja eriti oli ta rahul meie tööga. Saime oma viljapunkri eest kiita nii kõige suurematelt ülemustelt, rekkajuhtidelt kui ka farmeritelt. Tänu sellele saamegi jääda nädal kauemaks kuigi saame teha ainult 8h päevi. Ületunde ei saa, aga 25,25$ tunnis on ka Austraalias siiski võrdlemisi hea palk. Näiteks melonifarmis saime 21,6 dollarit tunnis. Ja elamine on siin tasuta, mis on suur pluss.


Ega väga ei olegi millestki kirjutada, sest terve see kuu on mõõdunud töötades. Nädalavahetus on meil vaba ja järgmisel nädalal tööd kuni reedeni. Eks siis näis, hetkel pole mingit ettekujutust kuhu ja mida-linna või maale. Lisan veel lõppu pildimaterjali meie tööst. Ja muide meil algas suvi 1.detsembril. Vihma ei tule kusagilt ja metsatulekahjud laastavad Austraaliat katastroofiliste tagajärgedega. Paar nädalat tagasi põlesid saksa seljakotirändurid autosse. Ei tasu praegusel hooajal igasse põõsasse ronida. Ilusat jõulukuu algust kõigile teile!


Jõulud palmi all 

Punker

Liivatorm

Ideaalne punker siis ;)












kolmapäev, 11. november 2015

Iga lõpp on millegi uue algus ehk uus elu Merriwaggas.

Laupäeval oli meil viimane tööpäev arbuusifarmis. Ütlesime ülemusele, et meil on farmielust kopp ees ja tahame minna Melbourne´i linnaelu elama. See väike vale tundus selles olukorras kuidagi väga õige, kuigi ma tean, et vale on olemuselt lilliput(lühikeste jalgadega) ja seega ei jaksa kaugele joosta. Meid püüti veel igatpidi veenda mitte lahkuma, aga kuna palgatõusu pakkumist ei tulnud ja Griffithis me kodu ei ole suutnud leida siis oli meil raske ümber veenda. Me ei tahtnud öelda, et lähme Garincorpi, sest see poleks olnud nii „ilus“ lahkumispõhjendus kui suurlinna minek. Seda kirjutades mõtlen praegu, et me oleme imelikud, s.t mina olen, sest töölt lahkumine tekitas minus juba nädalaid enne stressi. Tahtsin, et see oleks võimalikud leebe ja mõlemad osapooled jääksid rahule. Ja tundus, et kõik läkski kenasti, tööandja soovis meile viimasel päeval edu linnaelus(hihihih) ja ütles, et võime tagasi tulla, kui me tööd ei leia. Selle farmi puhul oli tegemist nn perefirmaga, kus naine tegeles raamatupidamisega ja vahel aitas ka istutada, pereisa oli lihtsalt suur boss, keda me nägime ainult paar korda ja 18-aastane Peter oli minu arust isa hüpiknukk, kelle nimele oli kirjutatud osa firmast. Kusjuures ma arvasin, et Peter on 30 aastane ja tal on perekond ja naine aga võta näpust, mis stress ja pinge inimese välimusega teevad. Kui ma enda enda töökaaslasele Gamalile(India, 24.a) rääkisin, et see ei ole päris normaalne kui 18-aastasel ei ole muud elu kui töö siis ei saanud ta minust aru ja ütles, et mis siis, vähemalt on ta 30-aastasena täielikult materiaalselt kindlustatud. Vabal ajal(siis kui vihma sajab ja farmis ei saa tööd teha) käib ta metssigu taga ajamas ja maha nottimas. Seal töötatud aja jooksul nägin ma mitu korda kuidas ta näitas teistele töökaaslastele enda telefonist pilte surnud sigadest. Ega tal muid pilte näidata polekski. Ja siis on veel noorem perepoeg, kellega me eriti kokku ei puutunud, sest ta käis koolis. Tütar oli neil ka kusagil. Viimasel päeval istutades kurtis pereema mulle, et talle ei meeldi farmitöö ja ta vihkab seda, aga kuna ta mees on selles nii kinni siis pole midagi teha. Abielus on nad olnud 20 aastat ja seda kuuldes ei saanud ma jätta kasutamata võimalust küsimast, mis on pika kooselu saladus. Ta vastas, et kumbki ei tohi oma unistustest loobuda ja ei tohi teist takistada oma unistusi täimast. Tuleb ka üksteist aksepteerida sellistena nagu nad on, kõikide heade ja veadega. Natuke on see vastuolus tema eluga, sest farmitöö ei ole kindlasti tema unistus. Kõigele lisaks on nad Griffithis elanud ainult 4 aastat, siia tulid nad perega elama, kuna maad jäi teises kohas väheks. Seega kurtis ka pereema, et neil ei ole siin linnas kedagi ja tema on leidnud ainult ühe sõbranna. Õnneks on lastel sõpru tänu koolile. Stressirohke on see eluke farmis kohe kindlasti! Aga õnneks on tublisid inimesi, kes viitsivad ja tahavad seda teha. Seega ei tohi me viriseda, et näiteks banaani kilo on liiga kallis. Raha, aeg ja VAEV, mis kulub juurikate, puuviljade, vilja jne kasvatamiseks siin soojades maades on meeletu. Ja siis tuleb tsüklon ja kogu sinu saak on hukas. Kui sul rahalist tagavara ei ole siis ongi kõik, müü masinad ja maad maha.

 Eelpool mainisin vale lühikesi jalgu. Nojaa enda jutumulli järgi pidime olema juba esmaspäevaks Griffithis lahkunud, aga üllatusüllatus, keda me nägime toidupoes? Eks ikka enda armsat arbuusifarmi pereema. Hiilisime lettide vahel, et mitte ninapidi kokku sattuda. Pidime seal poes passima pea pool tundi, sest ta trehvas vahepeal tuttavat ja ajas pea 10min juttu ja seda kassade juures, kus oli meie ainuke väljapääs. Kui elu ei ole põnev siis tuleb see põnevaks elada. Ega ei oleks midagi juhtunud, aga me ei viitsinud põhjendama hakata, miks me veel Melbourne läinud ei ole. Peale seda intsidenti otsustasime, et helistame oma Garincorpi ülemusele ja uurime, millal see töö lõpuks hakkab ja üllatusüllatus..peale kahte kuud ootamist ja telgis magamist..peale linnavahel meeletut tuima passimist ja arbuuside vaevarikast rohimist(tegelikult tegime seda kokku ainult 3 poolikud päeva) öeldi meile, et „TULGE, TÖÖ HAKKAB HOMME KELL 7“. Ükskõik, mis sealt tuleb see ei ole enam oluline. Isegi kui meil on ainult nädala aega tööd siis vähemalt on see tehtud ja saame edasi liikuda. Täitsime oma miniauto toiduvarudega ja suundusime 70km Griffithist megaväikelinna Merriwaggasse. Ostsime veel mõlemad pikkade käistega tööpluusid ja sõime viimast korda maapähklivõijäätist. Sinna minnes jõudis meieni ka „tore“ asjaolu, et kõik viljahoidlad on sellel suunal millegipärast sellel aastal kinni ja seega toovad tuttavad arbuusifarmi omanikud oma nisu, mida nad vähesel määral kasvatavad, just meie viljahoidlasse. Ilmselt kohtume seal silmast silma, sest meie oleme,need, kes rekkaid maha laevad. Kui see nii juhtub siis ütleme, et see oli ootamatu pakkumine ja peale seda lähme suurlinna. Tegelikult ma arvan, et neid üldse ei huvita. Või nad ei mäleta meid.

 Merriwaggas ootas meid väike hütt/onn/konteiner, ei oskagi täpset nime anda, aga täitsa viisakas värk.Levi seal muidugi pole, seega ootab meid netikarsklus. Pesumasin, külmkapp, aircon, voodi,telekas, kapp, pliit jne on kõik olemas. Natuke küürimist ja timm värk. Asja puhul on 3 suur plussi: 1. Elukoht asub töökohas ehk siis saidil. 2. Esialgsetel andmetel oleme seal kahekesi ja teine tuba jääb tühjaks. 3. See on tasuta ja me ei pea maksma isegi elektri ja vee eest.

Peale pikka telgielu oli ülimõnus hommikul esimese asjana veekeetja ja telekas tööle panna. Ja telki ei pidanud ka kokku panema. Halleluuja! Kuigi kodutu olla oli ka päris teistmoodi huvitav, selline murevaba elu. Ei pidanud koristama ega midagi ;)

 Tutvusime site manageriga ehk siis enda ülemuse Robertiga(Rob), kes esialgu ei saanud meie aktsendist eriti aru ja kui aus olla siis meie tema omast ka. Aga see kõik tuleb ajapikku. Igatahes andis ta meile mõlemale kotid varustusega(kiiver,kindad, vest,respiraator jne) ja ütles, et alustame hommikul kell 7. Seda, kauaks meil seal tööd on ei tea keegi. Rob ütles, et see hooaeg võib kesta homseni või hoopis 4 nädalat või isegi 6 nädalat. Saa siis aru. Oleme valmis kõigeks, sest tegemist on ettearvamatu Austraaliaga. Meie esimesest ja teisest tööpäevast kirjutab Kert.

 Esimese tööpäeva hommikul sai tuletatud esimese asjana meelde, kuidas varahommikul, poolkinniste silmadega kohvi ja putru valmistada. Kõhud täis söödud, panime oma erksavärvilised riided selga ja liikusime kaalumaja kõrvale kus kõik igal hommikul kokku saavad, kordavad üle tööohutuse põhitõed ja teevad hommikuvõimlemist. Jah, hommikuvõimlemist. Seda näeb ette tööjuhend. Keegi seda seal väga tõsiselt ei paistnud aga võtma. Kõik see tsirkus tehtud suunati meid viljahoiustamise platsile vaatama ja õppima, et kuidas töö käib. Platsil ootas meid ees SUUR hunnik vilja (otra) ,stakker( seade mis vilja hunnikusse teisaldab), Billy ja Jerry ning veoautode kolonn kes kõik tahtsid oma koormad maha laadida. Töö ise on lihtne, aga kohati väga tolmune. Pead seisma masinal ja näitama rekkajuhile kuna ta peatuma peab. Kui peatad ta liiga vara siis kallutab ta oma vilja ettenähtud restist mööda. Sellele vea parandab siis vana hea kühvel ja hari. Sama jama on ka siis kui auto liiga kaugele sõidab. Selleks, et elu veel põnevamaks teha selgus,et osad kärud liiguvad kallutamisel(ette/taha). Ajapikku jääb juba meelde et mis käru kuhu poole liigub ja siis on kühvli tööd vähem. Nagu vanasõnagi ütleb, et mitu kokka rikub toidu siis selle tõestuseks ka üks „muljetavaldav“ seik esimesest tööpäevast. Nimelt tegutsesime selle viljatransportööri juures kolmekesi. Siis kui rekkaid ei olnud lülitasin ma masina pooleldi välja nii, et see transportöörlint mis vilja alt hunniku otsa viib ei töötanud. Ma ise olin masinast hulga eemal kui nägin ,et äkki oli tekkinud kuskilt uus rekka mille tagaluuki kolleeg juba avas ,et vili masinasse lasta. Jooksin küll ,et masina lint uuesti käivitada ,aga jäin hiljaks. Lint käivitus korraks, aga siis oli juba vilja masinas nii palju et tekkis ülekoormus ja masin jäi seisma. Muidugi pärast seda läks päris palju vilja maha(seda andis ikka pärast sealt maast kühveldada). Et pinget juurde kruvida siis ei osanud kohalik boss masinat uuesti käima panna ega viga kõrvaldada. Kõigele lisaks tulid juhuslikult kohale Graincorpi kõrgemad ülemused. Kokku oli masin rivist väljas umbes 1,5h. Olukord tundus sel hetkel päris pingeline. Lisaks osaliselt minu tekitatud jamale olevat veel probleeme olnud kaalumajas ja kuivatis. Lõpuks tulid kohale tehnikud kes masina ca 10 min tööle panid. Viga oli lihtne. Lihtsalt üks ülekoormuskaitse oli väljas. Oleksin hea meelega asja ise uurinud, aga kõikjal olid sildid, et ainult volitatud isikud jne. Lõppkokkuvõttes läks kõik hästi ja ülemus väga kuri ei olnud. See kes hakkas veokat tühjaks laadima oleks pidanud veenduma ,et masin ikka töötab täielikult enne kui ta luugi avab. Luukide avamise kohapealt on tegelikult selline lugu ,et see on meil samuti rangelt keelatud. Mina tegin täpselt seda mida ma hommikul kogenud tööliste pealt õppinud olin. Aga mis te arvate kes avas luuke suurte ülemuste juuresolekul ??? Pärast seda tuli ülemus ja ütles, et ära seda enam kunagi tee. Tööpäeva lõpuks olime valmis oma asjad pakkima ja uut tööd otsima aga tundus et esimene tööpäev ei jäänudki viimaseks. Järgmise päeva hommikusel koosolekul mainiti uuesti üle ,et meie ei tohi luuke ise avada. Teine päev möödus juba väga kenasti ilma ühegi probleemita. Enamus ajast passisime niisama masina varjus kuna päeva jooksul käis vist ainult 5-6 rekkat. Kuna lubas vihma ja äikest pidime oma suure viljahunniku kattega ära katma. Katte tõmbasime peale auto ja frontloaderi abiga. Toore inimjõuga oleks see ikka väga raske ettevõtmine. Lisaks on veel oht,et kate võtab tuule alla ja lendab minema. Meil sujus õnneks kõik kenasti ja saime oma vilja kaetud täpselt enne vihma. Aga mida tähendab meile vihm ???? See tähendab seda,et vähemalt 2 päeva me tööd ei tee.

Hungry Kert in Hungry Jacks. Hommikune tasuta kohvi ja mahl. Lõunal saab tasuta hamburgereid ehk tasuta lõunad on olemas!

Endiste Kodutute pesupäev

Lõuna linnapargis

LeboAustaalia

Loom tööl ehk tööloom








kolmapäev, 4. november 2015

Me ei tea! Kes teab?

Meil siin sajab täna vihma..juba mitmendat päeva. Ootame kõnet, et veel eelviimast päeva istutama minna. Vihmaga ei ole seda hea teha, sest traktori rataste alt lendab mulda otse meie suunas.Kui vihm jääb järele, saame minna. Eile kuulsime ka töökaaslaselt ,et selles farmis pidi vihmaga väga pehme igal pool olema ja paar kuud tagasi kandus töölt koju minev hindu oma autoga kraavi(kruusatee). Auto täitus veega, aga järjekindel mees ei lahkunud oma autost kuni viimase hetkeni. Loodame, et meie auto kuskile kinni ei jää ega teelt kõrvale ei kaldu. Tundub, et siin New South Wales on see tavaline, läänes ja Queenslandis sadas suveperioodil ainult korra kuus äikesega. See kõik tähendab seda, et meie kaua oodatud viljatöö(miks me mida ootame??) lükkub edasi. Helistasime eelmisel teisipäeval enda nn bossile ja uurisime, millal hakkab hooaeg. Vastuseks saime, et pooleteist nädala pärast, AGA lubas vihma seega ei tea. Ja kui tema ei tea siis ei tea keegi. Igatahes ütlesime arbuusifarmis oma töökoha juba ära lubades jääda veel üheks nädalaks.Nad ei tahtnud meid üldse lasta ja kutsusid läbirääkimisi pidama, aga meie olime kindlad oma otsuses. Viljatöö pärast me siia Griffithisse tulime ja oleme talunud kodutuna elamist juba üle kuu. Lahkumise tegi ka kergeks asjaolu, et meid pandi eelmisel nädalal rohima. Päris nüri töö oli, saime järgmine päev vaevu käia. Melonid on istutatud eriti tihedalt ja me pidime puhtaks tegema iga taime aluse. Read muidugi on rohkem kui poole km pikkused. Õnneks polnud ilmad siis nii palavad, aga rohimist me oma teisel(ja viimasel) aastal küll teha ei kavatse. Ja üldse on meil kõrini lõuna ajal purgiubade söömisest. Kööginurka selles farmis pole, mis on minu jaoks väga häiriv. Pole raske eraldada oma hiiglaslikust shedist väike osa töötajate kööginurga jaoks. Piisaks kasvõi lauast, toolidest ja mikrolaineahjust. Veekeetja võiks ka tegelikult olla. Aga seal ei ole midagi! Ainult 2 katkist plastikust tooli, aga töötajaid on korraga ühel päeval tööl 7-8. Raha muret selles farmis küll ei ole, sest uusi traktoreid on neil u 20 ja sellel lisanduvad 2 rekkat, 10 tööautot, ATV-d jne. Perenaine ütles meile, et ta ei taha meid ära lasta, kuna oleme head istutajad ja neid pidavat väga raske leida olema. Paljud ei saagi asjale pihta. Ei tea kas nutta või naerda.. CV-s tuleks kogemuste alla lisada „professionaalsed istutajad“.

 Vahepeal käisime avastamas Austraalia pealinna Canberrat, mis asub Sydney ja Melbourne vahel. Kaks suurlinna ei suutnud omavahel otsustada, kumb vääriks pealinna tiitlit ja seega tuli leida lahendus- nii kerkiski modernne Canberra, mis asub Griffithist 350km kaugusel. Külastasime parlamendi hoonet ja avastasime Namadgi rahvusparki, kus talveperioodil sajab lund. Meil siin hetkel aga hiliskevad ja lund me ei näinud. Tegu on ka Austraalia alpide piirkonnaga ja rohetavate hiigelmägede vahel autoga ringi sõita oli meeldejääv! Võtsime ette ka paar jalutuskäiku ja ronisime ühe mäe tippu. Imeline on see Austraalia tõesti oma mitmekülgse loodusega. Canberra ise aga polnud midagi erilist. Edasi ootame kõnet viljahoidlast, et see lõpuks kaelast ära saada ja edasi liikuda. Veel ei tea kuhu. Samuti ei tea me, kaua seal sellel aastal hooaeg kestab. Käisime ka Austraalia ühe suurima veinitehase Casella intervjuul, aga hooaeg hakkab alles jaanuaris. Lähme sinna ainult siis kui saame öö vahetusse, sest muidu ei tule palk eriti hea kuna seal on ainult 8h vahetused(miinus lõuna pool h ja seega päevas ainult 7,5h) ja nädalavahetused on vabad. Samuti on Griffith ennast meie jaoks ammendanud ja pigem alustaks uut seiklust kuskil mujal linnas. Ega polegi seekord palju millestki kirjutada. 

 Peale Canberra külastamise on elu olnud siin päris üksluine. Eelpool unustasin veel mainida, et käisime eelmisel nädala esmaspäeval viinamarja puid alt puhastamas. Tegemist oli nn sularaha tööga ja tahtsime proovida, et äkki on tulus ots, aga kus sa sellega. Tööde juhatajaks oli rätikupeast hindu, kes andis meile okstest pungil viinamarjapuud ja kõige pikemad read. Tasuks oli meil 16$ rea pealt. Kokku teenisime 12$ tunnis(tegime rida u 1,5h), mis on siin Austraalias alla igasuguse miinimumi. Tagasi me enam ei läinud. Olen ka varem kuulnud, et rätikupeadest ülemusi ei tasu usaldad. Pms kasutas ta meid ära, sest teised töölised(hindud) tegid palju lühemaid ja puhtamaid ridu. Kogemus igatahes.

Arbuusiread- kus on lõpp?

Kosk

Lõuna peale matkamist alpides. Ümberringi jänesed ja kängurud.


House of Parliament 




Känguru Viimamarja puid puhastamas

Meie Vaikne Halloween

Mmm :D 

Kevadefestivali raames tehtu tänavapeal Paellat. Midagi siiin Griffithis ikka toimub.

Multicultural festival. Proovise Fiji toitu, milleks oli lambaliha spinati kastmes ja cassava ehk meiemõistes kartul. Ei olnud eriti hea kahjuks. 
Õnnelikud seiklejad peale tööpäeva. Kärpsevõrk päästab päeva!
















reede, 16. oktoober 2015

Fotomeenutused suvest

Vaatasin eile oma telefonist pilte suvest ja mind hämmastas kui palju toredaid asju ma ära tegin ja kui palju häid inimesi mul Eestis on. Mõtlesin, et postitan siia paar pilti Eestimaa suvest, mis mõõdus minust kui välk, kuid jättis endast maha palju (foto)mälestusi.

Mmm 😍
Kodulinn Kuressaare
Jaanipäeva

Võsu

Vihula


Seda tunnet, mis valdas mind lennukist Eestimaad nähes, teavad ainult need, kes on pikemalt kodust kaugel eemal olnud. Arvan, et olin viimati nii õnnelik lapsena jõuluvanalt paki oodates. Tallinna lennujaama töötaja öeldud „Tere“ tegi kohe südame soojaks ja oleks tahtnud teda kallistada ja öelda:“Tere sulle ka“. Aga ei hakanud teda ära ehmatama, oleme me eestlased ju ikkagi pigem tagasihoidlik rahvus. Naeratus kõrvuni, kulgesin äratundmisrõõmuga läbi mitme nädala. Kõik tundus nii armas ja hea. Paljud, kes kaua kodus eemal olnud, ütlevad, et vahepeal ei ole midagi muutunud. Mina nii väita ei saa. Pisikesed põnnid olid kasvanud suuremaks ja rääkisid mulle maad ja ilmad kokku. Kes oli ostnud uue auto, korteri, kes leidnud uue kaaslase. Aasta ajaga muutuvad ka inimesed, igapäevaelus juhtunud sündmused muudavad meid, keda rohkem, keda vähem. 


Inimesed tänavatel käisid nii uhkelt riides, austraallastel on suhteliselt suva, mis neil seljas on. Tööriietes inimesi, näeb nii ostukeskustes kui kohvikutes. Kaubanduskeskuse ees torkas silma kerjus. Sellist vaatepilti ma siin ei näinud. Oli küll tänavamuusikuid, kel kaabu jalge ees müntide jaoks, aga nende puhul oli tegemist pigem noorte inimestega, kes tahavad taskuraha teenida. 

Esimese asjana pidin minema panka, sest ilma rahata ei saa tänapäeval päevagi elatud. Tuli välja, et mu eesti panga kaart on aegunud ja pidin tegema uue. Pangakontori tädi teatas, et nemad uut kaarti ei telli, tuleb seda teha e-pangas arvuti kaudu. Okei, seega on mul vaja sularaha. Uurisin, kas saan natuke välja võtta kuniks pangakaart saabub. „Ei saa, meil on siin sularahavaba kontor.“ Okei, aga äkki saan siis kanda raha Kerdi kontole. „Seda teil ei ole kasulik siin teha, sest selle pealt tuleb maksta teenustasu, kasutage e-panka.“ Nii ma ilma rahata pangast välja tulingi. Elagu e-riik!!! Pangas olles nägin pealt ka vana head situatsiooni – pangatöötaja:“ Tere, kuidas saan teid aidata?“ Vanem naisterahvas: „Strastvite, blablabla.“ See ei ole küll muutunud - venelaste kinnisidee jumala eest mitte kusagil rääkida eesti keeles. Aga mina olin nii õnnelik, et see ei häirinud mind karvavõrdki.


Ma kusjuures arvasin, et eestlased tunduvad palju negatiivsemad võrreldes austraallastega, aga nii ei ole. Tegelikult  on sinus endas kõik kinni. Kui oled ise positiivne siis tõmbad ligi ka positiivseid inimesi. Oma esimestel nädalatel Eestis ei näinud ma mitte ühtegi morni või virisevat nägu, kuna alateadlikult praakisin nad oma vaatevinklist välja. Hiljem  oli negatiivsust ühiskonnas rohkem tunda ja seda sellepärast, et olin ise passimisest tüdinud ja tahtsin juba uut seiklust alustada.


Kodus oli hea olla, kuigi..viimane kuu kibelesin juba kangesti Austraaliamaale tagasi. Selle põhjuseks oli paljuski tüdimus tegevusetusest. Ma ei ole niisama passija. 3 kuud töötuna pani mind tundma ennast kasutuna. Aga siiski seda tunnet, mis üle pika aja kodumaale naasedes mind valdas, ei anna kuidagi sõnadega edasi anda. Nii hea oli kõiki näha. Sõpru ja pere ei asenda keegi mitte kusagil maailmas! Väärtustan seda rohkem kui ei kunagi varem!

Saaremaa moonimeri

Panga pank

Suvine salat minu moodi

Känx Muhumaal

Juu jääb 2015, elamus, mis jääb meelde 

Varahommik Muhumaal. Nii ilus ongi.

Väljas süüa meile meeldib ;)

Hara

Avastasime sellel suvel korralikult Lääne-Virumaad. Kaunis igatahes!

Kes siis maasika-vahukooretorti ei tahaks?

Tegime Urvega riisijahust suhkuvaba kooki. Maitses hästi!

Pisikese sõbraga Lotemaal

Suured tüdrukud juba :)

Samal ajal kui mina puhkasin ehitas Kert kindlust

Pärnu

Omas mullis

Hiiumaale...

Üks tore kiht Hiiumaal ehk siis Eiffeli torn Eesti moodi

Kohvikute päev Hiiumaal


Eestlased suvel ei puhka 

Külalised Võsul

Enne rannafesti

Rakvere linnus

Rummu

Kes siis Kiisut sülest ära laseb?

Elagu O kõrts :D


Vihula järvel kalal ehk kus on kalad?



Keila

viru folk Käsmus

Laulasmaa rand. Augusti lõpus olid veel rannailmad

Paadiga laiule telkima


Hommik :)


Kaisa ja Võsu rand


Käsmu järv

Smuutisuvi 2015

Altja



Tsau vihmane Eesti, aasta pärast näeme jälle!! Ootan juba, et saaks Tallinna lennujaama tädile "Tere" öelda ja seekord peaks ikka kallistama ka teda ;)