Casella veinitehases oleme siis nüüdseks rassinud pea kuu.
Tegemist on siis suuruselt kolmanda veinitehasega Austraalias. Sel aastal on
neil plaanis pressida 200 000 tonni viinamarju. Tööd, mida siin teha tuleb on
väga erinevad alustades proovide võtmisega mahutitest kuni lihtlabase
koristamiseni välja. Mingil põhjusel ei suuda me aga kahjuks mõista miks on see
töökoht väga paljude eestlaste unistus. Jah, raha on küll võrdlemisi hea aga
ettevõtte ülesehitus,planeerimise ja organiseerimise võime jätab küll soovida.
Kui juba korra eestlasele omaseks vingumiseks läks siis võtan julguse kõik
hädad ära kurta. Alustaks siis kohe algusest. Nimelt tehti Mariale kahe päevane
koolitus kuidas viinamarjade purustajaga opereerida. Kui tuli päev tööle asuda
siis üllatuslikult oli ta tõstetud „üldiseks „ tööliseks. Esimesed päevad olid väga keerulised
kuna kõik töödejuhatajad arvasid et ta peaks juba kõiki üldise töölise
ülesandeid teada kuna koolitus on ju läbitud. Järgmise probleemina võiks
mainida töökeskonna korrasolekut mida meile esimesel päeval rõhutati. Reaalsus
on aga see et voolikud, mis on erinevate mahutite vahele veetud moodustavad
liikumiskoridorides täieliku ussipesa. Lisaks raskendatud liikumisele nende
vahel ei viitsita pärast oma töö lõppu neid oma kohale ära panna. Siit
tulenebki loo pealkiri mis meenutab ühte anekdooti:
Jänki ja
venelane surevad üheaegselt. Seisavad koos põrguväravas. Sarvedega sell vastas,
kohe küsima: "Meil siin kahte sorti põrgut - vene variant ja ameerika
oma. Kumba eelistate?" Uurivad vennikesed, et mis vahet seal on? "Noh, ameerika põrgus tuleb
iga päev ämber sitta ära süüa, vene põrgus kaks ämbrit." Venelane
patrioot ja puha, valib vene põrgu, ameeriklase mõistus ei luba üle ühe ämbri
välja kannatada-valib ameerika variandi. Saavad mehikesed kuu aja pärast
kokku. Jänki kohe eemalt: "Noh, pole sellel elul häda midagi, iga
hommik kugistan pangetäie sõnnikut alla ja ülejäänud päev on nagu
paradiisis." Venelane väidab imestunult: "Mul on kogu aeg
nagu paradiis. Kord ei jõua sõnnik kohale, kord on ämbrid
kadunud..."
Enamus aega kulub nimelt töövahendite
otsimisele. Kui ühe vooliku ühendamine võtaks aega 15min siis reaalsus võib
olla see ,et sa otsid voolikut, mutrivõtit või muud ühenduslüli juba 15 min.
Voolikud mis lähevad katki visatakse kõik ühte hunnikusse ja uusi ei tule peale
kuskilt. Siit tekib kohe järgmine probleem kus keegi sinu üles seatud
voolikuliini ära varastab. Selle pättusega vahele jäämini võib viia
vallandamiseni. Meil paigaldati isegi lisa kaamerad mis peaks “voolikuvargaid”
püüdma. Ma usun ,et selle kaamerate raha eest oleks saanud piisavalt uusi
voolikuid ja näppamise probleem oleks iseeneslikult vähenenud/kadunud ja
kõigile lisaks tõusnud ka töö viljakus.Aitab nüüd nutust ja halast. Käsitleks
ka asja positiivseid aspekte. Nimelt enamus töödejuhatajad on väga muhedad.
Läbi raadiote tehakse igasugu nalju ja hoitakse tuju üleval. Nagu eespool sai
mainida siis palk 8h eest on samuti päris hea ja töö enamasti konti ei murra. Kuna
oleme oma teise aasta viisast pea 6 kuud siis Griffiti ümbruses veetnud siis oleme
sellest elust siis kaunis tüdinud. Aga tunneli lõpust paistab juba valgus.
Nimelt vana hea puuvillatööstus tahab meid ka seal aastal tagasi.
Kuna Kerdi mõttelõngarullil
sai niit otsa siis ma jätkan siit..mitte enam Griffithist vaid hoopis Mourast.
Jah, oleme jälle tagasi oma armsas väikelinnas. Segased emotsioonid valdasid
mind siia jõudes, tegemist on linnaga, millega sai eelmisel aastal juba korra
hüvasti jäetud, aga nüüd tuleb talle jälle teretulemast öelda. Kõik on vana ja
tuttav ja selline..kodune. Siinsed inimesed on teistsugused kui Griffithis,
näiteks esimesel päeval kui mina telefoniga lobisesin istus Kert pargipingil ja
tema juurde tuli kohalik mees, kes tunni ajaga terve oma eluloo ära rääkis. Ta lihtsalt
tahtis, et keegi kuulaks ja meil oli ka põnev kuulata. Natuke jalutades nägime juba
eelmise aasta töökaaslasi. Muidu on kõik siin sama, va üks linna pubidest on
kinni pandud(väidetavalt oli iga nädal kahjumis), tankla kett on vahetunud,
infokeskus on kolinud uude kohta ja 1 maja on vahepeal tulekahjus kannatada
saanud. Muidugi oli ka raske jälle hüvasti jätta kohaga, mida kutsusime
„koduks“ pea pool aastat. Jälle peab kogu oma varanduse pisikesse autosse
mahutama ja maha sõitma 1400km. Kui esimesel aastal oli kõik see reisimine ja
uute kohtade avastamine põnev siis nüüd on see muutunud tüütuks ja väsitavaks.
Harjud uue kohaga ja tekib rutiin,positiivne rutiin. Mõtlen sellega kindlat
magamamineku aega, tervislikku toitumist, trennis käimist ja üldse sellist
korrapärast täisväärtuslikku elu. Ärge saage valesti aru, rutiin võib ka olla
väga muserdav, aga mingid asjad siin elus peaksid olema korrapärased, et ennast
hästi tunda.
Casellest lahkusime seega enne
hooaja lõppu ja hetkel ma tunnen, et see oli õige otsus. Enam ei pea järgmist
tööd otsima ja ootama kuu või enamgi. Reedel oli viimane tööpäev veinikas ja
juba esmaspäeval algas koolitusnädal puuvillas. Kuna Casellas ei ütle sulle
keegi, millal on su viimane tööpäev siis see muudab asja natuke keeruliseks.
Ootad ja loodan, et äkki hoitakse nädala veel. Meile ei meeldi oodata ja
teadmatus ning seega olemegi siin. Kogemus oli igatahes hooaja ootust väärt ja
nüüd teame, kuidas tehakse masstoodangu veini. Kuna töötajaid oli seal nii
palju siis sellist mõnusat kodust tunnet ei tekkinud. Pauside ajal suhtlesime
ikka eestlastega, aga eks see oli meie enda valik. Mulle pigem meeldivad ikkagi
sellised väiksema kollektiiviga töökohad, kus tekib näiline perekonda kuuluvuse
tunne. Käisime veel oma viimasel nädalavahetusel kohalikku ööelu üle vaatamas
koos kahe eestlasega ja päris tore õhtu oli. Kert muidugi sattus tantsuhoogu ja
isegi meie, tüdrukud jäime alla. Seega leidis ta tantsuplatsilt ühe kohaliku
noormehe, kellega rõõmsalt tantsu vihtus. Asi võttis aga uue pöörde kui
noormees füüsilist kontakti otsima hakkas. See selleks, tore oli igatahes.
Mouras saime kokku Kaisaga, kes
samuti hakkab meiega koos puuvillas tööle. Oleme mõlemad pressi taga ja paneme
puuvillapalle kotti-vana hea! Tore, et saab kellega peale Kerdi eesti keeles
rääkida. Esimese öö veetsime linnas paar km eemal jõe ääres, mis ei olnud väga
meeldiv kogemus. Esiteks oli seal tohutult sääski, teiseks lonkis ringi
opossumi perekond ja kolmandaks panime enne telgi kogemata täpselt vihmuti
alla, mis alustas oma tööd enne kuute hommikul. Lootsime järgmisel päeval
kindlasti endale elamise saada. Nii tore oli jälle kõiki töökaaslasi näha, osad
muidugi ei tulnud sellel hooajal tagasi, kaasaarvatud minu pressiparter Silvia.
Kõik ei ole sellel aastal enam nii uus ja huvitav aga ma ei ütleks, et see on
negatiivne. Pigem just tead, mida oodata ja töö on teada. Koolitusel kohtusime
Lõuna-Korea poisi Victoriga. Noo tegelikult on ta nimi mingi huangkang aga ta
on võtnud endale Austraalia nime, sest muidu ei seisaks ta nimi kellelgi
meeles. Koos suundusimegi neljakesi kinnisvarabüroosse, kus leidsime sobima
möbleeritud maja. Kuna linnas on palju tühju maju siis saime ka väga hea hinna.
Maksame kolme magamistoaga maja eesti 225$ nädalas pluss elekter. Näkku teeb
see ainult 56$ nädalas.Kolida saime sisse alles järgmisel päeval ja seega
pidime veel oleme ühe öö koos opossumite ja sääskedega. Kaisal oli sünnipäev,
mille puhul grillisime ja jõime shampust. Victor võlus välja koogi koos
küünaldega ja minu imestuseks sõi ta isegi juustukooki pulkadega!!
Kui esmapilgul tundus Korea
poiss Victor väga normaalne siis nüüd...päris normaalne ta ikka ei ole. Esiteks
on ta tööl silma jäänud kõigi ja kõige pildistamisega(k.a enda). Samal ajal kui
teised vaatavad, kuidas töö käib siis tema nokib telefonis. Isiklikult arvan,
et pikka pidu tal sellises tempos ei ole. Temaga suhtlemise teeb väga raskeks
keelebarjäär, nimelt on ta inglise keel väga halb, üllatavalt halb. Ta on siin
olnud juba pea 2 aastat, aga pole suutnud ära õppida ka lihtsamad sõnad. Selle
põhjuseks on suhtlus ainult kaasmaalastega ja üldse täna, pühapäeval kella
11:40ks pole ta oma nina toast välja tõstnud ja eile nägin teda ka ainult
vilksamisi. Ta saab ise ka aru, et ta inglise keel on halb ja teised ei viitsi
igat lauset kaks korda üle küsida või siis on põhjuseks see, et Kaisa tegi
talle selgeks, et ei ole okei pesu pesta iga päev(isegi 2 korda päevas).Oleme
siin elanud 5 päeva ja ta on selle aja jooksul pesnud 6 masinatäit pesu, lisaks
sellele on ta kogu aeg oma toas ja aircon(mis võtab palju elektrit) üürgab
24/7. Aru pärides selle kõige peale vastas ta, et talle meeldib külmas toas
olla ja võib rohkem maksta elektri eest. Selle asja juures on naljakas see, et
ta aevastab seal toas iga poole tunni tagant ja ilmselt on seal külmakambris
haigeks jäänud. Ilmad pole aga nii palavadki, et aircon peaks kogu aeg sees olema. Pärast jutuajamist elektri
kasutmise üle ta oma toast välja väga ei tule, kui käisime eile õhtul pesu
kuivama panemas tagahoovi siis ta piilus meid aknast..piilur seega. Eile õhtul
tuli korra ja istus diivanile ja kurtis, et on terve päev reisiplaane teinud,
tahab vist perega Austraalias ja Uus-Meremaal tiirutada. Plaanide tegemiseks
kulub tal 2 päeva. Veel kurtis, et tal on kükmkapis vähe ruumi. Kuigi poodi
läheb ta alles ülehomme ja praegu on tal sel paar asja. Ta on endale
Austraaliast soetanud riisikeetja, millega oma igapäevast leiba(loe riisi)
küpsetab, lisaks on tal ka üüratult suur kaasaskantav aircon, mille ta siin
maha tahab müüa. Keegi kuskilt kõrgemalt aga õnnistas meid ja me oleme
erinevates vahetustes, tema alustav päeva- ja meie öövahetuses. Unustasin ka
mainida, et prilllaua jätab ta ülesse..aga ei taha iga päev ka talle turri
karata.
Sellel aastal loodame töötada
ikkagi 6 tööl 1 vaba graafikuga, praegu ei ole lihtsalt gaasi ja seega venib
hooaja algus. Aed on muidu puuvillast täis, eelmisel aastal oli tühi kui me
jõudsime kohale. Tööd lubatakse vähemalt 3ks kuuks. Sellel nädalal passisime
iga päev 8h niisama, muidugi maksti meile selle eest. 2 töötajat juba langesid
välja, sest kui kolmandal koolituspäeval nende tervisekontrollitulemused
jõudsid selgus, et narkoproov on positiivne. Läinud nad olidki. Nüüd peab
ülemus Ross otsime uued töötajad. Neljapäeval, helistat Rossile, et ta naisega
juhtus avarii ja rohkem pole me teda sellel nädalal näinud. Loodame, et kõik on
korras, sest Ross on hea ülemus/inimene. Stress on praegu tal ilmselgelt laes,
sest pole gaasi ega kahte töötajat. Gaasi kasutatakse ginis liigse niiskuse
eemaldamiseks ja enne kui pannakse uus gaasisüsteem peab mitu inimest selle üle
vaatama ja veenduma, et kõik oleks ohtu. Lisaks peavad ginnerid(gini
püsitöötajad, 4 meest) läbima päevase koolituse. Loodame järgmise nädalal
keskel juba alustada 12 tunniste tööpäevadega.
Veinimahutid
Pikk maa tööle
Ööelu Griffithis
Jaa Kaisa tehtud pilte:
Triibutaja
Patupäev
