On soe pühapäeva õhtu ja vedeleme Kerdiga diivanil telekat vaadates.Oleme õnnelikud. Väljast kosub mürin. Tegemist on Keviniga, kes remondib enda lennukit ja seda selleks, et meid lendama viia. Loodan, et asjad ei lähe nii kaugele, sest täna hommikul kohtasin Kevinit aias linde tulistamas(marjade vaenlased nr 1) ja ta tunnistas mulle, et ei saa ühelegi pihta, sest käed värisevad. Seega loodan, et lennuplaan ei lähe nii kaugele, seda enam, et ta pole ammu enda lennukiga sõitnud. Asjalood on sealmaal, et lahkume peagi farmist. Nädala alguses ütlesin Bettyle, et lahkume kolme nädala pärast. Tema selle peale, aga palus meil jääda jõulude lõpuni, sest kahe nädalaga ei sulanduks uued inimesed siia sisse( vanainimesed ja nende hirmud). Meie aga näeme ennast enne jõule Bali saarel riisiväljade vahel lõõgastumas ja seega pidime leidma kummagile osapoolele sobiva lahenduse: lahkume 5ndal detsembril ja tuleme natuke enne jõulupühi tagasi, et vanapaar saaks minna Perthi oma perega jõule veetma. Betty juba tegi meile varajase jõulukingituse ja tellis Bali raamatu, kus kõik vajalik ühele esmakülastajale vajalik. Väga armas temast! Aga peale jõule jätame kõigega siin hüvasti ja põrutame enda uue autoga(loodame, et leiame sobiva) Austraaliat avastama. Ajaa..enne Balit läbime kahe päevase motivatsioonikoolituse, sellest lähemalt kunagi hiljem.
Ühel ilusal reedesel päeval lõikasin mina passionfruiti oksi kui äkki avastasin selja tagant õuduse – suure mao!!! Pilte kahjuks pole, sest telefoni polnud läheduses. Jooksin tuppa ja karjusin Bettyle ja Kevinile nähtust. B õnnitles mind, sest nemad pole siin farmis 5 aastat ussi näinud. Olen õnneseen. Madu libises suure veemahuti alla, mille alt Kevin ta tõstuki abiga kätte sai. Igatahes oli tegemist püütoniga, täpsemalt kivipüütoniga, kes ei ole mürgine!!!! Lasime elaja vabadusse, et ta saaks mind järgmine päev üles otsida ja jällegi tervitada. Muide madu oli MEETRINE( esmavaatlusel 5 meetrine).
Eelmine nv-l käisime Perthis. Mina läksin juba neljapäeval koos Bettyga ja Kert jäi tööd tegema. Ööbisime nende linnamajas, mis asub suhteliselt kesklinna lähedal Clearmountis. B rääkis enne jõudmist ühe toreda loo, et u 10 aastat tagasi tegtuses seal kandis sarimõrvar, kes tappis 3 noort naist. Kõik ohvrid korjas ta üles ühest hotelli all asuvast baarist. 2 laipa leiti kuskilt metsast ja üks on siiani leidmata..nagu ka mõrvar ise. Uurisin selle koht ja internetist ja jutt vastas tõele. Enne tapmist tegi mõrvar naistega jubadaid asju. Igatahes mina öösel seal majas magada ei saanud ja järgmine päev tegin väsinuna aiatöid. Õnneks korjas Kert mind reedel peale ja läksime turvalisemasse keskkonda. Betty ja Kevin ostsid Perthis asuva maja oma tütardele, et nad saaksid ülikoolis käies seal elada. Maja on päris suur ja asub ülikoolist üle tee ja rannas jaluskäigu kaugusel. Edukad farmerid elavad siin hästi, väga hästi! Käisime Bettyga ka shoppamas ja kohvikus. Aitasin teda jõulushopingutega, sest ise on ta karkudel kuna käis jalaga operatsioonil. Linnas on üle pika aja hea, kohvi lõhn tungib ninasõõrmetesse nii, et tahaks igasse kohvikusse tundideks maha istuda ja nautida ümberringi melu. Igatsen sõbrannadega laerdamist ja vastassugupoole käitumise läbi ja lõhki analüüsimist. Bettyga jutustamine pole see..ta on ikkagi 67 aastane. Pluss on muidugi see, et inglise keel areneb ja tunnen ennast iga päev selles kindlamalt.
Nurun siin Kerti, et ta ka kirjutaks ühe postituse ja isegi lubas enda blogi pidama hakata, kui ostab endale maasturi ja tuundib seda. Aga kedagi ei huvitaks see auto jutt..paar erandit ehk leidub siiski Võsul. Aga..loodame, et tuleb vähemalt postitus.
Kerdi eri: Juba ammu rääkis Kevin, et võtab meid ühel päeval kalale kaasa. Õnneks saabus see päev veel enne meie viimast töönädalat. Neljapäev on ju ikka kalapäev. Kalastama sõisime siit umbes 6o km eemal asuvasse linnakesse nimega Dongara. Dongara sümboliks on merivähk ja seda just selle pärast, et septembrist kuni jaanuarini on seal kandis väga palju merivähke,hiidkrevette jms. Sadamas ootasid meid juba Kevini sõbrad, kelle paadiga me kalaretkele läksime.Paadi omanik oli meile juba vana tuttab Jimbo, kes ka Kevinil farmis külas käinud.
Siin kutsuvad nad allvee kalapüüki sparefishing ja krabi/kreveti püüdmist grafishing. Püüdmise protsess ise on päris huvitav. Enamasti tehakse freedivingut st ilma balloonita. Sukeldutakse siis vee alla ca 3-4m sügavusele. Kivide all ja korallide vahel need molluskid seal ennas peidavadki. Selleks, et neid seal kätte saada on spetsiaalne konks, millega neid kivide alt välja tõmmata. Pärast seda pead kreveti knäega kinni püüdma ja pinnale tulema. Siis on mõõtmise aeg. Selleks on sul kaasas pisike mõõtekaliiber. Kui krabi on mõõdus pannakse ta oma vöö küljes olevasse kotti ja sukeldutakse juba järgmist sõralist otsima.
Ookeani põhi tundus igatehes väga imeline. Isegi juba sellises kohas kus tegelikult midagi väga erilist vaadata pole. Kalu oli küll suht hulgaliselt ja eri suurustega, aga nad polnud eriti värvilised.
Kogemus oli igatahes väga ainulaadne ja meeldejääv. Õhtul istusime veel pärast sadamas Jimbo paatmajas ja nautisime ilusat õhtut. Ootame juba Balit kuna seal on väga palju sukeldumise kohti ja imeline elu vee all.
