Final destination: QUEENSLAND!

Just sellepärast mulle siin meeldibki- kunagi ei tea mida toob homne. Sain eelmisel nädalal kõne cotton ginist, mis asub Brisbanest 600km üleval. Mõeldud-otsustatud, laupäeval asume sinna poole teele ja seda läbi Melbourne, Sydney ja veel teiste avastamata linnade. Tegelikult sain alguses ainult mina tööle, aga kui rääkisin, et ei ole siin Austraalias üksi siis öeldi, et see ei ole üldse probleem- alati vabaneb kohti! Enne puuvillatööstusesse tööle asumist peame läbima arstliku läbivaatuse, kus tehakse narko-, alko-,nägemis-,kuulmistest ja nii edasi. Ei tohiks probleemi olla sellega...vb. Avokaadode hooaeg hakkab lahkuma ja seal jäigi meil tööd vähemaks. Kolm päeva ette teatada on siin riigis casualina täiesti piisav ja supervisor ei olnud üldse pahane vaid pigem positiivne. öö cottonis on raske väidetavalt 12 tööpäevad ja 6 tööl,2vaba. Raha meile meeldib ja enne koju tulekut võiks ikka kukrud täis toppida. Siin Manjimupis hakkab muidu õunte korjamise hooaeg, aga see töö meid väga ei eruta. Plaanitavalt sõidame 2 nädalat ja tahame ikka teepeal kõik ilusad kohad ära vaadata.  Pakkisime avokaadosid kokku 1 kuu ja nädal kuigi tundub nagu oleks ainult 2 nädalat seal töötanud, sest ajataju on siin riigis pea peale pööratud. Natuke on ikka kahju ka lahkuda. Seal oldud aja jooksul pean tõdema, et pilusilmad on tohutult positiivsed ja toredad inimesed. Võiks öelda, et väga head töökaaslased, kes alati tõttavad appi ja kui tühjad kastid pähe kukuvad(tuleb paar korda nädalas ette), siis nad alati küsivad, kas oled ikka terve. Austraallased nii sõbralikud ei ole ja tunnetasin iga päev, et seljakotirändurid on nende jaoks tühi koht, kellega pole mõte lähemalt tutvust luua. Viimased nädalad olid tööl palju lihtsamad, sest pakkisime tomateid, pigistasime mädade avokaadode sees seemneid välja ja tegime muid lollusi. Ajaa mis veel - aasialased söövad tohutul palju, eriti lemmik on neil magus. Muffinid, küpsised ja koogikesed on igal pausil nende sõrmede vahel. Ühel paaril oli segi suur tordi moodi kook kaasas ükskord. Ja selle kõige juures on nad peenikesed nagu Carmen Kass. Geenid. Eks näis mis toob elu teisel pool kallast ja kas töö "puuvillaparadiisis" on ikka nii magus kui paljud räägivad. Ise oleme põnevil ja ootame uut peatükki eluraamatus.

Elu Manjimupis

I 

Reisil käidud ja elusalt tagasi jõutud(lendasime Airaisiaga).  Farmiomanikud tegid korraliku eeltöö Balil valitsevatest ohtudest. Olime kindlad, et tegu on vanainimeste fantaasiamaailmaga....kuid reaalsuses nad väga üle ei pingutanudki. Nagu Aasias kombeks oli saar räpane, liiklus hullumeelne ja kõige tipuks sain ma viimasel päeval toidumürgituse. Jumal tänatud, et lennukis wc-d on.  Võtsime ka ette reisi kiirpaadiga Gili saarele ja see oli 100 korda ägedam kui Bali. Tõeline paradiisisaar sõnadega kirjeldamatult mõnusa õhkkonnaga. Kohalikud olid ülisõbralikud ja stressivabad. Käisime snorkeldamas, nägime kilpkonni ja Kerdile sellest ei piisanud ja seega läks ta järgmine päev sukelduma. Olime Gilil 3 päeva, mis oli ilmselgelt liiga vähe, vabalt oleksime paradiisi jäänud nädalaks. Sinna läheksime iga kell tagasi..Balile aga mitte. Muidugi oli ka positiivset, mulle väga meeldis Bali kultuur, asjad olid odavad ja samuti väljas söömine. 

Olin peale Balit paar päeva rivist väljas, palavik külastas mind ja nõrkus. Täpsemini oli tegemist toidumürgitusega. 

Perthi tagasi jõudes asusime kohe auto otsingule. Esmalt oli kindel plaan endame maastur osta ja sinna sisse endale elamine ehitada. Juhuslikult vaatasin ka campervane (autoelamuid) ja kohe jäi silma üks 86a Mazda E2000 mis tehase poolt ümberehitatud.Konditsioneer, ülestõstetav katus,külmkapp,kraanikauss,pliit, laud ja loomulikult voodi. Hind oli sellise auto kohta väga odav 3000 dollarit. Samal ajal kui autot üle vaatasime helistas veel mitu huvilist kes seda autot juba ilma nägemata  endale oleks tahtnud aga nagu öeldakse kes ees see mees.  Ja nii me endale selle vanapoisi ostsimegi J

Järgmisel päeval sõitsime siis kohe oma uue autoga viimast korda veel oma farmi nädalaks tööle. Vana auto panime müüki ja jätsime Perthi müüki.  

 

Kert: Farmist ära tulles sattusime väga huvitavasse olikorda. Nimelt olime arvestanud ,et meil on kütust täpselt nii palju ,et jõuame lähimasse linnakesse kus on kaks tanklat.Jõudes esimesse tanklasse võttis meid vastu suur silt CLOSED ( kinni), Mõtlesime et mis siis ikka et siin on ju ka automaattankla mis on 24h avatud. Sinna jõudes nägime et kõik tankurid on kinni ja makseautomaat ei tööta. Sel hetkel mõtlesime küll et nüüd peab vist paariks päevaks siia ootama jääma kuni tankla lahi tehakse. Õnneks oli meil 20 dollarit sularaha mille eest lootsime kellegilt kütust osta. Nii palju kui me inimesi kohtasime (3tk) olid kõik väga sõbralikud ja oleksid tahtnud meid aidata aga neil oli ainult diiselkütust. Ühel mehel siiski leidus 20L kütust mis ma meile väga lahkesti oli nõus müüma. Kõik inimesed kellega suhtlesime uurisid,et kust me tuleme ja mida tegeime. Kõik teadsid meie farmi kus me töötasime. Kahjuks polnud nende emotsioonid selle farmi puhul eriti positiivsed. Nimelt oli see farmer tuntud seal piirkonnas kui kõige suurem ihnuskoi. Seda saime ka natuke omal nahal tunda aga kindlasti oleks võinud asi palju hullem ollaJ Igatahes saime tänu sellele kütusele järgmisse linnakesse sõita ja seal paagi täis tankida ning ööpimeduses Perthi poole kihutada.

Proovisime Perthis enda autot maha müüa, aga tundub, et inimeste kukrud olid peale jõule tühjad. Seega pidime suunduma kahe autoga Manjiumupi poole, just nimelt kahe autoga, sest ostsime endale 89nda aasta camper vani. Kraanikauss, külmik ja voodi on sisse ehitaud – luksus. Manjimupis ootasid meid ees vanad head tuttavad eestlased – Kaisa ja Villu. Kuna majast, kus nad tuba üürivad kolisid just välja itaallased siis oli tuba meile rentimiseks vaba. Meiega elavad veel 2 eestlast – Katrina ja Raigo. Pikka pidu meil polnud, algasid suured tööotsingud juba enne uut aastat, aga tulutult. Hooajad on siin möödas ja töötuid väga palju. Aga...uue aasta saabudes tulid ka uued tuuled ja nii meile helistatigi avokaadode pakkimise ja turustamisega tegelevast firmast. Eelnevalt olime seal koha peal käinud tööd küsimus. Ja hetkel me seal orjamegi. Liinilt lendab avokaadosid 50 km/h ja meie ülesanne on kahjustatud välja noppida ja ilusad kasti laduda. Liinil pakib 14 inimest, kellest mina ja üks australlasest tüdruk oleme ainukesed mitte „pilusilmad“. Kerti „edutati“ kaste tõstma. Palk on hea, tunde saab palju, aga tuju tihtipeale nii hea ei ole. Oleme seal olnud juba pea neli nädalat ja see kõik on saanud rutiiniks. Enam ei väsi selg ja mina ei lase ennas häirida metsikust avokaadode langemise kiirusest. Enam ei mõõdu meil päevagi, kui me ei söö avosid. Lemmik retsept on küüslaugu, sidrunipipra, tilgakese hapukoore ja soolaga tambitud avomöks, mida määrime peale kurnava tööpäeva saiale. Pidi hoidma noorena ja muid imesid ka. Mis veel..Villu võttis 5 kana, kes olid nädala aega stressis ega munenud. Õnneks tõi kanala uuselanik kukepoiss sressileevendust ja eile kukkusid esimesed munad. Meil hoovis nimelt kanaaed. Kukepoiss hakkab kireme juba enne 5 hommikul, aga see pole hullu kuna viiest on meil äratus ja pealegi enam me seda  meeldiva meloodiat ei kuule ka hommikut . Joodikust naabrimees on päris pahur ja viitas enda kuuris olevale kirvele ja kuke supile. Elu tuleb põnevaks elada ja eks näis milleni see trall välja läheb. 

 

Vahepeal oli mul sünnipäev, mille võtsin vastu avokaadode seltsis ja õhtul koju tulles ootasid mind laulavad majakaaslased(kukk siis ei laulnud), salat ja kook. Jõime shampust ja läksime vara magama nagu ikka, sest hommikul tahtsid avokaadod jälle pakkimist. Vabal ajal matkame ja avastame lahedaid kohti, käime ookeanis ujumas ja nillime kängurusid. Oleme õnnelikud ja täna avokaadodele ja küüslaugule tervisest pakatavad. Kaisa ja Villu töötavad küüslaugufarmi ja tänu selle on meil ka neid küll ja veel. 21.veebruar lähme Dagö kontserdile Perthi ja mina enda eesti keele õpetamise kursusele. Kogume raha ja põrutame millalgi lääne poole. Unus ennem mainimata, et auto saime müüdud poolel teel  Manjimupi ja seda 650$ kasumiga. 

Eesti poolt hakkab peagi juba tulema kevade hõngu ja see meenutab meile, et varsti hakkame koju poole samme seadma. Kert ostis Gopro ja mina uue arvuti, kuidagi peab ennast ju premeerima. Elagu avokaadod ja Manjimup – meile see väikelinnake meeldib, naudime elu, oleme toredad ja õnnelikud.

Pühapäevad on kohvikupäevad!

Albany