Seiklus pea alaspidi: aprill 2015

Kuna Kerdi ema alati skypes mainib, et ma pole pikka aega midagi kirjutanud siis võtan ennast täna kokku. Oleme ennast siin Queenslandis põrgukuumuses kenasti sisse seadnud ja oleme töökohaga vöga rahul. Meie õnneks pidi peale lihavõtteid külmemaks minema, sest siis hakkab siinpool talv. Pageme juunis külma talve eest (8 kraadi) sooja Eestisse. Ei jõua ära oodata ausaltöeldes, et koju saaks! Mitte et siinsel elul midagi viga oleks aga kangesti tahaks täna kõiki sõpru ja sugulasi. Tööpäevadel väga sellele ei mõtlegi, aga vabadel päevadel on küll kange tahtmine haarata telefon ja helistada sõbrannale ja minna kuskile kohvikusse laterdama. Mitu tundi järjest. Nii et pea pärast paks. Eesti toitu ma küll ei igatse, siin on kõik olemas. Kusjuures oleme Austraalias hakanud tervislikumalt toituma. Nisujahu oleme enda menüüst kõrvaldanud, aga vahel ta ikka hiilib tagasi, kui me näiteks pizza tellime või hamburgeri jahile lähme. Ka suhkrusisaldust toodetes oleme hakanud jälgima ja eesmärk on tarbida nii vähe suhkrut kui võimalik. Seda viimast leidub muidugi igal pool ja uskumatult palju. Olen kindel, et kui panustada tervislikult toitumisele elus siis tulevikus ei kimbuta ka haigused nii palju.

Natuke siis tööst. Tegemist on 18 aastat vana cotton giniga Queenslandi keskel olevas Mouras. Ega siin linnas eriti midagi teha ei ole ja sellepärast on hea, et me 12 h tööl oleme päevas. Minu ametiposti nimetus on "pressi operaator" ja minu põhiülessanneteks on skännida koti küljes olev number arvutisse, puuvillapallist näidis võtta, kotisuud kinni hoida ja lõpetuseks kinni õmmelda. Töötan koos austraallasest vanema proua Silviaga(idaspidi Silvi). Iga pausi tagant vahetame pooli. Silvi on muidu tore, aga kipub vahel liiga palju muretsama. Oma mehe Petega on ta 2 korda abielus olnud ja ka tema töötab cottonis. Nad on teinud juba 5 hooaega ja see on neil väidetavalt viimane. Tegelikult on raske seletada, kuidas see töö seal täpsemalt käib, seda peab enda silmaga nägema, aga iseenesest on töö lihtne. Loen tööpostil olles raamatuid ja ajakirju. Silvi mängib isegi vahel telefonis mingit mullimängu. Paar päeva tagasi oli meil tulekahju. Vägev värk. Märkasin äkki, et kuskilt tuleb tossu ja paari sekundi pärast lõi pressist plahvatusega puuvill põlema. Ma olin muidugi jube paanikas ja läksin Kerti otsima, sest ta on seal taga ruumis üksi. Inimesed tegutsesid väga kiiresti ja valasid masinad veega üle. Sain ka isegi natuke tuletõrjujat mängida. Seda ei tea keegi, kust tulekahju alguse sai, sest enne kui puuvill pressimisele jõuab läbib ta erinevaid masinaid nii alt kui ülevalt korruselt. Puuvill põleb kiiresti ja haiseb siis hullemini kui sigala. Igatahes leidis tulekahju kiirelt oma lõpu. Tulime siia teadmisega, et meil on 6 päeva tööl ja 1 vaba, aga kuna puuvilla napib sellel aastal, sest farmelitel ei olnud seda kasulik istuda, siis on meil 5 päeva tööl ja 2 vaba. Nädalavahetustel käime 60km kaugusel suuremas toidupoes ja premeerime ennast kohvikus hea ja paremaga. Jalutame,(seda saab teha ainult õhtuti, sest päeval on liiga palav), teeme süüa, koristame ja naudime aega üksteisega. Meist paar maja edasi käib õhtuti ükd känguru perekond muru näksimas. Kerti teeb see eriti õnnelikuks, sest kängud on tema lemmikud. Käime ka välibasseinis ujumas, mis on sama mõnus kui talvel pakasega saunas istuda!

Unustasin mainida, et tööl on meil enamus vanurid. Välja arvatud 2 tüdrukut Taiwanis ja paarike- austraallasest tüdruk ja rootslasest poiss. Aga nemad on öövahetuses ja tänu sellele me kokku ei puutu. Kahju, et ühtegi eestlast siin ei tööta! Järgmisel nädalal alustame meie öövahetusega ja teine vahetus siis hakkab töötama päeval. Eks näis, kui palju me päeval magada saame, õnneks on meil toas aircon, mis kütab toa külmaks.

Kuna on lihavõtted siis on meil neli päeva järjest vaba. Suurel reedel sõitsime rannikult ja avastasime uusi linnu. Käisime ka Bundabergi rummivabrikus ekskursioonil, mis oli väga lahe kogemus. Pilet sisaldas ka kahte "maitsmist" ehk siis kahte koksi. Ma imestan, et paljud võtavad sellise koha külastamist kui pereüritust. Lastel ei ole seal küll midagi näha!! Kas siis tõesti ei leita kedagi lapsi hoidma? '

Ma ei teagi, kas kohalikud mune värvivad, pean tööl uurima. Aga üks on kindel-šokolaadimune ja -jäneseid ajavaad nad endale kilode viisi sisse. Töökaaslasel läks munadepühade šoksi peale 100$ ehk kuskil 70 eurot!! Tule taevas appi! Meie eestlased sööme pigem ikka mune. Isegi töö poolt toodi meiele mitu kausitäit šokolaadimune.