Laupäeval oli meil viimane tööpäev arbuusifarmis. Ütlesime ülemusele, et meil on farmielust kopp ees ja tahame minna Melbourne´i linnaelu elama. See väike vale tundus selles olukorras kuidagi väga õige, kuigi ma tean, et vale on olemuselt lilliput(lühikeste jalgadega) ja seega ei jaksa kaugele joosta. Meid püüti veel igatpidi veenda mitte lahkuma, aga kuna palgatõusu pakkumist ei tulnud ja Griffithis me kodu ei ole suutnud leida siis oli meil raske ümber veenda. Me ei tahtnud öelda, et lähme Garincorpi, sest see poleks olnud nii „ilus“ lahkumispõhjendus kui suurlinna minek. Seda kirjutades mõtlen praegu, et me oleme imelikud, s.t mina olen, sest töölt lahkumine tekitas minus juba nädalaid enne stressi. Tahtsin, et see oleks võimalikud leebe ja mõlemad osapooled jääksid rahule. Ja tundus, et kõik läkski kenasti, tööandja soovis meile viimasel päeval edu linnaelus(hihihih) ja ütles, et võime tagasi tulla, kui me tööd ei leia. Selle farmi puhul oli tegemist nn perefirmaga, kus naine tegeles raamatupidamisega ja vahel aitas ka istutada, pereisa oli lihtsalt suur boss, keda me nägime ainult paar korda ja 18-aastane Peter oli minu arust isa hüpiknukk, kelle nimele oli kirjutatud osa firmast. Kusjuures ma arvasin, et Peter on 30 aastane ja tal on perekond ja naine aga võta näpust, mis stress ja pinge inimese välimusega teevad. Kui ma enda enda töökaaslasele Gamalile(India, 24.a) rääkisin, et see ei ole päris normaalne kui 18-aastasel ei ole muud elu kui töö siis ei saanud ta minust aru ja ütles, et mis siis, vähemalt on ta 30-aastasena täielikult materiaalselt kindlustatud. Vabal ajal(siis kui vihma sajab ja farmis ei saa tööd teha) käib ta metssigu taga ajamas ja maha nottimas. Seal töötatud aja jooksul nägin ma mitu korda kuidas ta näitas teistele töökaaslastele enda telefonist pilte surnud sigadest. Ega tal muid pilte näidata polekski. Ja siis on veel noorem perepoeg, kellega me eriti kokku ei puutunud, sest ta käis koolis. Tütar oli neil ka kusagil. Viimasel päeval istutades kurtis pereema mulle, et talle ei meeldi farmitöö ja ta vihkab seda, aga kuna ta mees on selles nii kinni siis pole midagi teha. Abielus on nad olnud 20 aastat ja seda kuuldes ei saanud ma jätta kasutamata võimalust küsimast, mis on pika kooselu saladus. Ta vastas, et kumbki ei tohi oma unistustest loobuda ja ei tohi teist takistada oma unistusi täimast. Tuleb ka üksteist aksepteerida sellistena nagu nad on, kõikide heade ja veadega. Natuke on see vastuolus tema eluga, sest farmitöö ei ole kindlasti tema unistus. Kõigele lisaks on nad Griffithis elanud ainult 4 aastat, siia tulid nad perega elama, kuna maad jäi teises kohas väheks. Seega kurtis ka pereema, et neil ei ole siin linnas kedagi ja tema on leidnud ainult ühe sõbranna. Õnneks on lastel sõpru tänu koolile. Stressirohke on see eluke farmis kohe kindlasti! Aga õnneks on tublisid inimesi, kes viitsivad ja tahavad seda teha. Seega ei tohi me viriseda, et näiteks banaani kilo on liiga kallis. Raha, aeg ja VAEV, mis kulub juurikate, puuviljade, vilja jne kasvatamiseks siin soojades maades on meeletu. Ja siis tuleb tsüklon ja kogu sinu saak on hukas. Kui sul rahalist tagavara ei ole siis ongi kõik, müü masinad ja maad maha.
Eelpool mainisin vale lühikesi jalgu. Nojaa enda jutumulli järgi pidime olema juba esmaspäevaks Griffithis lahkunud, aga üllatusüllatus, keda me nägime toidupoes? Eks ikka enda armsat arbuusifarmi pereema. Hiilisime lettide vahel, et mitte ninapidi kokku sattuda. Pidime seal poes passima pea pool tundi, sest ta trehvas vahepeal tuttavat ja ajas pea 10min juttu ja seda kassade juures, kus oli meie ainuke väljapääs. Kui elu ei ole põnev siis tuleb see põnevaks elada. Ega ei oleks midagi juhtunud, aga me ei viitsinud põhjendama hakata, miks me veel Melbourne läinud ei ole. Peale seda intsidenti otsustasime, et helistame oma Garincorpi ülemusele ja uurime, millal see töö lõpuks hakkab ja üllatusüllatus..peale kahte kuud ootamist ja telgis magamist..peale linnavahel meeletut tuima passimist ja arbuuside vaevarikast rohimist(tegelikult tegime seda kokku ainult 3 poolikud päeva) öeldi meile, et „TULGE, TÖÖ HAKKAB HOMME KELL 7“. Ükskõik, mis sealt tuleb see ei ole enam oluline. Isegi kui meil on ainult nädala aega tööd siis vähemalt on see tehtud ja saame edasi liikuda. Täitsime oma miniauto toiduvarudega ja suundusime 70km Griffithist megaväikelinna Merriwaggasse. Ostsime veel mõlemad pikkade käistega tööpluusid ja sõime viimast korda maapähklivõijäätist. Sinna minnes jõudis meieni ka „tore“ asjaolu, et kõik viljahoidlad on sellel suunal millegipärast sellel aastal kinni ja seega toovad tuttavad arbuusifarmi omanikud oma nisu, mida nad vähesel määral kasvatavad, just meie viljahoidlasse. Ilmselt kohtume seal silmast silma, sest meie oleme,need, kes rekkaid maha laevad. Kui see nii juhtub siis ütleme, et see oli ootamatu pakkumine ja peale seda lähme suurlinna. Tegelikult ma arvan, et neid üldse ei huvita. Või nad ei mäleta meid.
Merriwaggas ootas meid väike hütt/onn/konteiner, ei oskagi täpset nime anda, aga täitsa viisakas värk.Levi seal muidugi pole, seega ootab meid netikarsklus. Pesumasin, külmkapp, aircon, voodi,telekas, kapp, pliit jne on kõik olemas. Natuke küürimist ja timm värk. Asja puhul on 3 suur plussi:
1. Elukoht asub töökohas ehk siis saidil.
2. Esialgsetel andmetel oleme seal kahekesi ja teine tuba jääb tühjaks.
3. See on tasuta ja me ei pea maksma isegi elektri ja vee eest.
Peale pikka telgielu oli ülimõnus hommikul esimese asjana veekeetja ja telekas tööle panna. Ja telki ei pidanud ka kokku panema. Halleluuja! Kuigi kodutu olla oli ka päris teistmoodi huvitav, selline murevaba elu. Ei pidanud koristama ega midagi ;)
Tutvusime site manageriga ehk siis enda ülemuse Robertiga(Rob), kes esialgu ei saanud meie aktsendist eriti aru ja kui aus olla siis meie tema omast ka. Aga see kõik tuleb ajapikku. Igatahes andis ta meile mõlemale kotid varustusega(kiiver,kindad, vest,respiraator jne) ja ütles, et alustame hommikul kell 7. Seda, kauaks meil seal tööd on ei tea keegi. Rob ütles, et see hooaeg võib kesta homseni või hoopis 4 nädalat või isegi 6 nädalat. Saa siis aru. Oleme valmis kõigeks, sest tegemist on ettearvamatu Austraaliaga. Meie esimesest ja teisest tööpäevast kirjutab Kert.
Esimese tööpäeva hommikul sai tuletatud esimese asjana meelde, kuidas varahommikul, poolkinniste silmadega kohvi ja putru valmistada. Kõhud täis söödud, panime oma erksavärvilised riided selga ja liikusime kaalumaja kõrvale kus kõik igal hommikul kokku saavad, kordavad üle tööohutuse põhitõed ja teevad hommikuvõimlemist. Jah, hommikuvõimlemist. Seda näeb ette tööjuhend. Keegi seda seal väga tõsiselt ei paistnud aga võtma. Kõik see tsirkus tehtud suunati meid viljahoiustamise platsile vaatama ja õppima, et kuidas töö käib. Platsil ootas meid ees SUUR hunnik vilja (otra) ,stakker( seade mis vilja hunnikusse teisaldab), Billy ja Jerry ning veoautode kolonn kes kõik tahtsid oma koormad maha laadida. Töö ise on lihtne, aga kohati väga tolmune. Pead seisma masinal ja näitama rekkajuhile kuna ta peatuma peab. Kui peatad ta liiga vara siis kallutab ta oma vilja ettenähtud restist mööda. Sellele vea parandab siis vana hea kühvel ja hari. Sama jama on ka siis kui auto liiga kaugele sõidab. Selleks, et elu veel põnevamaks teha selgus,et osad kärud liiguvad kallutamisel(ette/taha). Ajapikku jääb juba meelde et mis käru kuhu poole liigub ja siis on kühvli tööd vähem.
Nagu vanasõnagi ütleb, et mitu kokka rikub toidu siis selle tõestuseks ka üks „muljetavaldav“ seik esimesest tööpäevast. Nimelt tegutsesime selle viljatransportööri juures kolmekesi. Siis kui rekkaid ei olnud lülitasin ma masina pooleldi välja nii, et see transportöörlint mis vilja alt hunniku otsa viib ei töötanud. Ma ise olin masinast hulga eemal kui nägin ,et äkki oli tekkinud kuskilt uus rekka mille tagaluuki kolleeg juba avas ,et vili masinasse lasta. Jooksin küll ,et masina lint uuesti käivitada ,aga jäin hiljaks. Lint käivitus korraks, aga siis oli juba vilja masinas nii palju et tekkis ülekoormus ja masin jäi seisma. Muidugi pärast seda läks päris palju vilja maha(seda andis ikka pärast sealt maast kühveldada). Et pinget juurde kruvida siis ei osanud kohalik boss masinat uuesti käima panna ega viga kõrvaldada. Kõigele lisaks tulid juhuslikult kohale Graincorpi kõrgemad ülemused. Kokku oli masin rivist väljas umbes 1,5h. Olukord tundus sel hetkel päris pingeline. Lisaks osaliselt minu tekitatud jamale olevat veel probleeme olnud kaalumajas ja kuivatis. Lõpuks tulid kohale tehnikud kes masina ca 10 min tööle panid. Viga oli lihtne. Lihtsalt üks ülekoormuskaitse oli väljas. Oleksin hea meelega asja ise uurinud, aga kõikjal olid sildid, et ainult volitatud isikud jne. Lõppkokkuvõttes läks kõik hästi ja ülemus väga kuri ei olnud. See kes hakkas veokat tühjaks laadima oleks pidanud veenduma ,et masin ikka töötab täielikult enne kui ta luugi avab. Luukide avamise kohapealt on tegelikult selline lugu ,et see on meil samuti rangelt keelatud. Mina tegin täpselt seda mida ma hommikul kogenud tööliste pealt õppinud olin. Aga mis te arvate kes avas luuke suurte ülemuste juuresolekul ??? Pärast seda tuli ülemus ja ütles, et ära seda enam kunagi tee. Tööpäeva lõpuks olime valmis oma asjad pakkima ja uut tööd otsima aga tundus et esimene tööpäev ei jäänudki viimaseks.
Järgmise päeva hommikusel koosolekul mainiti uuesti üle ,et meie ei tohi luuke ise avada. Teine päev möödus juba väga kenasti ilma ühegi probleemita. Enamus ajast passisime niisama masina varjus kuna päeva jooksul käis vist ainult 5-6 rekkat. Kuna lubas vihma ja äikest pidime oma suure viljahunniku kattega ära katma. Katte tõmbasime peale auto ja frontloaderi abiga. Toore inimjõuga oleks see ikka väga raske ettevõtmine. Lisaks on veel oht,et kate võtab tuule alla ja lendab minema. Meil sujus õnneks kõik kenasti ja saime oma vilja kaetud täpselt enne vihma. Aga mida tähendab meile vihm ???? See tähendab seda,et vähemalt 2 päeva me tööd ei tee.
Hungry Kert in Hungry Jacks. Hommikune tasuta kohvi ja mahl. Lõunal saab tasuta hamburgereid ehk tasuta lõunad on olemas!
Endiste Kodutute pesupäev
Lõuna linnapargis
LeboAustaalia
Loom tööl ehk tööloom
