Hüppasin jaheda kevadhommiku eest kohvikusse, sest kindaid mul pole ja näpud tahtsid otsast ära külmuda. Kevadkülmad aga ei takista meid magamast telgis, sest kui pole tööd ei ole ka mõtet endale püsivat elukohta otsida, sest töö võib olla hoopis teises linnas. Või noh tegelikult meil on juba mõlemal töö..see aga hakkab oktoobri lõpus/ novembri alguses. Juba soojas augusti kuises Eestis olles kandideerisime me GrainCorpi nimelisse firmasse, mis tegeleb teravilja hoiustamisega ja ka edasi müümisega.Põhiliseks teraviljaks on siin nisu, sest rukki kasvatamiseks on Austraalia liiga soe. Firma tööandja on farmer, kes on meie kui nn hooajatööliste kuningas. See tehti meile esimese viie minutiga selgeks intervjuul kuhu me 1500km kaugusele 15ndaks septembriks vurasime. Tegelikult intervjuu sellise naljategemise kohta on öelda liiga ametlik. Nimetaksin seda jutuajamiseks.Tutvustav päev/jutuajamine toimus ühes päris uhkes klubis, kus algselt seletati meile, millega Graincorp tegeleb ja mida meilt oodatakse. Öeldi kohe, et kõik me järgmisesse vooru edasi ei saa ja nii saadetigi üks vähe priskem poiss peenest klubist vaikselt minema. Ju arvati, et ta ei jaksa viljarekkate vahel piisavalt kiiresti joosta. Vb saadeti veel inimesi ära, seda me ei näinud, sest sellised asjad toimuvad salaja. Igatahes nn jutuajamisel(intervjuul) küsis asjapulgast mees minu käest: Kas ma kärbseid kardan? Kuumust ja tolmu talun? Kus on lähim hädaohuväljapääs siin ruumis? Mida ma teen kui vihane rekkajuht mind sõimama hakkab? Kuidas käitun kui keegi viga saab? Ja oligi kõik! (Muide rekkajuhid pidid kiirel viljahooajal väga närvilised olema nii et küsimus oli õigustatud. Proovime neist eemale hoida) Easy as it is nagu kohalikud armastavad öelda.
Kevad südames!
Otsustasime, et poolteist kuud me küll niisama ei passi ja otsime niikauaks töö. Kaalusime ka üldse suuremasse linna kolimist, aga seal on: 1. raskem tööd leida 2. kulub rohkem raha 3.kiire linnaelutempo juures päevad lihtsalt vuhisevad meist mõõda. Nagu nad vuhisesid ka Eestis, hmm kas me üldse käisime vahepeal Eestis? Olime kodus kolm kuud, aga tundub nagu oleksime olnud nädal..või isegi ainult päev. Koheselt meenuvad laulusõnad: „Aastad mööduvad, tuuled pöörduvad-tsirkus alati jääb.“ Ja see, mis Eestis ühiskonnas toimub ongi minu arvates täielik tsirkus. Alustades liialt raha armastavate Tallinna Sadama kurikaeladega ja lõpetades püha viha täis eesti kodanikega, kes vabal ajal proovivad pagulasi põlema panna. Aga kurb on see, et Eestimaa tsrikuses on artistideks eesti kodanikud, keda dresseeritakse olema kuulekad Euroopa Liidu kodanikud. Meie aga ei taha alluda ja kõigega leppida. Nüüd kui tsrikussesse võetakse uued loomad, kes siinse jaheda kliima, toidu ja kultuuriga harjunud ei ole, ei saa sellest kõigests head nahka. Nagu ka loomariigis ei saa kõik isendid omavahel sõbralikult läbi siis nii ka inimriigis. Meie ei mõista nende keelt ja uskumusi nagu ka nemad meie omi. Aga ega eksootiline välismaine isend ei tahagi kehvakesse Eestisse jääda, seega pole väga põhjust muretsemiseks. Praegu tekkis huvitav mõte, et kas pagulaste tulek ja seakatk võivad omavahel seoses olla. Moslemid ju sealiha ei söö ja maalt, kust nad tulevad on enamus inimesi on just moslemid. Igav juba siin ilmas ei hakka, kui vähegi fantaasial lennata lased!
Kuidas läks siia tagasi sõit? Hästi, kui välja arvata, et Kert võeti Soomes sadamas rajalt maha ja küsiti, kuhu minek. Ju nägu sta oma mustade prillide ja kõhna kehaehitusega ohtlik välja..narkovedaja välimusega, ei tea :D Mulle tundus, et nad ootasid lausa Kerti, sest oma uurivate piludega otsisid nad rahvamassi seast nagu kindlat inimest. Õnneks lasti ta peale paari küsimust kohe vabaks ja rännak Soome sadamast lennujaama või alata. Mina suutsin muidugi Eestis olles haigeks jääda ja seega on kogu lennusõit ja esimesed 2 päeva Austraalias suhteliselt udused. Väsimus(7 tunnine ajavahe) lendudest oli meeletu ja seega otsustasime rendiauto laenutamise asemel sõita enda miniauto järele rongiga.
Sõbralikud on need austraallased ikka küll!! Juba lennujaamas lasevad vanemad inimesed mind järjekorras ette..miks küll?? Sest nad lihtsalt on sellised, tänaval ütlevad kontvõõrad meile tere ja küsivad, kuidas läheb. See teeb kohe tuju heaks tegelikult ja paneb tahtma olla ise ka positiivsem ja sõbralikum. Aga miks nad ei peakski olema sellised kui kevad on väga kaunis aastaaeg ja suvi koputab juba ukse taga. Linnud laulavad ja puud on pungas. Viinamarjapõõsastele on võrsunud helerohelised lehed ja viljapõllud on kaetud rohetava vaibaga.
Käisime ka vaalavaatlustuuril, mis oli ülivahva! Broneerisime eelmisel õhtul endale piletid ja poole seitsmeks hommikul tuldi meile bussiga järele ja viidi sadamasse. Laev, millega läksime oli päris okei ja rahvast ei olnud väga palju. Pakuti hommikusööki ja hiljem lõunaoodet.Nägime u 10 erinevat vaala. Tegemist on küürselg-vaaladega, kes tulevad siia iga aastase migratsiooni käigus ja neid saab näha ainult aprillist kuni novembrini. Küürselg-vaalad võivad olla kuni 16m pikkused ja kaaluda kuni 36 000 kg. Vaalad tegid meile igasugust shõud ja laeva tiim ütles, et meil vedas, sest meil õnnestus näha päris palju erinevaid asju, mida kõigil ei õnnestugi näha. Näiteks nägime emavaala koos pojaga ujumas. Tuur sai otsa kella 1 ajal ja seega kestis see pool päeva, millest piisas täiesti. See lõbu maksis meile 80$ ehk u 50 eur. Iga sent oli seda kogemust väärt!
Linna kõige väikseim auto ja ilmselt ka telk..
Meie "kodu" ehk siin järve ääres ma vahel ööbime
Vaalad, siit me tuleme!
Noosa QLD
Take a moment. Feel. Enjoy. Live!
Sellest, kuidas Kerdi esimene tööpäev läks(kas esimene võib jääda viimaseks?), kas ka mina leian töö ja kas õnnestub meil telgist tuppa kolida selgub järgmises postituses...
