Iga muinasjutt saab ükskord otsa

10. veebruar tähendas meie jaoks, et marjade lugemine Marborough erinevates veiniistandustes sai läbi. Marjad on loetud ja suundume tagasi Bankhouse, enda peastaapi, kus meile 3 nädalaks mingid suvalised tööd otsitakse ja siis jälle tagasi samadesse istandustesse. Järgmine kord aga ei pea enam marju lugema, vähemalt nii sain mina aru. Kokkuvõtteks võin öelda, et ülimalt lihtne töö oli. Vahel oli täiega kopp ees, vantsid palavusega viinamarja ridade vahel, vaatepilt on iga päev sama. Vahel oli nii tuuline, et ei saanud isegi kobaraid kaaluda. Kolisin sellisel puhul kogu enda tavaariga meie bussi ja pidin leppima kitsaste oludega. Vahel jälle mõtlesin, et küll on ikka meil vedanud, saame sõita bussiga ringi ja avastada kauneid kohti Uus-Meremaa kaunites paikades. Noh, nagu ekskursioon, mille eest meile peale makstakse. Tööpäeva alustasime kell 6 hommikul ja nägime vahel imekauneid päikesetõuse.

Meie tööpäev :)

Lõpetasime viimasel marjade lugemise tööpäeval varakult ja selle puhul viis Zinal meid kohvikusse lõunale. Seal ootasid meid ees veel 3 Indevini töötajat. Lootsin, et oh rõõmu, saan tellida mingi hea värske ja tervisliku salati, aga minu pettumuseks pakuti seal vaid kohvi ja saiakesi, koogikesi ja pirukaid. Väga armas temast ja ta oli õnnelik, et talle sattus nii hea tiim ja marjade lugemine möödus ilma suuremate äpardusteta. (Välja arvatud bussi lagunemine ja minu šokolaadipuder, mis ühel hommikul istmele lendas). Igatahes on meie ülemus Zinal väga heasüdamlik ja tore naine, kellel on 90% ajast hea tuju. Tegemist oli väidetavalt Blenheimi kõige parema kohvikuga. Interjöör oli seal tõesti äge ja letil seisid taaskasutatavad kohvitopsid, mida said 20$ eest endale soetada. Aga siis..tellisime kohvi ja meile toodi see papptopsis! Koos plastik kaanega! (laud olid meil kinni pandud ja nad teadsid, et sööme kohapeal). Lisaks sai endale valada tasuta vett PLASTIKTOPSI. Tellisime mõlemad Kerdiga quiche moodi piruka, mis oli päris maitsev. Igatahes serveeriti see lõikelaual koos puidust kahvli ja noaga. Lihtsalt mind pani imestama, et kas tõesti ei suuda nii populaarne kohvik endale osta nõudepesumasinat, kus saaks metallist köögiriistu ja kohvitasse pesta?? Kõige popim kohvik Blenheimis? For real? Ilmselt olen ma imelik, aga ma ei toetaks enda rahaga eales sellise mentaliteediga kohvikut. Sellesuhtes on Eestis ikka hea, et üha enam hoolitakse taaskasutusest ja näiteks paljudes kohtades saab oma topsiga kohvi tellides u 10% soodukat. 1:0 Eesti kasuks. Ahjaa..kohvikus istumine läks tööaja sisse.

Lugu Mealybugist  ja neljast seljakotirändurist

Kaugel seitsme maa ja mere taga elasid kord 4 seljakotirändurit Maria, Chris, Corentin ja Kert. Nad töötasid ühes kaunis veiniaias, mida oli rünnanud kuri Mealybug (putukas). Ülemus käskis neil see putukas leida ja tema kätte toimetada. Viinamarju kasvab aga kokku 600 hektaril ja kurikael ise on mikroskoopiliselt pisike. Maria, Kert, Chris ja Corentin sõidavadki päevas 8 tundi ATVga viinamarjapuude vahel ja ajavad taga seda ühte esmapilgul armsat ja süütut putukat, kes tegelikult on kurjem veel kui üks vuntsidega mees, kes kunagi Saksamaal elas. Eelmisel aastal leiti see kurjam üles, aga tundub, et ta oli jõudnud vahepeal sigineda ja mürk tema järeltulijat ei hävitanud. Nii nad siis lehti korjavad ja nende alla piiludes kurikaela tabada proovivadki.

Kõlab nagu muinasjutt, aga viimasel nädalal on see meie igapäevaelu. Kert tegi vahepeal traktori treeningu ja kõigi eelduste kohaselt hakkabki ta korjamishooajal traktoriga sõitma ning (u 2 nädalat kestab) kombaini ootama, et viimane saaks saagi kärusse vuristada. No nii nagu ka viljavõtt käib.

Siis kui viinapuud on pügamata tuleb läbi džungli ennast suruda

Pildid kurikaelast

Leitud! Kas ka sina leiad pildilt Mealybugi?

Kuna praegu on veiniaias ka püsiöölistele raske tööd leida siis teeme meiegi „mitte nii tähtsaid töid“. Meie kaunis muinasjutt ATV seljas podcaste kuulates sai selle nädala alguses läbi. Esmaspäevasel koosolekul seisis nädala eesmärkide listis „surnud viinapuude väljatõmbamine“. Noh, mõtlesin siis mina, et peame juurima maast need pisikesed, mis eelmisel aastal istutatud ja pole kasvama läinud aga oh ei. Tuli välja, et meid ootab ees korralik kraavikaevamine nagu tegi seda omal ajal Oru Pearu  Teisipäeval andis Zinal meile kätte labidad ja sellel hetkel me ei osanud aimatagi, et viinapuud elutsevad nii sügaval maa sees ega ka seda mitte, et mulda on pinnases 30% ja kive 70. Alguses mul vedas, sest ridades, mida ATV-ga läbisin, ei leidunud ühtegi elutut viinapuud. Silmanurgast nägin aga räsitud Kerti, kes teatas, et tema ostab täna Eestisse piletid ära. Ja kui temal juba raske, siis mis veel minul...just sellel päeval oli selg ka kange, aga mitte nii kange kui kõige vintskem viinapuu kivises maapinnas. Sellistes olukordades ei tea, kas nutta või naerda. Kas lahkuda või jääda? Kas öelda, et vot seda tööd mina küll ei tee või olla lihtsalt vait ja kaevata „kraavi“. Aga kõik halb juhtub ikka põhjusega ja nii ma usun, et järgnevas elus mõnda muud tööd tehes oleme südamest tänulikud, et ei pea nende paganama sitkete viinapuudega enam kunagi maadlema. Saatsin ahastusest Zinalile sõnumi: „Kas tõesti peame seda tööd tegema nii sellel kui ka järgmisel nädalal?“. Lootsin küll eitavat vastust, aga kahjuks pidid minu poolvesised silmad telefoni ekraanilt nägema: „Kahjuks küll, muud tööd lihtsalt pole“.

Egas midagi, ööga taastusin ja sammusin rõõmsalt järgmisel päeval tagasi tööle. Äkki on täna parem, selle tööga saab tugevaks, eestlane ei anna alla- nii juurutasin ma tahtejõudu enda igasse ajusoppi. Tegime seekord ka Kerdiga koostööd, tema kaevab ühelt poolt ja mina teiselt. Kuna viinapuid eraldavad traadid ja kastmissüsteemi voolik siis peaksime iga kord traatide vahelt teisele poole roomama, aga kahekesi jääb see vaev ära. Ja kusjuures ma ei tea, kas aitas minu manifesteerimine või lihtsalt kahekesi töötamine, aga palju lihtsam oli. Ja meile endalegi suureks üllatuseks võib öelda, et juba kolmandal päeval hakkasime seda ebameeldivat tööülesannet  natuke nautimagi. See kui sa saad kurjami sügavalt koos juurtega kätte on omamoodi rahudust pakkuv. Ja noo loomulikult võtame me ikka puhkpause ka..nii palju kui ise tahame. Ega keegi meid sealt viinapuude vahelt nagunii piiluda ei saa. Siiski teeme Kerdiga palju rohkem tööd kui sõber Chris, kes nt käib 30min Wc-s või kooserdab niisama umbe ringi. Igatahes reedel olin ma juba nii hoos, et tegin üksi tööd ja ei tundud enam nii suurt vastumeelsust. 

Natuke ikka virisesin ka Zinalile, et me ju ei jaksa teha seda terve päeva ja nii ta leidiski meile lisatöö, mida teisel poolel päevast saame teha – parandada võrke, mida nad lindude kaitseks viinamarjadele peale panevad. Muidugi toonitas ta kõigile saadetud sõnumis: „Are you happy now, Maria?“. Ja loomulikult oleme kõik õnnelikud, sest palavaga kaevata kividest välja sitkeid viinapuid 7h (1 aega on pausid kokku ehk teeme 8 tunniseid tööpäevi) võtab läbi ka füüsiliselt väga heas vormis olema inimese.

Aga tegelikult elame hetkel päev korraga ja kui ikka väga üle viskab siis juurime ennast siit maalt välja ja pakime lennukile. Nagu Vahur Kersna ütles: „Ei ole mõtet muretseda tuleviku pärast, sest me ei tea, kas seda tulebki“. 

Kätte sain!

Oleme 2 korda saanud siin linnas teiste eestlastega kokku ja see annab meie hallivõitu  elule palju positiivseid võnkeid juurde. Tore on emakeeles suhelda ja arutada teemasid, mida teiste rahvustega ei saa. Õppisime neilt ka uue sõna - kui teeskled tööl töö tegemist siis on see TÖÖSKLEMINE. Vot just seda tegevust teeme ka meie paar korda päevas viinapuid kaevates. Austraalias sai seda tehtud kohe päris palju. Mina võtsin tavaliselt harja kätte ja töösklesin mööda puuvillatehast ringi - toredad ajad! Ei saanud ju endale ometi lubada kojusaatmist. 

Neljapäeviti saame tasuta süüa - nii lõuna kui ka kohvipausi. 

Pildil Uus-Meremaale omane datlikukkel võiga.

Niisama pläma ka siia lõppu - minimalism

Vaatasime ükspäev Netflixist dokumentaalfilmi kahest ameerika kutist, kelle elutee viis nad arusaamisele, et õnn ei  peitu rahas ja asjades mida selle eest osta saab. Nad tuuritasid mõõda erinevaid osariike ja ärgitasid inimesi üles vähem tarbima. Mõtlesin natuke oma elu peale ja sain aru, et endale teadmata olen ka mina nii umbes 80% ajast minimalist. Minu põhimõte on juba mitmed aastad olnud, et mida rohkem asju, seda õnnetum inimene.. Näiteks kui sul on suur kodu siis veedad sa palju aega koristamisele. Mida kallim aksessuaar seda rohkem pead sellel silma peal hoidma = selle pärast muretsema. Ja muretsemine tekitab stressi ning stress teeb haigusi.

Oma riided ostan ma 90% kaltsukatest, sest mulle lihtsalt hullult meeldib seal sobrada ja häid leida saada. See kõik on asjade taaskasutus ja loodusele vähem kurnavam. Õnneks meil Eestis ei ole, aga nii Uus-Meremaal kui Austraalias on pea igas suuremas linnas odavkauba pood K-Mart, kust saab üliodavalt igast nänni. Aga see odav kaup on tulnud riikidest, kus töölised ei saa nende asjade valmistamise eest õiglast palka. Ja tegelikult meil ei ole ju vaja kujukesi riiulitele, 50 taldrikut kappi või igasse tuppa telekat. 

Minimalismile lähemalt tõi mind kindlasti Austraalias elamine. Pidime alati valmis olema kõik enda mammona autosse pakkima ja edasi liikuma. Ei olnud probleemi, milline kleit selga panna, sest sul oli neid vaid 2. Ja pean tunnistama – kuradima õnnelik olin need 2 aastat. Inimesed kompenseerivad vaimset rahulolematust füüsiliste asjadega. Näiteks kui on paha tuju siis minnakse poodi ja ostetakse midagi, see tekitab õnnetunde. Kui kauaks? Tund-kaks? Paar päeva? Ja siis? Ilmselt ei saanud paha tuju alguse sellest, et mul seda asja ei olnud, vaid pigem milleski sügavamast ja peaksime hoopis selle probleemiga tegelema mitte asendama ühte probleemi teisega. Sest ilmselt on nüüd ka rahakott kergem, kapis/riiulil vähem ruumi ning seega meil on lausa mitu probleemi.

                                          Kert käib jalgrattaga kohalikke mägesid vallutamas 

Meie pere Bailey ehk väike pätt, kes enamuse ajast riidekapis magab 

Uus-Meremaa plussid ja miinused

Miinused

Jalakäijana kui kaskadöör- Mulle hullult meeldib jalutada, see on minu aeg ja olen siis 100% iseendaga. Enamuse ajast on mul klapid kõrvades kuulates podcasti, muusikat või audioraamatut. Eestis on see tegevus väga ohutu, linnapildis virvendavad jalakäijate foorid ja iga nurga peal on žebra. Saan jalutada omas mullis teises dimensioonis. Siin maal aga oo ei... Blenheimis elab 31 600 inimest ja minu silm ei ole veel näinud jalakäijate foori. On vaid üksikud žebrad X kohtades. Eriti keeruline on ületada mõnd suuremat autoteed, lihtsalt seisad seal tee ääres nagu Poolas neiud ja ootad inimeste halastust. Olukorra teeb hullemaks, et inimesed ei ole siin autoroolis just kõige pädevamad, nii tundub vähemalt mulle ja Kerdile. Mainiksin ka ära, et kerge alkoholijoove on roolis lubatud, ja standard jookide arv on küll igal pool kirjas, aga tegelikult on see piir ähmane, sest on selgemast selgem, et joobe saavutamise kiirust mõjutavad paljud tegurid nagu väsimus, kui tühi on kõht jne.

Kohalikele ei ole see ilmselt nii suur probleem, sest nad lihtsalt ei liigu jalgsi. Koeraomanikud peavad ennast välja vedama, aga on ka erandeid nagu meie maja omanikud, kes lasevad enda valgekarvalise tupsununnu tagahoovi ja sellega koerakese päevasammud piirduvad. Samas leidub linnapildis palju jalgrattureid. Hea seegi.

Toidukultuur kui kauge planeet – siin on rahvustoiduks nagu Austraaliaski „Fish and chips“, mis kujutab endast kalalätakat  kaetud muna, nisujahu ja kurat teab veel millega ning fritüüris tehtud friikartuleid. Eelmisel töökohas Dargavilles kostitasid farmiomanikud meid pühapäevastel tööpäevadel enda rahvustoiduga. Väidetavalt tellisid nad  toidu parimast kohast üle terve Dargaville (nii uskumatu kui see ka pole, aga väikese linna kohta oli seal u 6 kala ja friika söögikohta, kus lisaks pakutakse ka pirukaid, kohvi ja suhkrujooke), aga toit oli ikkagi maitsetu kui puukoor. Mitte et ma puukoort söönud oleksin..aga vb on ka puukoor maitsvam hmm. Tegelikult ei olegi kalal ja friikatel väga maitsevahet, sest kõik on küpsetatud samas õlis ning maitsest oli tunda, et sealt on läbi käinud tuhandeid tuhandeid kartuleid ja kalalätakaid juba mitmeid kuid.

Sellepärast ilmselt õitsevad Uus-Meremaal iga nurga peal India, Jaapani, Hiina, Tai jne söögikohad vs kohalikud toidukultuur piirdub pubide ja kohvikutega. Kohvi muidugi siinsetele tohutult meeldib – aga ikka selline kolmveerand rammust piima ja sörtsuke kohvi sinna sisse. Ja ikka ühekordses topsis, isegi kui istutakse kohvikus laua taga. Jääb mulje, et isegi vabal päeval on kõigil nii kiire, et nad peavad kohvi panema take away topsi, sest äkki peab jooksma...või pigem ruttama kuhugi autoga, sest jala nad väga liikuda ei armasta. Loodus siinkohal ei rõõmusta.

Fish and chips

Mürgiga pritsimine kui vaba aja veetmise viis – see jäi mulle silma juba Dargavilles nädalavahetustel jalutades. Koduhoovides pritsisid inimesed nii tänavaääri, peenraid ja muru seest umbrohtu. Valged plastikballoonid käes ja nägu naerul. Puu- ja köögiviljadest ei tasu rääkidagi. Veiniistanduses töötades tiirutavad meie kohal helikopterid, mis mägede vahel lasevad maapinnale iga päev suures koguses mürki. Ka meie Dargaville farmer armastas seda teha, lisaks külvas ta enda põldudele nii enda masinate kui ka väljast poolt tellitud veoautodega väetist. Töötasime ühel hommikupoolikul põllul kui järsku läks ümbertringi valgeks. Tuli välja, et kõrvalpõllule oli tellitud tavapärane väetamistuur, paarkümmend meetrit meist eemal. Olime kõik šokeeritud ja jooksime mürgipilvest välja.

Kumara teekond: 

1. Kartul pannakse väetist täis mulda, kus ta ajab maapinnale võrsed. Kartulid kaetakse plastikkilega.

2. Reavahed plastikkilede vahel pritsitakse mürgiga, et jumala eest muru ei tungiks läbi.

3. Enne istutamist lõigatakse kumarast võrsunud taimed kartuli lähedalt  läbi ja pannakse kasti, seejärel lendavad need kemikaali vanni, kus need saavad elujõudu, et pidada vastu enne muda pistmist.

4. Maapind on väetatud suures koguses kemikaalidega enne taime saabumist põllule. (kraanulid)

5. Kui taim taim istutatakse maasse siis vajab ta esmajoones vett – kastmisvee sisse segatakse veel omakorda kemikaale, et tagada taime kindel tärkamine elutus ja kurnatud pinnases.

6. Paari päeva pärast saabub farmer, kes traktoriga veel omakorda lisab paraja portsu vedelaid kemikaale, et mitte mingi hinna eest ei tahaks kumarate ligidale tulla mitte ükski loom enda putukas.

7. Peale seda kui kartul on maast võetud siis saadetakse see pakkimislattu, kus leivad need tee kemikaalivanni, et ikka kartulike püsiks noor ja sile.

Head isu!

Plussid

Kohalikud

Inimesed on abivalmid ja enamjaolt sõbralikud (mitte muidugi nii sõbralikud kui Austraallased), aga meil eestlastena ongi kergem hakkama saada keskmise sõbralikkuse kui ülevoolavalt „Hi how you are doing?“ igal pool. Piinlik küll kirjutada, aga jäime Dargaville rannas 2 korda autoga liiva sisse kinni (Kert roolis) ja vaevalt sai mööda ehk minutike kui juba olid inimesed meid aitamas.

                                                            Kohalikud rumala võitu eestlasi 

                                                                    hädast välja aitamas

Kliima

Jah, siin on vahel ootamatult külm. Jah siin on vahel paganama tuuline. AGA siin on enamuse ajast päike. On ka tavaline, et ühes päevas on 4 aastaaega. Ilmateadet  ma siin juba ammu ei usu. Kui aus olla siis mulle selline kaootiline kliima meeldib. Austraalia palavus  oli liig mis liig.  Kõik sulas või kõrbes. Me pole küll siinset südatalve tundud, aga see ei tohiks olla väga karm.

Oo imeline loodus

Kuradima kauneid kohti on siin. Kuumaveeallikad, metsad oma hiigelpuude ja vopsakate taimedega, läbipaistva jääkülma veega jõed ja järved, kosed,  võimas ookean, kus võid näha delfiine, vaalu, hülgeid ja hiiglaslikud mäed, millest tipud on kaetud lumega. Kõik lilled ja taimed, mida ka Eestis suvel kasvatame, vuhavad siin 10 korda võimsamini. Kiivimaa loodus on nii mitmekülgne ja lummav. Ja muidugi erakordsed linnuliigid ja metsas ärgates laulavad nad sulle igal hommikul kauneid viise. Ühed linnud aga sattusid meie viha alla  – Wekad. Nimelt varastas Weka meie chillihelveste paki. Hiilides krabas ta külmavereliselt meile väga olulise kotikese ja jooksis minema. Justnimelt jooksis, sest Wekad on lennuvõimetud.  

                                                                       Varganägu

                                                      Võrratu Roys Peak-6 tunnine matk

Elatustase

Austraalias on muidugi palgad palju paremad, aga ka siin saab väga head elu elada, kui vähegi majandada oskad. Sellepärast leidub siin palju hindusid, hiinlasi ning saarlasi (Fiji, Sri Lanka, Vanuatu). Paljud neist on heal elujärjel omades suurt maja ja uhket autot. Ning kõik rasked miinimumpalga tööd teevad ära Working Holiday viisa hoidjad nagu meie.

Prügi ümbertöötlemise kunnid

Kogumiskonteinerid ja erladi prügikastid papile/paberile, klaasile jne on iga nurga peal. Samuti sorteerivad nad kodudes prügi. Tuleb neile au anda, Eesti veel nii kaugel ei ole ja recycling vajaks kõvasti arendamist.