Tere, Uus-Meremaa ehk Kiivimaa

Alustuseks seletan natuke kiivide olukorda Uus-Meremaal. Nimelt on Kiivi puhul tegemist nende rahvussümboliga, aga kahjuks on need huvitavad linnud väljasuremisohus. Põhjuseid selleks on mitmeid:

1. Kõige ohtlikum kiskja maailmas - Inimene. See loom on läbi aegade hävitanud tohutul hulgal metsi, mida linnud ja loomad kutsuvad enda koduks. Paljud linnud on juba välja surnud Uus-Meremaal ja kiivi võib olla järgmine. 

2. Teised loomad - Uus-meremaal ei olnud algselt ühtegi imetajat, ainult tiivulised. Inimene tõi sisse koerad ja muud karvased loomad nagu näiteks nirgid eesmärgiga saada nahka. Kuna kiivid ei oska lennata siis suudab koer väikese kiivipoja tappa kerge vaevaga. Suuremad oskavad ennast juba kaitsta aga kahjuks ei näe enamus neid täiskasvanuiga. Metsadest leiab siin igal pool nirgilõkse.

3. Väike populatsioon - neid lihtsalt on vähe, täpsemalt u 70 000.  Ja kiivid tegutsevad ainult öösiti, mis tähendab, et  nende nägemiseks peaksime võtma spetsiaalse tuuri ja ka siis ei ole garanteeritud, et meil neid näha õnnestub (tuur maksab u 135NZD ehk 80eur). Teine variant on külastada loomaaeda, mida me ilmselt ka teeme.

 Algus

Maandusime Aucklandi pilkasesse pimedusse 25nda augusti õhtul. Aasia soojusest tulles olid külmakraadid meie kehale paras šokk. Enne seda eelnes pingeline lend Bangkok-Brisbane, kus meile lennujaamas öeldi, et kõigele lisaks vajame ka Austraalia viisat, kuna peame check in-i tegemiseks minema teise tsooni ja nemad Bangkokis teise lennufirma eest check-in teha ei saa. Kuna aega meie lennuni oli u 1h siis tegime nobedate näppude vooru ja esitasime viisataotluse lennujaama töötaja konto alt. Ilmselt tänu sellele saime ka kiire jah vastuse e-visitor viisale ja jooksime enda värava suunas, kus juba kõik kenasti laabus. Kambodžas, Vietnamis ja Põhja-Tais rändasime seljakottidega kokku 1,5 kuud ja jube kihvt oli. Piletid Kiivimaale ostsime vaid paar nädalat enne ning seega oli meil tähtajatu seiklus, mis andis mõnusa vabaduse. Peatusime esimesed 2 ööd läbi Airbnb ühe perekonna juures, kes elasid lennujaama lähedal. Hiljem võtsime majutuse juba linna keskele, et oleks mugavam autot otsida ja muid toimetusi teha. Esimesel päeval saime endale pangakonto/pangakaardi ja saatsime paberimajanduse postkontoris riigiasutusse kohaliku maksunumbri tarvis. Auckland kostitas meid väga tuuliste ja vihmaste ilmadega. Ostsime esimestel päevadel endale kaltsukast soojemad riided. Teadsime, et on kevad, aga poleks uskunud, et nende kevad nii külm on. Esimesed muljed olid...mitte kõige positiivsemad. Auckland on suur ja laialivalguv, linnaosade keskustes asetsevad läbisegi india ja aasia poed ning rämpstoidukohad. Suure pitsa saab $5 vs poes maksab õunakilo sama palju. 70% inimestest on ülekaalulised ja tegemist on ühe suure hingeta multikultuurse sipelgapesaga, milles elamine muudab sind inimrobotiks, kelle üks põhieesmärke on koguda raha, et maksta liigkallist elamispinda. Liiklusummikud olid meie jaoks tohutult ärritavad ja näisid elu raiskamisena. Näiteks jäi Kert esimesel tööpäeval 2 tundi hiljaks, sest sillal põles reka ja plaanitud poole tunni asemel sõitis ta tööle 2h. Majaomanik ütles meile, et Uus-Meremaa pealinnas Wellingtonis (samuti põhjasaarel) oli paar aastat tagasi maavärin ja paljud kolisid tänu sellele Aucklandisse. Kummipaela venitatakse kuniks saab, aga meie ei taha sellel pingul oleval nööril käia ja otsustasime ainult nii kauaks multikultuurses sipelgapesas tööl käia kuniks ilmad paremaks lähevad. Kokku tuli Aucklandis elatud ajaks muidugi 1,5 kuud ja lõpuks ära minnes saatis meid teekonnal ainult rõõmsad emotsioonihelid. Ilmselgelt oleme mõlemad parajad maakad. Ma ei peatukski rohkem linnaelul kuna see oli värvitu vegeteerimine vihmases ja tuulises kevades.  Igatahes töötasin mina selle aja jooksul kahes kohas – loodusliku kreemi laos, kus tegin kvaliteedikontrolli ja suurlaos. Kert keevitas ühes väikefirmas käsipuid jms. Alguses oli meie töökohtade vahe 30km aga minu teine töökoht oli õnneks samas linnajaos, mis Kerdil. Minu teise töökoha puhul oli tegemist hiigelsuure laoga, mis varustas ühte kohalikku poeketti kõiksugu kaubaga. Lõunale kõndisin ma läbi maja juba 5min. Panin seal riietele, jalanõudele jms hinnasilte külge, õigemini öeldes muutsime hindu kallimaks. Tegemist oli paraja orjalaagriga ja töökaaslasteks enamus inimesi pärit Samoalt. Läbi tuule ja tormi vurasime igal hommikul kella 6ks tööle. Minu tööpäev algas igal hommikul koosolekuga, kus tehti kõik töölised maha ja juba esimesel päeval jäin ma silma kuna ei leidnud lõunaruumi ülesse ja eksisin ära. Mina toodi järgmisel päeval kõigi ees näiteks, et uusi töölisi peab aitama, aga osadele tüdrukutele valmistas minu eksimine palju nalja, mille peale supervisor nad läbi sõimas kuna selles majas ei tohi naerda. Läbi hoone ei tohtinud me oma toidukotti tuua kuna kardeti vargusi. Panin selle hommikul koos paari teise tüdrukuga ratastel prügikasti ja vedasime seda siis läbi lao kaasa. Kotid otsiti muidugi igaks juhuks ka peale tööpäeva läbi, et me ei mingil juhul midagi lõunakarpi pole pannud. 2$ hiina  trussikud vms odavat kraami, mis meie taskutesse mahuks. Ühesõnaga olin seal koos Slovakkia tüdrukuga vist ainukesed valged töötajaid 300 töölise hulgast. Mulle tegi selline orjalaager pigem nalja, aga vahel ikka võttis tõsiseks ka kui mitte keegi sulle vastu ei naeratanud ja meeleolu oli sageli nagu matustel. 

Mount Cook - ilus oled Kiivimaa

Paar kuud hiljem

Ma arvasin, et ei kirjutagi seekord. Eelmine lõik on kirjutatud mitu kuud tagasi. Ja algus läks meil ikka väga üle kivide ja kändude. Ilmad olid tuulised ja vihmased, elukohtades tundsime ennast nagu parasiidid (kuigi maksime päris kopsaka summa üüri, aga ikkagi oli tegemist kellegi teise koduga) ja Auckland oli meie jaoks liiga suur ja kiire linn. Minu jaoks oli algus ka isiklikult äärmiselt raske, sest elu võtab meilt vahel inimesi, kelle me tahaks igaveseks egoistlikult enda kõrvale jätta. Aga nii ei ole see maailm loodud toimima ja inimesed lahkuvad siit ilmast, et sündida uuesti ja alustada puhtalt lehelt.

Hetkel kirjutan Uus-Meremaa suurimast veinipiirkonnas Marlborough`st. Siin on veiniaiad iga nuka peal ja neid ümbritsevad kuldkollased mäed kuna need kaotavad suvel oma elujõu. Enne siia tulekut elasime aga 2,5 kuud põhja saarel ühes toredas väikelinnas Dargavilles. Meil olid seal koos seljakotirändurid üle maailma (u 15tk) aga mina olin vist ainuke kellele see väikelinn meeldis. Pisike, aga kõik on olemas kuigi pean tunnistama, et seal elada pikas perspektiivis ma küll ei tahaks. Ehk siis kirjutan tagant järele, mis mõnes mõttes ongi parem, sest emotsioonid ei vea enam vankrit. Seega rändan minevikku.

Olime mõlemad õnnelikud Aucklandit seljataha jättes. Ostsime veel enne kaasa india poodidest kõike vajalikku (kikerherne jahu jne), mida väikeses kohas ei pruugi saada. Testisime enne ära ka meie pisikeses autos magamise ja õnneks kõik toimis ning leidsime, et meil ei ole mõtet osta janust bussi, mille müümine lõpus tekitab kuhjaga stressi. Pealegi algavad van-i hinnad 6000NZD vs meie auto maksis 2300NZD. 

Uus-Meremaa kumara pealinn - Dargaville 

Dargavilles ootas meid üks sõbralik perekond, kes kasvatavad maguskartuleid ning vähesel määral peavad ka lambaid ja veiseid. Lisaks on neil metalliettevõte, kuhu Kert tööle läks. Perekond Williamsoni leidsime me tänu minu klassivenna Robyle, kes enne meie tulekut jalga lasi ja alles peale jõule naasis. Tänu Robyle ilmselt ei küsitud ka meilt üüri (teised bäkkerid pidi kõik maksma) ning seega saime rohkem raha kõrvale panna. Minu 63-aastane uus-meremaalasest sõber/töökaaslane Josef küsis mingi aeg, et kas ma  ei leia, et see on ebaaus, et me ei pea üüri maksma ning millegipärast see riivas mu tundeid ning tõesti ma ei tunne selle üle uhkust. Aga elu vahel ongi ebaõiglane. Igatahes pandi meid elama vanasse karavani ja oh sa poiss kui hea oli olla omaette, mitte kellegi majas tuba üürida ja vaba momenti oodata, et kööki kasutada. Kööki ja dušširuumi pidime algselt jagama Lõuna-Aafrikast pärit Stefaniga, kes peale 2 nädalat tagasi kodumaale naasis. Olime esimesed, kes isutamishooajaks platsi jõudsid ning nädala pärast tulid ka teised töölised, aga nemad elasid paari km kaugusel eraldi majas, mis meile sobis, sest me ei pidanud kööki ega vannituba teistega jagama. Pean tunnistama, et meil oli äärmiselt tore seltskond koos, enamasti prantslased aga nende vahele mahtus ka 2 inglise poissi, California tüdruk ning pooled töölistest olid kohalikud Maorid. Viimased on väga lühikese süütenööriga ja nii mõnigi neist plahvatas hooaja jooksul ning äärepealt oleks isegi kakluseks läinud. Ma ei hakkagi pikalt ja detailselt jutustama, aga mina ei olnud üldse tööga rahul, sest kogu süsteem oli ebavõrdne ning töö füüsiliselt kurnav. Istud iga päev masina peal ning surud ühe käega pikka kartulitaime sügavale maa sisse. Pinnas oli sageli kivine ja kõva, mis tagas päeva lõpuks makaron-käpa. Paar kuud enne istutamishooaega pannakse maguskartul mulda ja sealt kasvavad välja taimed (ühest u 20 tk). Need lõikasime hommikul pika noaga kastidesse, sorteerisime ja seejärel peale keemiavanni me need iga päev mulda surusime. Üldiselt sorteerisid samad inimesed, mis oli mitu korda lihtsam töö kui istutamine ja see tekitas ebavõrdsuse, mis omakorda viis töötajad frustratsiooni. Kert oli aga oma tööga väga rahul ja ta leidis endale isegi hea sõbra Rootsist, kes oli metallitöökojas supervisor. Temaga käisid nad koos kalal ja chillisid niisama. Kuid lõpus tunnistas ta, et kõik on muutnud temagi jaoks üksluiseks. 

Kogemus kumara farmis oli aga muidugi hindamatu. Leidsin endale 63-aastase sõbra, kes andis mulle Uus-Meremaa filme, kutsus meid enda sõbra juurde õhtusöögile, andis Kerdile kalapüügi nippe, õpetas meile kuidas korjata Tua-Tua merekarpe ning rääkis Kiivimaa ajaloost. Õppisin tundma kohalikku kultuuri ning mis peamine – iseennast. Veelgi sügavamalt kui enne. Ei ole halbu kogemusi, vaid kõik asjad juhtuvad põhjusega ning valmistavad meid ette uuteks elusündmusteks. Aga pean tõdema, et raske oli. Kui töö ei meeldi ja sa tunned, et tahaksid elada sellel hetkel hoopis teistsugust elu siis see tekitab negatiivseid emotsioone, mis juhivad sind hommikust õhtuni musta augu suunas. 

Dargavillest lahkusime 20ndal detsembril. Enne käisime ära põhjasaare põhjas. Ausalt öeldes olime pettunud – trööstitu tühjus. Lageraiest laostatud mäed, kus ekslevad veised või lambad. Kõik ookeaniäärsed linnad on esmapilgul lummavad, aga nendes jalutades tunneme elutust. Nagu on, aga siis jälle pole ka. Fish and chips, sushi, suveniirid, pubi, toidupood, kohvik – ja nii igas linnas. Kõik on sama. Samad sisustus, samad toidud, samad suveniirid. Kaunid rannad, aga need on meie jaoks juba tavalised. Sellel hetkel oli jube hea meel Dargaville tagasi jõuda ja enda hütti naasta. Unustasin mainida, et kolisime juba suhteliselt alguses karavanaist uhkemasse boksi (voodi, kapp, diivan, minikülmik ning kraanikauss), kus elas enne Lõuna-Aafrika kutt. See oli natuke suurem nii et sain seal joogat teha, karavanis selleks ruumi polnud. Kumara (maori keeles maguskartul) farmis inimesed tulid ja läksid, töö oli halb ja supervisorid juhtimiskogemuseta. Õhk oli iga päev pingeline ja täis draamasid. Vaid paar inimest pidas lõpuni vastu k.a mina, aga ega uhke ma selle üle ei ole. Meid motiveeris raha, sest saime teha palju tunde, Kerdil oli hea palk ja elamise eest me ei maksnud. Lisaks viskas ülemus Kerdile vahel sulli ja lõpus andis meile 200$ kütuse voucheri. Kogutud rahaga saime rahuliku südamega teele asuda, et Uus-Meremaad avastada. Prantsuse paar küll ütles meile, et lõuna saar on täpselt samasugune nagu lõuna oma ja seal sajab kogu aeg ning seega ei seadnud me lootuseid kõrgeks, aga õnneks nad eksisid, sest alla poole minnes läks kõik aina ilusamaks. 

Kumara farmi seltskond 

Istutamishooaja lõpp. 

Meile korraldati suur pidu pitsade, friikate 

ja piirmatu õllega

Lõunasaarel matkamas

Siis kui on paus..

2019 viimane päev. Edutu

Uus-Meremaa pealinn - Wellington

Pühapäev kodutuna

Fjordland National Park - 

our favourite place in New Zealand

Rootslasest ülemuse Davediga peale edukat kalapüüki

Marlboroughs viinamarjaistanduste keskel

Elu Blenheimis

Dargavilles elades nägime “Eestlased Uus-Meremaal“ Facebooki grupis, et paar soovitab töökohta, kust nad 3 kuu ühes kohas töötamise limiidi tõttu peavad lahkuma. Tore ülemus, tasuta joogid teisipäeviti ja reedeti ning neljapäeviti tasuta smoko ja lõuna. Mõtlesime, et proovime kandideerida ja meil näkkas. Ning eestlased ei valetanudki – tegemist on tõesti hea kohaga, kus dollareid pangakontole koguda. Tööle asumise ajaks öeldi meile 6. jaanuar, mis tegelikult tundus meile liiga varajasena, sest 3 nädala 2 saare avastamiseks tundus vähesena, aga mis seal ikka. Tööga on Uus-Meremaal palju kehvemini kui Austraalias. Enamus kohtades pakutakse miinimumi (mis nagunii on palju väiksem kui kängurumaal) ja head tööd on üli raske leida. Vot nii, aga peale reisi me Blenheimi maandusime ning asusime kodu otsima. Muidugi tuli teha enne alkoholi ning narkotest ja saatma koopia lubadest, viisast ning passist. Nagu ikka siinmaal kombeks.

                                                    Tänapäeva sotsiaalmeedia mõjuvõim - 

                                                     ootasime pildijärjekorras 40min

Kus elame?

Käisime vaatamas 3 tuba. 1 nendest oli liiga hea, et tõsi olla. Uus modernne maja, ülisõbralik omanik Balilt ning pisike valge koerake. 5 magamistoaga villa ma julgen öelda. Teised kaks tuba ei kannata kriitikat – mõlemate omanik oli vana mees, kellest esimene pärit Poolast ning teine Hollandist. Poolaka maja ei kannatanud kriitikat, see oli täis hallitust, kopitushaisu ning lihtsalt..see oli nii vana ja kole. Üüri mõttes mainin ära, et villaga ei olnud väga suurt hinnavahet. Hollandi vanamehel olid igal pool kaamerad ning majas ei tohtinud mitte mingi hinna eest juua kuigi kell 2 päeval kui me käisime tuba vaatamas siis vanamees rüüpas punast veini. Istusime maha ja ajasime juttu ning tuli välja, et ta on elanud Hiinas ning seal on tal mitu naist (noored) ning kodumaal pere. Kuskil oli veel 5 naine aga ma ei süvenenud, sest ainuke mõte oli sealt välja saada. Järgmine päev vanamees helistas ja teates, et me ei olnud tema elamise jaoks piisavalt head. Ta kirjutas meie nimed ülesse ning ju siis googeldas ja talle ei meeldinud, mida ta leidis. Vb vaatas ta meie kontosid Facebookis ja Instagramis. Me ei tea ja ei huvita ka, sest meis ei tekkinud kahtluse kübetki, et tahame kena maja indoneesia naise ja tema brasiilasest abikaasa juures. Ja meil vedas – kõik läks nagu tahtsime. Sisse saime kolida nädala pärast, mis ei olnud probleem. Seniakua magasime oma armsas autos, mis oli talutav, sest tööl oli pesemisvõimalus.

                                                                      

Meie valge töö-hobune Hiinast, mis iga päev laguneb. 

Ülemus on ära krpiipinud küljeukse ja jupike lendas küljest ka tagauksest.

Raha

Me ei tulnud Uus-Meremaal raha teenima, aga paratamatulut on seda vaja kõrvale panna, et saaks tasa kõik lennupiletid, viis jne, mis siia tulles kulutasime. Dargavilles oli rahalises mõttes ikka väga soodne pinnas meile. Saime teha palju tunde ja elamine tasuta. Aga olime õnnetud (rohkem mina olin). Aga selleks me ei tulnud Kiivimaale. Blenheimis oli meil kõik olemas – kena elamine,  piisavalt suur linn, et veeta vaba aega, hea töökoht, aga ainuke miinus oli palk. Lubati 40h nädalas kuid tunnitasu oli Kerdil madalam kui Kumara pealinnas. (Mul tegelikult suurem) Peale esimest nädalat siin töötamist haaras meid kerge masendus, kõik küll tore, aga teenime sama palju kui Eestis olles ja kõrvale ei saa väga midagi panna. Küsisime ülemuselt, kas saame rohkem tunde teha ja ta ütles, et neil ei ole siin firmas väga kombeks.

Ja siis juhtus ime. Teise töönädala alguses andis supervisor (ülemus, Indiast pärit naine Zinal) meile pihku paberi. Arvasin, et tegemist on palgalehega, aga oh üllatust – seal seisis palgatõus, mis hakkas kehtima juba eelmisel nädalal kui alustasime tööd. Küsisin mille eest ja terve kontor naeris ning keegi vastas „Kui sa ei soovi siis võid selle minu kontole suunata“. Vot ei teagi miks, aga ma kahtlustan, et terves firmas tõusid palgad. Kõigele lisaks oh imet – saame teha ka rohkem tunde. Nimelt käime lähetustel teistes veiniaedades, mis kuuluvad firmale ning kuna peame iga päev kindla arvu „blokke“ ära tegema ja meie ülemus on rahulik/aeglane juht siis kogusime esimesel lähetusnädalal 48h. Kui muidu pidime tööle sõitma 20km siis lähetusele minnes saame Zinaliga linnas kokku ning suundume tööväljadele firmaautoga. Ehk siis ka kütusele ei kulu. Aitäh Universum! Lisaks kõigele olen maast leidnud kokku u 40$, nt ühel laupäevasel toidushopingu päeval leidsin mina 10$ ning pool tundi hiljem tervitas Kerti maast 20$. Öelgem veel, et ega raha maas ei vedele - siin maal vedeleb küll. 

                                                        

Andmekogujad tööväljal

 Mis me siin teeme?

Esimesel töönädalal olime enda peastaabis Bankhouse veinikas. Tiimis on meil veel Peruust Chris ning Prantsusmaalt pärit Corentin. Jube kihvt seltskond, ei mingeid pingeid ega draamasid nagu Dargavilles. Chris on paadunud valetaja (minu isiklik diagnoos), keda üks päev ründas jänes, kes ta saapast tüki välja hammustas ning kõigele lisaks on ta perekond Peruu kõige rikkam. See aga ei paista kusagilt välja, sest Uus-Meremaale tuli ta raha teenima, et enda kaalukaotusest (-120kg!!!!) tulenevat liiganaha eemaldamise operatsiooni eest välja käidud raha tagasi saada. Corentin on Crossfiti treener, kelle perekond kunagi tegi samuti veini. Seepärast teadis ta ka öelda, et meie veinika viinamarjade kvaliteet on enamasti kehv ning sellest head veini ei tule. Unustasin vist mainida, et Indevin ekspordib pea kõik enda toodangust välisturgudele ning põhiklient on Tesco Inglismaal. Iga päev saab nalja ja kõik võtavad chillilt. Isegi ülemus  Zinal, kes eelmisel nädalal bussiga kuskile kinni jäi ning auto ära kriipis. Esimesel nädalal kui me veel lähetusel ei käinud, saime enda tööd teha ATV-ga. Hommikul anti meile blokid, mida peame tegema, ning igast alast kogume keskmiselt 30 viinamarjakobarat. Siis kui mina enda paar blokki ära teen veedan ma terve päeva laboris, kus loen keskmise kaaluga kobarate viinamarjade arvu, kaalun ning sisestan andmed tahvelarvutisse. Kuna ilmad on päris palavad siis olen rahul, et saan airconiga varustatud ruumis terve päeva aega veeta. Teistes veiniaedades, aga nii hästi ei lähe. ATV-d ei ole ning peame oma jalgu kasutama. Mina ikka loen nagu ikka, aga kuna kõik võtab rohkem aega siis saan ka rohkem kobaraid koguda. Töö on äärmiselt lihtne. Tore on ka, et tööaeg algab kui meid parklast peale korjatakse ning lõppeb kui sinna tagasi jõuame. Osad veiniistandused on aga 2h kaugusel. Põhimõtteliselt meile makstakse ekskursiooni eest maailma kuulsas veinipiirkonnas Marlborough´s ning vahepeal lihtsalt jalutame kaunites veiniistandustes ning mina loen marju. Asja miinus on, et tasuta jooke ning süüa ei saa, aga pole hullu, varsti suundume tagasi staapi, kus ootavad juba uued ülesanded.

                                                             

Firma enda veiniaias saame ringi vurada ATV-ga

                                  

Meie boss Zinal Indiast ja Peruust pärit Chris

Vaba aeg

Siin elamisega kaasnevad meile ka tasuta rattad, mis on tore, sest palavaga on mõnus jalutamise asemel kahel rattal ringi vurada.  Sõpru meil siin pole ja kuidagi lihtsalt eksisteerimise tunne on vahel. Eks toa üürimisega kellegi teise majas on ka tunne, et oled külas ning pead arvestama pererahva söögitegemise ning magamise  kellaaegadega. Hommikuti valmistame hiilides kohvi (varajased nagu me olme) ning üritame olla igati pererahvaga arvestavad. Kurtsim esimesel nädalal, et sõpru pole, aga kohe peale seda kutsus töökaaslane Chris meid grillipeole ja väga tore õhtu oli.

 Kerdile pakuti traktori peale kohta samas firmas ja mulle on ka ringi toimetamist Indevinis loodetavasti aprilli alguseni. Ehk siis 2 kuud veel jäänud ja eks siis vaatame edasi. Tegelikult on hea meel, et valisime just selle talve siin olemiseks, sest Eestis valitseb apokalüpsise laadne ilmatoode.  

Grilliõhtu Chrisi pool, neil on majas ka koduloom-panda :)