reede, 16. oktoober 2015

Fotomeenutused suvest

Vaatasin eile oma telefonist pilte suvest ja mind hämmastas kui palju toredaid asju ma ära tegin ja kui palju häid inimesi mul Eestis on. Mõtlesin, et postitan siia paar pilti Eestimaa suvest, mis mõõdus minust kui välk, kuid jättis endast maha palju (foto)mälestusi.

Mmm 😍
Kodulinn Kuressaare
Jaanipäeva

Võsu

Vihula


Seda tunnet, mis valdas mind lennukist Eestimaad nähes, teavad ainult need, kes on pikemalt kodust kaugel eemal olnud. Arvan, et olin viimati nii õnnelik lapsena jõuluvanalt paki oodates. Tallinna lennujaama töötaja öeldud „Tere“ tegi kohe südame soojaks ja oleks tahtnud teda kallistada ja öelda:“Tere sulle ka“. Aga ei hakanud teda ära ehmatama, oleme me eestlased ju ikkagi pigem tagasihoidlik rahvus. Naeratus kõrvuni, kulgesin äratundmisrõõmuga läbi mitme nädala. Kõik tundus nii armas ja hea. Paljud, kes kaua kodus eemal olnud, ütlevad, et vahepeal ei ole midagi muutunud. Mina nii väita ei saa. Pisikesed põnnid olid kasvanud suuremaks ja rääkisid mulle maad ja ilmad kokku. Kes oli ostnud uue auto, korteri, kes leidnud uue kaaslase. Aasta ajaga muutuvad ka inimesed, igapäevaelus juhtunud sündmused muudavad meid, keda rohkem, keda vähem. 


Inimesed tänavatel käisid nii uhkelt riides, austraallastel on suhteliselt suva, mis neil seljas on. Tööriietes inimesi, näeb nii ostukeskustes kui kohvikutes. Kaubanduskeskuse ees torkas silma kerjus. Sellist vaatepilti ma siin ei näinud. Oli küll tänavamuusikuid, kel kaabu jalge ees müntide jaoks, aga nende puhul oli tegemist pigem noorte inimestega, kes tahavad taskuraha teenida. 

Esimese asjana pidin minema panka, sest ilma rahata ei saa tänapäeval päevagi elatud. Tuli välja, et mu eesti panga kaart on aegunud ja pidin tegema uue. Pangakontori tädi teatas, et nemad uut kaarti ei telli, tuleb seda teha e-pangas arvuti kaudu. Okei, seega on mul vaja sularaha. Uurisin, kas saan natuke välja võtta kuniks pangakaart saabub. „Ei saa, meil on siin sularahavaba kontor.“ Okei, aga äkki saan siis kanda raha Kerdi kontole. „Seda teil ei ole kasulik siin teha, sest selle pealt tuleb maksta teenustasu, kasutage e-panka.“ Nii ma ilma rahata pangast välja tulingi. Elagu e-riik!!! Pangas olles nägin pealt ka vana head situatsiooni – pangatöötaja:“ Tere, kuidas saan teid aidata?“ Vanem naisterahvas: „Strastvite, blablabla.“ See ei ole küll muutunud - venelaste kinnisidee jumala eest mitte kusagil rääkida eesti keeles. Aga mina olin nii õnnelik, et see ei häirinud mind karvavõrdki.


Ma kusjuures arvasin, et eestlased tunduvad palju negatiivsemad võrreldes austraallastega, aga nii ei ole. Tegelikult  on sinus endas kõik kinni. Kui oled ise positiivne siis tõmbad ligi ka positiivseid inimesi. Oma esimestel nädalatel Eestis ei näinud ma mitte ühtegi morni või virisevat nägu, kuna alateadlikult praakisin nad oma vaatevinklist välja. Hiljem  oli negatiivsust ühiskonnas rohkem tunda ja seda sellepärast, et olin ise passimisest tüdinud ja tahtsin juba uut seiklust alustada.


Kodus oli hea olla, kuigi..viimane kuu kibelesin juba kangesti Austraaliamaale tagasi. Selle põhjuseks oli paljuski tüdimus tegevusetusest. Ma ei ole niisama passija. 3 kuud töötuna pani mind tundma ennast kasutuna. Aga siiski seda tunnet, mis üle pika aja kodumaale naasedes mind valdas, ei anna kuidagi sõnadega edasi anda. Nii hea oli kõiki näha. Sõpru ja pere ei asenda keegi mitte kusagil maailmas! Väärtustan seda rohkem kui ei kunagi varem!

Saaremaa moonimeri

Panga pank

Suvine salat minu moodi

Känx Muhumaal

Juu jääb 2015, elamus, mis jääb meelde 

Varahommik Muhumaal. Nii ilus ongi.

Väljas süüa meile meeldib ;)

Hara

Avastasime sellel suvel korralikult Lääne-Virumaad. Kaunis igatahes!

Kes siis maasika-vahukooretorti ei tahaks?

Tegime Urvega riisijahust suhkuvaba kooki. Maitses hästi!

Pisikese sõbraga Lotemaal

Suured tüdrukud juba :)

Samal ajal kui mina puhkasin ehitas Kert kindlust

Pärnu

Omas mullis

Hiiumaale...

Üks tore kiht Hiiumaal ehk siis Eiffeli torn Eesti moodi

Kohvikute päev Hiiumaal


Eestlased suvel ei puhka 

Külalised Võsul

Enne rannafesti

Rakvere linnus

Rummu

Kes siis Kiisut sülest ära laseb?

Elagu O kõrts :D


Vihula järvel kalal ehk kus on kalad?



Keila

viru folk Käsmus

Laulasmaa rand. Augusti lõpus olid veel rannailmad

Paadiga laiule telkima


Hommik :)


Kaisa ja Võsu rand


Käsmu järv

Smuutisuvi 2015

Altja



Tsau vihmane Eesti, aasta pärast näeme jälle!! Ootan juba, et saaks Tallinna lennujaama tädile "Tere" öelda ja seekord peaks ikka kallistama ka teda ;)


























neljapäev, 15. oktoober 2015

Arbuusid, melonid ja hindud.

Vaatasin enda eelmise hooaja blogi ja jõudsin järeldusele, et olen suhteliselt laisk kirjutaja/postitaja. Meie Bali ja Gili reisist pole ühtegi pilti ega ka teekonnast Lääne- Austraaliast ida kaldale. Mälestusi on mul pea täis ja silme ette kerkivad kustumatud pildid võrratust Austraalia ja Bali loodusest, aga kahjuks pole need siia jõudnud. Ja kui aus olla siis mitte ükski foto ei anna edasi „päris pilti“, sellist, mida pildistad silmadega ja mälukaardile salvestamise asemel laevad pildid ülesse inimmälu kõvakettale. Sõnadega ei saa kunagi reisimälestusi edasi anda, need on midagi enamat kui värvikad kirjeldused ja paar värvilist pilti arvutiekraanil. Kui ma saadan ennast mõttejõul tagasi Gili paradiisisaarele siis esimese asjana meenub „soe nagu supp“ merevesi, palavus, õhuniiskus, lahked saareelanikud ja lummav päikeseloojang. Hmm..ja ei sa mainimata jätta ka külma kohalikku õlut Bintangi. Jep, seda kõike juba piltidega edasi ei anna. Igatahes luban olla see aasta parem kirjutaja..võib-olla hea harjutamine tuleviku ametiks. You will never know. 

 Kuidas läheb arbuusifarmis? Saime asjadest valesti aru ja arbuuse me enda uues töökohas kastma ei pea. Esimesed kolm tööpäeva valmistasime hoopis maad ette taimede istutamiseks pannes traktoriga maha kilet. Seda seletada on raske ja kahjuks ei ole meil sellest tööst ühtegi pilti. Küll aga meil on pilte istutamistööst. Istume traktori taga ja topime taimekesi lups ja lups maasse.Mõtlemiseks väga aega ei ole, sest traktor sõidab päris kiiresti. Saime muidugi esimesel istutamisel kiita - öeldi, et kunagi varem pole olnud inimesi, kes nii ruttu asjale pihta saaks. Taimi tuleb panna nimelt 3 ühte sorti ja 1 teist sorti(3 emast, üks isane), seega loeme 123 4...123..4 ja nii terve päev.Melonitega on lihtsam - neid on ainult 1 sort. Masin teeb kile sisse eelnevalt augud ja poetab sinna vett, seejärel surume meie taime sinna sisse. Vee hulka on segatud ka paras portsjon kemikaale, et ikka arbuusid ja melonid kiiremini kasvama hakkaksid. Töö on tüütu ja päris õudne on olla terve päev päikese käes. Kuumusest tekib lõunaks peavalu, aga õnneks aitab hädast välja Paratcetamol. Kokku peab istutama 300ha arbuuse ja meloneid..METSIK. Esimesel nädalal töötasime 4 päeva järjest ja töökaaslased Indiast väitsid, et siin farmis käib 7 päeva nädalas töö. 7 päeva nädalas? 0 vaba päeva? No ei- ütlesime ülemusele, et tahame vähemalt ühte päeva vabaks. Ja läks hästi..liigagi hästi. Järgmisel kolmel päeval meil tööd ei olnud. Jälle häda. Igavus nüristas meie meeli kuigi...eks see igavus meie enda vaimuvaesuses kinni ole. Lõppkokkuvõttes on meil nüüd liiga palju vabu päevi(mitte sellepärast, et me tahtsime vaba päeva, vaid lihtsalt tööd ei ole nii palju), aga peame veel 2 nädalat vastu ja ehk siis lähme Graincorpi ja saame enda töötahtmise pikaks ajaks ära, sest seal ei pruugi 2 nädalat jutti vaba päeva tulla. Geneetiliselt muundatud vili peab jõudma ruttu-ruttu põllult hoidlasse ja sealt edasi üle mere. Samas on ka variant, et viljahoidlast ei helistata meile..kunagi ei tea. Fakt on aga see, et 3-4 tööpäeva nädalas on meie jaoks liiga vähe ja pangakonto ei suurene niiviisi piisava kiirusega. Tahaks ju juba rannikule reisida ja varbad ookeani vette kasta..selle nimel tuleb aga sisemaal vaeva näha. Ookean on 100 korda erilisem kui pääsed sinna harva, nagu ka muud asjad elus nagu näiteks šokolaad – kui süüa seda ainult paar korda kuus, siis maitsev see taevalikult. Nii on vähemalt minu puhul. Rääkimata jäätisest, hamburgerist ju muudest nuhtlustest siin elus. 

Mina ja Amond tööhoos ;)

Istutamismasin


 Töökaaslasteks on meil 3 meest Fiji saarelt ja 4 hindut. Nemad on selle farmi püsitöötajad, kes töötavad enamus 7 päeva nädalas. Ei saa kurta oma elu üle, või mis? Neid kohustab seal olema sponsorviisa ehk nad peavad 4 aastat ühes töökohas olema ehk farmer sponsoreerib neid. Peale seda tehku, mis tahavad. Naljakas on aga see, et hindud on olnud siin pea 4 aastat ja ei oska ikka veel inglise keelt. Ma olen loobunud neilt küsimusi küsimast, sest 1 aastase tite jutust saan ka paremini aru. Samas ei saa üldistada, sest noorim töötaja, 22 aastane, räägib inglise keelt nagu austraallane. Farmer eelistab muidu aga töölistena eestlasi, kui hakkab korjamishooaeg, siis pidi 80% töötajatest just eestlased olema. Väga tore jällegi kuulda, et oleme hinnatud töörahvas, rahvuskaaslased on töömaastiku viljakaks kündunud.


 Kus on meie Austraalia „kodu“ Siin maal meil seda polegi..ikka veel. Peale esimest tööpäeva arbuusifarmis kolisime järjekordsesse majja. Seal elasid itaallased ja veel paar tükki. Ei viitsinud süveneda. Räpasus on leebeim sõna, mida oskan selle elamise kohta leida. Ei kirjutagi pikemalt, lisan postituse lõppu ühe pildi ja mainin ära, et järgmiseks hommikuks kolisime sealt juba välja. Hoiame ikka kuulutustel silma peal, aga ütlen ausalt, et ega me õnnetud pole ilma koduta. Ilmad on soojad, linnas on avalik dušš ja grillid, pesu pesema pesumajas ja telgis ja värske õhu käes on mõnus magada. Ootame õhtuti ülemuse sõnumit ehk praegu on meil tööd ainult siis kui taimed tulevad. Neid ei taha nad korraga tellida, sest siis saavad need ka valmis korraga.

Vaatepilt hommikul..ja nii me välja kolisimegi. 


 Olge Eestis mõnusad ja nautige kauneid sügisilmu. Õhtuti uut telehooaega vaadates, ärge unustage põlema panna(ja põlema jätta) lõhnaküünlaid! (Griffith 16.10.2015)

Kui kedagi huvitab, mida sööme siis- grillitud lõhe, bataadi, salati ja praetud sibulaga.

Apelsinifestival

Palmi all :D