Kastist väljas

Alanud on aprilli kuu, Eestis elades tähendab, et külmad ilmad poevad talveunne, et kevad saaks ärgata ja alustada kõige uue loomist. Sinililled on oma pea sirgu ajanud ja päike naeratab pilve tagant ja kutsub inimesi toast välja enda soojusest osa saama. Rohi sirutab oma lehed ja mets valmistub sambla alt välja võluma mustikaid,pohli ja seeni. Kõik talve jooksul hallis ilmas kogutud pinged tuleb jätta diivanile teleka ette istuma ja veeta aega looduses. Mul on vedanud, et olen üles kasvanud just maal loomade ja looduse keskel. Kui tänapäev 8-aastaselt lapselt küsida, kas ta teab, mis on muulukas siis arvan, et enamus ei tea(vb kasvab neid ainult Saaremaal,pole kindel). Aga just neid marju sai suvel otsitud karjamaalt ja kahe suu poolega sisse aetud. See maitse on ikka veel selgelt meeles, viimastel aastatel pole aga neid marju enam kohanud. Aga kui küsida sellelt samalt 8-aastaselt, mis on i-Pad siis arvan, et vastus tuleb sekundiga. Ajad muutuvad ja sellepärast olengi tänulik, et mulle on antud võimalus elada 7 aastat oma lapsepõlvest metsade, karjamaade ja loomade keskel-eemal kõigest tänapäeva negatiivset kärast-mürast. Ma ei olnud kunagi haige, sest sõin puhast toitu, viibisin palju aega õues ja olin üle-üldse õnnelik. Nüüd aga lapsed on pidevalt haiged ja juba lastel esineb kroonilisisell haigusi. Kiire ja lihtne väljapääs on antibiootikumid, mis vabastab kiirelt probleemist, et vanemad saaksid jälle tööle minna, et teenida raha ja osta lapsele uus i-pad, mille tõttu istub laps toas ja ei pista terve päeva jooksul nina toast välja. Lisaks närvide kahjustamisele(sõjamängud jne) tekib ülekaal. Ülekaal põhjustab koolikiusamist, mida ei soovi tegelikult ükski lapsevanem oma võsukesele. Tänu vähesele liikumisele on laps jälle haige. Ja siis peab jälle ravimeid ostma, et laps saaks kiiresti terveks ja ema-isa saaks minna tööle ja teenida ravimite raha tagasi.

Igatahes KEVAD- see sõna on nii positiivsete emotsioonidega. See on nagu kõige uue algus, uus võimalus. Üks sõna sisaldab endas tegelikult palju emotsioone, mälestusi. Sõnaga sügis seostub mulle kohe pime aeg,vihm,langevad lehed,jahe ilm ja tubane eluviis. Selle kõige kõleda keskel välgutab ennast värvide mäng looduses ja see on midagi, mida üks eestlane siin kaugel maal oma mälust kustuta ei saa. Mitte ainult emotsioonid ei seostu sõnadega vaid ka lõhnad. Üks selline sõna on jõulud-kohe tungib ninna piparkoogilõhn kuigi pole seda lõhna tundub juba 2 aastat. Ja toas olev jõulukuusk lõhnab just nii, et ma tean selle lõhna iga nüanssi, aga kirjeldada ei oska ühegi lausega. Ja tee mis tahad-alati kui tunnen värske saia lõhna kerkib mulle silme ette Karja pagariäri kodukohas. Rändan nagu ajas tagasi ja seisan seal leti ees ja see lõhn on seal alati sama-aastast aastasse.

Tegelikult ei tahtnud ma sellest üldse rääkida. Meil pole siin kevadest haisugi, neil hakkab talv.Suvele järgnev talv ja talvele suvi. Ja ta tuleb järsku-nädala aja jooksul kukub temperatuur ligi 10 kraadi ja see tekib tunne nagu elaks Siberis(mitte et ma seal käinud oleksin). Ta tuleb lihtsalt nii järsku ja ootamatult, siinkohal räägin eelmise aasta kogemusest. Kui rääkida austraallasele, et eestlased teevad kodus praegu esimest grilli, siis nad ei saa aru. Ja ei peagi saama, sest nemad grillivad siin aasta läbi. Nad ei saa ka aru, kui oodatud ja eriline see on meie jaoks. Esimene sütel tehtud lihatükk külma õllega looduses koos sõpradega on midagi, mida tasub terve pika sügise ja talve oodata. Mis sellest, et ilmad on veel nii külmad, et kõik on talvejopedega grilli ümber, aga emotsioon soojendab. Ilmselt ei mõista ka austraallane, mis tunne on peale talve panna jalga kevadjalats ja tunnetada asfaltit oma all. Rääkimata veel plätudest. Siin allpool mõeldes näen ja hindan teatud asju Eestis palju rohkem hoopis rohkem- kasvõi asfalti tunnetust oma jalge all. Poleks kunagi arvanud, et sellist naljakat asja igatsema hakkan.

Tegelikult ei tahtnud ma ka sellest üldse rääkida. Meil hakkab aeg otsa saama. Praegu on aprill ja viisa lõppeb 9.september. Augustis oleks tore Eestimaa suvest tükike ampsata, sest suvi hakkab viimastel aastatel hiljem ja augustikuumus on reaalne ka sellel aastal.  Ma olen ääretult tänulil, et olen elus  saanud erakordse võimaluse reisida teisele poole maailma ja näha, kuidas siin inimesed elavad. Vot ei olegi aborigeene täis, vaid hoopis känguruid. Ja noo paar austraallast ka. Ma olen terve, noor ja mul on elu ees. Ma saan seda elu elada täpselt nii nagu ise tahan, tegeleda just sellega, mis mulle meeldib. Ma ei kavatse aega raisata ebaolulistele asjadele ka inimestele, kes mini aega ei vääi. Olen siin maal selgeks saanud, et olla õnnelik, pean armastama eelkõige iseennast. Endast lugupidamine ja endaga rahulolu on õnneliku elu vundament. Mul on olnud minevikus probleeme just enda füüsilise- mina koha pealt, ma ei ole rahul olnud oma kehaga. Terve elu olen tundnud, et mul on lisakilod ja selline mõtlemine lisab kilosid eelkõige mõistusele. Kui ma ei ole rahul kehaga siis kannatab enesekindlus ja ilma enesekindluseta on raske lüüa läbi nii tööalaselt kui muudes eluvaldkondades. Aga kui on probleem siis on ka lahendus. Minu jaoks on see tervislik eluviis. Sõna dieet on lühiajaline ja seostub mulle kohe näljutamisega. Aga tervislik eluviis on midagi kogu eluks ja tagab mulle rahulolu endaga. Ma tean, et kõik, mida ma endale suhu topin teeb mulle head ja annab mu organismile, aineid, mida ta vajab. Suhkur ja nisujahu on minu jaoks vanad sõbrad, kes kolinud elama ilmselt kuskile Süüriasse või Lihavõttesaarele. Mina neid pole igatahes juba pikka aega näinud. Üritan teha ka nii palju sporti kui saan, kasvõi jalutada kui muuks viitsimist pole ja see muide kuulub minu lemmiktegevuste hulka(koos muusikaga).

Kui olen rahul oma füüsilise minaga siis järgmisena pean leidma tasakaalu vaimses maailmas. Ja see on lihtne-teen ainult neid, asju, mida mulle meeldib teha. Selle alla käib ka töö, mis algatab uue teema-mida kuradit ma Eestis tegema hakkan? Kindel on see, et ma ei taha olla see, kes tõuseb iga jumala päev ängistava mõttega „Ma ei taha tööle minna“. See lämmataks mind ja tapaks osekese minust järk-järgult. See ei ole elu, mida ma tahan elada. Ehk siis ma tahan teha, midagi, mis pakub mulle pinget, arenguruumi ja on vaheldusrikas. Ma arvan, et olen selle asja leidnud, aga ma pean seda proovima, kas ka reaalselt mulle meeldib ja kas ma olen selles hea. Ja kui ei sobi siis leian uue asja. Aga võib-olla ma ei olegi loodud leidma ühte kindlat ametit, mida teha tahan? Ja mis siis..kõik ei peagi teadma, kõik ei tahagi terve elu teha ühte asja. Elu ongi üks katsetuste jada, kus ebaõnnestumise korral peab vana katseklaasi minema viskama ja uue kohe käsile võtma. Sest kui ma tegelen ainult asjadega, mis mulle meeldib siis ma olen endaga rahul. Armastan iseennast ja mul on tänu sellele ka ruumi armastada teisi enda ümber. Ma ei lase endale ligi negatiivseid inimesi, sest mul ei ole selleks aega ega ruumi. Minu ruum on täidetud ainult minu enda inimestega.

Elasin Eestis kastis, ilmselt oli see papp-kast, sest tulin sellest välja. Seal olles mõtlesin ainult kasti piires. Välja saades nägin, et ka kastist väljaspool on elu ja see on nii erinev minu senini elatud kastielule. Seal olles oli mõttemaailm piiratud, aga nüüd on kõik avatud. Kastis olin mugavuskodanik, kes arvas, et seal on hea ja turvaline olla. Vot ei tahtnud rohkem mugav olla ja hakkasin hakkajapagulaseks. Jätsin kõik ja tulin tulema täiesti uude keskkonda. Raske oli alguses-uus keel, teistsugused inimesed, erinevad süsteemid, erinev kliima, ja võõrad näod. Aga välismaal ei ole aega käed rüpes oodata, et võõras keskkond sind avasüli vastu võtab ja end lahti harutab. Võtan ise lõngakera kätte ja hakkan otsast pihta harutama. Kõik see teekond on mind teinud nii palju tugevamaks, teadlikumaks ja mis kõige tähtsam- olen hakanud ennast armastama. Ma olen kohtunud nii paljude inimestega ja nad kõik on mind rikastanud, olen õppinud neilt kõigilt. Kõige rohkem respekteerin ma inimesi, kes reisivad, omandavad teadmisi ja siis naasevad kodumaale ja teevad seal „oma asja“. Eriti olen viimasel ajal näinud näiteid kodusaarelt. Ehk siis nad ei ole järjekordsed eestlased, kes lähevad ja jäävad ja kurdavad siin või mujal kui halb on olla eestlane. Nad lähevad tagasi ja teevad, mis neile meeldib ja läbi selle muudavad kodumaad paremaks. Kui kõik välismaal elanud/reisinud eestlased naaseksid Eestisse ja oma positiivse laengu ja elukogemuse ajaksid oma asja siis see annaks meie riigile palju juurde. Seega respekt kõigile välismaal elanud eestlastele, kes tänu reisimisele on saanud inspiratsiooni, et kodus midagi ära teha!!

Enne reisi panin kirja punktid/eesmärgid, miks ma ära lähen. Neid tuli kokku 5 ja ma ei hakka neid praegu kirja panema, aga saan öelda, et need on kõik täidetud. Panen need siia kirja reisi lõpu poole, sest meil on ikkagi veel 5 kuud siin jäänud. Praegu ma tunnen küll, et siin olles olen ma leidnud enda jaoks õnne valemi, mida ma mugavuskastis ei suutnud leida. Pean oluliseks elada tervislikku elu, et püsida terve..aga kui olen õnnelik, siis ei ole haigustel nagunii ruumi, et ligi hiilida.

Muide on elu nii, et 6 päeva nädalas tööl ja 12 tundi päevas ja öövahetus ja see ütleb kõik. Võtame, mis võtta annab ja vaatame edasi. Töö on lihtne, loen raamatuid ja surfan netis. Kert ajas kängu alla tööveokiga, mille peale üks töökaaslane(vanem naine Louis) hüsteeritses, et see oli tema lemmik känguru ja ta nimi oli Floppy ja kuidas ikka nii sai. Aga känks oli rumala võitu ja hüppas ise ette. Seletasin ka Louisele, et see oli suitsiid, ta ei uskunud. Süüdistas Kerti kihutamises. Kirjavigu tuleb ikka ette ja ma kunagi ei viitsi kontrollida, piinlik. Nuusutage kevadet ja grillige liha ja jooge palju vett ja sööge leiba, millesse ei ole lisatud suhkrut.

Puhkus oli vahepeal

Mina rannas jee

Seda masinat kasutas Känguru Floppy suitsiidiks :(

Kert siis sellel aastal sellise masinaga ringi vuramas puuvillatööstuses

Hommik tööl

Floppy sõpradega-enne suitsiidi. Kõik näiks justkui korras

Kakaduu-uputus

Õhtu

Siis kui suvi hakkab läbi saama

Casella veinitehases oleme siis nüüdseks rassinud pea kuu. Tegemist on siis suuruselt kolmanda veinitehasega Austraalias. Sel aastal on neil plaanis pressida 200 000 tonni viinamarju. Tööd, mida siin teha tuleb on väga erinevad alustades proovide võtmisega mahutitest kuni lihtlabase koristamiseni välja. Mingil põhjusel ei suuda me aga kahjuks mõista miks on see töökoht väga paljude eestlaste unistus. Jah, raha on küll võrdlemisi hea aga ettevõtte ülesehitus,planeerimise ja organiseerimise võime jätab küll soovida. Kui juba korra eestlasele omaseks vingumiseks läks siis võtan julguse kõik hädad ära kurta. Alustaks siis kohe algusest. Nimelt tehti Mariale kahe päevane koolitus kuidas viinamarjade purustajaga opereerida. Kui tuli päev tööle asuda siis üllatuslikult oli ta tõstetud „üldiseks „ tööliseks.  Esimesed päevad olid väga keerulised kuna kõik töödejuhatajad arvasid et ta peaks juba kõiki üldise töölise ülesandeid teada kuna koolitus on ju läbitud. Järgmise probleemina võiks mainida töökeskonna korrasolekut mida meile esimesel päeval rõhutati. Reaalsus on aga see et voolikud, mis on erinevate mahutite vahele veetud moodustavad liikumiskoridorides täieliku ussipesa. Lisaks raskendatud liikumisele nende vahel ei viitsita pärast oma töö lõppu neid oma kohale ära panna. Siit tulenebki loo pealkiri mis meenutab ühte anekdooti:

Jänki ja venelane surevad üheaegselt. Seisavad koos põrguväravas. Sarvedega sell vastas, kohe küsima: "Meil siin kahte sorti põrgut - vene variant ja ameerika oma. Kumba eelistate?" Uurivad vennikesed, et mis vahet seal on? "Noh, ameerika põrgus tuleb iga päev ämber sitta ära süüa, vene põrgus kaks ämbrit." Venelane patrioot ja puha, valib vene põrgu, ameeriklase mõistus ei luba üle ühe ämbri välja kannatada-valib ameerika variandi. Saavad mehikesed kuu aja pärast kokku. Jänki kohe eemalt: "Noh, pole sellel elul häda midagi, iga hommik kugistan pangetäie sõnnikut alla ja ülejäänud päev on nagu paradiisis." Venelane väidab imestunult: "Mul on kogu aeg nagu paradiis. Kord ei jõua sõnnik kohale, kord on ämbrid kadunud..." 

Enamus aega kulub nimelt töövahendite otsimisele. Kui ühe vooliku ühendamine võtaks aega 15min siis reaalsus võib olla see ,et sa otsid voolikut, mutrivõtit või muud ühenduslüli juba 15 min. Voolikud mis lähevad katki visatakse kõik ühte hunnikusse ja uusi ei tule peale kuskilt. Siit tekib kohe järgmine probleem kus keegi sinu üles seatud voolikuliini ära varastab.  Selle pättusega vahele jäämini võib viia vallandamiseni. Meil paigaldati isegi lisa kaamerad mis peaks “voolikuvargaid” püüdma. Ma usun ,et selle kaamerate raha eest oleks saanud piisavalt uusi voolikuid ja näppamise probleem oleks iseeneslikult vähenenud/kadunud ja kõigile lisaks tõusnud ka töö viljakus.Aitab nüüd nutust ja halast. Käsitleks ka asja positiivseid aspekte. Nimelt enamus töödejuhatajad on väga muhedad. Läbi raadiote tehakse igasugu nalju ja hoitakse tuju üleval. Nagu eespool sai mainida siis palk 8h eest on samuti päris hea ja töö enamasti konti ei murra. Kuna oleme oma teise aasta viisast pea 6 kuud siis Griffiti ümbruses veetnud siis oleme sellest elust siis kaunis tüdinud. Aga tunneli lõpust paistab juba valgus. Nimelt vana hea puuvillatööstus tahab meid ka seal aastal tagasi.

Kuna Kerdi mõttelõngarullil sai niit otsa siis ma jätkan siit..mitte enam Griffithist vaid hoopis Mourast. Jah, oleme jälle tagasi oma armsas väikelinnas. Segased emotsioonid valdasid mind siia jõudes, tegemist on linnaga, millega sai eelmisel aastal juba korra hüvasti jäetud, aga nüüd tuleb talle jälle teretulemast öelda. Kõik on vana ja tuttav ja selline..kodune. Siinsed inimesed on teistsugused kui Griffithis, näiteks esimesel päeval kui mina telefoniga lobisesin istus Kert pargipingil ja tema juurde tuli kohalik mees, kes tunni ajaga terve oma eluloo ära rääkis. Ta lihtsalt tahtis, et keegi kuulaks ja meil oli ka põnev kuulata. Natuke jalutades nägime juba eelmise aasta töökaaslasi. Muidu on kõik siin sama, va üks linna pubidest on kinni pandud(väidetavalt oli iga nädal kahjumis), tankla kett on vahetunud, infokeskus on kolinud uude kohta ja 1 maja on vahepeal tulekahjus kannatada saanud. Muidugi oli ka raske jälle hüvasti jätta kohaga, mida kutsusime „koduks“ pea pool aastat. Jälle peab kogu oma varanduse pisikesse autosse mahutama ja maha sõitma 1400km. Kui esimesel aastal oli kõik see reisimine ja uute kohtade avastamine põnev siis nüüd on see muutunud tüütuks ja väsitavaks. Harjud uue kohaga ja tekib rutiin,positiivne rutiin. Mõtlen sellega kindlat magamamineku aega, tervislikku toitumist, trennis käimist ja üldse sellist korrapärast täisväärtuslikku elu. Ärge saage valesti aru, rutiin võib ka olla väga muserdav, aga mingid asjad siin elus peaksid olema korrapärased, et ennast hästi tunda.

Casellest lahkusime seega enne hooaja lõppu ja hetkel ma tunnen, et see oli õige otsus. Enam ei pea järgmist tööd otsima ja ootama kuu või enamgi. Reedel oli viimane tööpäev veinikas ja juba esmaspäeval algas koolitusnädal puuvillas. Kuna Casellas ei ütle sulle keegi, millal on su viimane tööpäev siis see muudab asja natuke keeruliseks. Ootad ja loodan, et äkki hoitakse nädala veel. Meile ei meeldi oodata ja teadmatus ning seega olemegi siin. Kogemus oli igatahes hooaja ootust väärt ja nüüd teame, kuidas tehakse masstoodangu veini. Kuna töötajaid oli seal nii palju siis sellist mõnusat kodust tunnet ei tekkinud. Pauside ajal suhtlesime ikka eestlastega, aga eks see oli meie enda valik. Mulle pigem meeldivad ikkagi sellised väiksema kollektiiviga töökohad, kus tekib näiline perekonda kuuluvuse tunne. Käisime veel oma viimasel nädalavahetusel kohalikku ööelu üle vaatamas koos kahe eestlasega ja päris tore õhtu oli. Kert muidugi sattus tantsuhoogu ja isegi meie, tüdrukud jäime alla. Seega leidis ta tantsuplatsilt ühe kohaliku noormehe, kellega rõõmsalt tantsu vihtus. Asi võttis aga uue pöörde kui noormees füüsilist kontakti otsima hakkas. See selleks, tore oli igatahes.

Mouras saime kokku Kaisaga, kes samuti hakkab meiega koos puuvillas tööle. Oleme mõlemad pressi taga ja paneme puuvillapalle kotti-vana hea! Tore, et saab kellega peale Kerdi eesti keeles rääkida. Esimese öö veetsime linnas paar km eemal jõe ääres, mis ei olnud väga meeldiv kogemus. Esiteks oli seal tohutult sääski, teiseks lonkis ringi opossumi perekond ja kolmandaks panime enne telgi kogemata täpselt vihmuti alla, mis alustas oma tööd enne kuute hommikul. Lootsime järgmisel päeval kindlasti endale elamise saada. Nii tore oli jälle kõiki töökaaslasi näha, osad muidugi ei tulnud sellel hooajal tagasi, kaasaarvatud minu pressiparter Silvia. Kõik ei ole sellel aastal enam nii uus ja huvitav aga ma ei ütleks, et see on negatiivne. Pigem just tead, mida oodata ja töö on teada. Koolitusel kohtusime Lõuna-Korea poisi Victoriga. Noo tegelikult on ta nimi mingi huangkang aga ta on võtnud endale Austraalia nime, sest muidu ei seisaks ta nimi kellelgi meeles. Koos suundusimegi neljakesi kinnisvarabüroosse, kus leidsime sobima möbleeritud maja. Kuna linnas on palju tühju maju siis saime ka väga hea hinna. Maksame kolme magamistoaga maja eesti 225$ nädalas pluss elekter. Näkku teeb see ainult 56$ nädalas.Kolida saime sisse alles järgmisel päeval ja seega pidime veel oleme ühe öö koos opossumite ja sääskedega. Kaisal oli sünnipäev, mille puhul grillisime ja jõime shampust. Victor võlus välja koogi koos küünaldega ja minu imestuseks sõi ta isegi juustukooki pulkadega!!

Kui esmapilgul tundus Korea poiss Victor väga normaalne siis nüüd...päris normaalne ta ikka ei ole. Esiteks on ta tööl silma jäänud kõigi ja kõige pildistamisega(k.a enda). Samal ajal kui teised vaatavad, kuidas töö käib siis tema nokib telefonis. Isiklikult arvan, et pikka pidu tal sellises tempos ei ole. Temaga suhtlemise teeb väga raskeks keelebarjäär, nimelt on ta inglise keel väga halb, üllatavalt halb. Ta on siin olnud juba pea 2 aastat, aga pole suutnud ära õppida ka lihtsamad sõnad. Selle põhjuseks on suhtlus ainult kaasmaalastega ja üldse täna, pühapäeval kella 11:40ks pole ta oma nina toast välja tõstnud ja eile nägin teda ka ainult vilksamisi. Ta saab ise ka aru, et ta inglise keel on halb ja teised ei viitsi igat lauset kaks korda üle küsida või siis on põhjuseks see, et Kaisa tegi talle selgeks, et ei ole okei pesu pesta iga päev(isegi 2 korda päevas).Oleme siin elanud 5 päeva ja ta on selle aja jooksul pesnud 6 masinatäit pesu, lisaks sellele on ta kogu aeg oma toas ja aircon(mis võtab palju elektrit) üürgab 24/7. Aru pärides selle kõige peale vastas ta, et talle meeldib külmas toas olla ja võib rohkem maksta elektri eest. Selle asja juures on naljakas see, et ta aevastab seal toas iga poole tunni tagant ja ilmselt on seal külmakambris haigeks jäänud. Ilmad pole aga nii palavadki, et aircon peaks kogu aeg sees olema. Pärast jutuajamist elektri kasutmise üle ta oma toast välja väga ei tule, kui käisime eile õhtul pesu kuivama panemas tagahoovi siis ta piilus meid aknast..piilur seega. Eile õhtul tuli korra ja istus diivanile ja kurtis, et on terve päev reisiplaane teinud, tahab vist perega Austraalias ja Uus-Meremaal tiirutada. Plaanide tegemiseks kulub tal 2 päeva. Veel kurtis, et tal on kükmkapis vähe ruumi. Kuigi poodi läheb ta alles ülehomme ja praegu on tal sel paar asja. Ta on endale Austraaliast soetanud riisikeetja, millega oma igapäevast leiba(loe riisi) küpsetab, lisaks on tal ka üüratult suur kaasaskantav aircon, mille ta siin maha tahab müüa. Keegi kuskilt kõrgemalt aga õnnistas meid ja me oleme erinevates vahetustes, tema alustav päeva- ja meie öövahetuses. Unustasin ka mainida, et prilllaua jätab ta ülesse..aga ei taha iga päev ka talle turri karata.

Sellel aastal loodame töötada ikkagi 6 tööl 1 vaba graafikuga, praegu ei ole lihtsalt gaasi ja seega venib hooaja algus. Aed on muidu puuvillast täis, eelmisel aastal oli tühi kui me jõudsime kohale. Tööd lubatakse vähemalt 3ks kuuks. Sellel nädalal passisime iga päev 8h niisama, muidugi maksti meile selle eest. 2 töötajat juba langesid välja, sest kui kolmandal koolituspäeval nende tervisekontrollitulemused jõudsid selgus, et narkoproov on positiivne. Läinud nad olidki. Nüüd peab ülemus Ross otsime uued töötajad. Neljapäeval, helistat Rossile, et ta naisega juhtus avarii ja rohkem pole me teda sellel nädalal näinud. Loodame, et kõik on korras, sest Ross on hea ülemus/inimene. Stress on praegu tal ilmselgelt laes, sest pole gaasi ega kahte töötajat. Gaasi kasutatakse ginis liigse niiskuse eemaldamiseks ja enne kui pannakse uus gaasisüsteem peab mitu inimest selle üle vaatama ja veenduma, et kõik oleks ohtu. Lisaks peavad ginnerid(gini püsitöötajad, 4 meest) läbima päevase koolituse. Loodame järgmise nädalal keskel juba alustada 12 tunniste tööpäevadega.

Kuna pole ammu kirjutanud siis nüüd teate, et oleme veel elus ja täie mõistuse juures. Ilusat kevade algus Eestisse, meie siin hakkame sügist vaikselt ootama.

Veinimahutid

Pikk maa tööle

Ööelu Griffithis

Jaa Kaisa tehtud pilte:

Triibutaja

Patupäev

Sydneys ja igal pool mujal, kus sind ei ole

Kuna kõht on šokolaadijäätist täis ja väljas 38 kraadi kuumust siis  on blogi kirjutamine jahedas  toas meeli rahustav tegevus. Uuest aastast hakkame  tervislikult toituma ja trennis käima..vähemalt riided trenni tarbeks  ostsime ära. Siin on trenniriided jube odavad võrreldes Eestiga. Eile naasesime tagasi Jerildrisse oma nädalaselt jõulupuhkuselt. Tegelikult jõule me otseselt ei tähistanudki, ei leidnud siin kaugel maal selleks pointi.

Eelmisel nädala alguses  teatas meie tööandja Les, et tal on vaja inimesi kanalasse. Automaatselt hakkas  mu mõistus välja töötama valesid, et mitte sinna kohutavasse  massimunalasse  mitte  minna. Õnneks  pole tegemist lihakanadega, vaid neid kasvatatakse  munade saamiseks. Võtsin ennast kokku ja siiski otsustasin selle kogemuse  enda nimekirja saada. Hea pärast Eestis rääkida, et kuidas siin kanalas asjad käivad. Igatahes väga peen- esimese asjana pidime oma auto rehvid puhtaks pesema. Siis saadeti meid dušši alla ja oma isiklikud riided pidime jätma ukse  taha. Peale esmast pesemist saime töö poolt riided ja kummikud. Seejärel viidi meid autoga järgmisesse kohta, kus pidime minema uuesti dušši alla ja panema UUED tööriided ja loomulikult uued kummikud. Isegi sokid pidime  uued panema. Peale seda komejanti lasti meid lõpuks kanade  hulka, puhtumad kui eales varem. Esimene vaatepilt oli hullem kui ma arvasin- tuhanded valged kanad väikestes puurides, näljased ja vihased. Hais oli loomulikult uimastav. Meile öeldi, et täna on vaksineerimispäev, peame  kanad ühte  nurka ajama, ajutise aia ehitama ja seejärel kanu krabama ja lauale panema, kus  püsitöötajad teevad neile 2 erinevat süsti. Ma olen küll maal üles kasvanud, aga mõte ´kana kätte võtta tekitas minus külmavärinaid, nimetaksin seda isegi kergeks foobiaks. Lootsin, et see kõik on halb unenägu, aga kahjuks  oli tegemist reaalsusega- seisin keset aeda sajad kanad minu jalgu nokkimas. Ütlesin, endale, et seda ma kannatama ei pea ja otsustasin anda alla. Tõttasin värava poole aga oh õudust- see ei tulnud lahti. Ja kanad aina nokkisid hoogsamalt. Nad on seal kõik nälgas, saavad ainult ühe korra päevas  süüa ja siis saavad ka tugevamad isendid enamus endale. Tunneli lõpust kuulsin aga rahustavaid hääli, et „nad on ainult beebid“(noored kanad olid), „sa saad hakkama“ ja „me teeme neile vaksineerimisega ainult head.“ Suutsin leida enda sisemusest jõu ja proovida alguses võtta kätte vähemalt ühe kanagi´(vanad olijad võtsid 3-4 korraga). Ületasin vaimse  bloki ja järgmises puuris  krabasin juba kokku 3 kana, mille peale kõik kiitsid mind. Kert oma suurte  käppadega krabas isegi 4. Kokku tegime seda 12h ja Kert nägi kanu isegi unes. Muidugi pidime peale tööd minema uuesti pesema ja alles siis lasti meid vabadusse. Kogumus  missugune, aga tagasi ma enam ei lähe!!

Peale kanade mässu läksime väikesele puhkusele suurlinna Sydneysse. Maakad puhkavad linnas ja linnakad maal, nii ta olema kipub. Broneerisime kesklinna kaheks päevaks hotellitoa ja ostsime hea hinnaga kombopileti viite erinevasse meelelahutusasutusse- 2 erinevat meremaailma,vahakujude muuseum, loomapark ja külastus Sydney kõrgeimasse  torni. Üks  meremaailm asus Manly nimelises linnaosas ja sinna otsustasime  minna praamiga. Praamilt avanes uskumatult vägev vaade ooperimajale, sadamale  ja linnale üleüldiselt. Võtsime ka kampa ühe  eesti poisi, sest nagu vanasõnagi ütleb siis seltsis segasem. Sydney on ikka üks ütlemata kaunis linn oma kõrghoonete, lummava sadama, hiiglasliku silla ja lahetade söögikohtadega. Linn, mis  kunagi ei maga. Väga erinev Austraalia maakohtadest, ainuüksi sellepärast, et linnas on palju(loe väga palju) aasialasi ja muid sulelisi. Keegi ei ütle sulle tänaval tere ja kedagi ei huvita, kus sa pärit oled ja kaua Austraalias olnud. Oled lihtsalt üks inimene suurest massist. 80%-l inimestest on kiire ja pead olema ettevaatlik, et neile jalgu ei jää. Vahelduseks oli mõnus! Elada aga..ei tea. Kuna tahame ikkagi raha kõrvale panna siis linnas on see raske- rohkem ahvatlusi ja kallim elu. Egas midagi, kodinad kokku ja jälle teele.

Sydneys läksime paarikümne  kilomeetri kaugusel asuvasse  rahvusparkki ja meile üllatuseks olime tegelikult seal juba käinud..siis kui puuvillatööstusesse läksime eelmine aasta. Siiski oli seal veel avastamata kohti ja võtsime ette päris pika matka ja veendusime, et Austraaliamaa on rohkem kui hämmastavalt ilus. Sama päeva õhtul vurasime  minu sõbranna Triinu juurde, kes elab u 200km kaugusel Sydneyst. Pläkutasime niisama ja käisime shoppamas. Kui meil Eestis on 26ndal jõulu teine püha siis siin lähevad inimesed kõik kaubanduskeskustesse , sest väidetavalt on aasta suurim sooduspäev, kus allahindlused panevad lausa minestama. Nii me vähemalt arvasime..tegelikult polnud asjad üldse nii odavad ja enamus asju on sama soodushinnaga ka järgmistel päevadel. Paar asja siiski saime. Õhtul asusime jällegi teele,et sorgumipõllal  tagasi teenida linnas lendu lastud dollareid.

Teist aastat järjest tuli uus aasta Austraalias, seekord lausa 9 tundi varem kui Eestis. Magasime aastavahetuse maha..piinlik. AGA kuna aasta viimane päev mõõdus meil sorgumi põllul siis ei suutnud rasket väsimust kuidagi eemale peletada. Uus aastal uue hooga tervislikuma mina poole. Käime hommikuti jooksmas ja paisutame lihaseid välijõusaalis, mis siin Griffithis tasuta linnarahvale on. Esimene kord oli ikka jube raske, pole siin Austraalias varem trenni teinudki(va farmitöö), aga iga korraga läheb lihtsamaks. Toitume ka tervislikult ja enesetunne on hea! Ostsin endale kuhja trenniriideid, värvilisi, sest need peaksid andma positiivset energiat..vist. Imelik natuke öelda, aga uued trenniriided motiveerivad täiega, siin on need kordades odavamad ka kui Eestis.

Uuel aastal avastasime ennast jällegi Griffithist, kus algab Casella veinitehase hooaeg. Kõik see tähendab, et peame hakkama jällegi kodu otsima, mis võib osutuda väga raskeks. Eelmisel aastal ei suutnudki me lõppkokkuvõttes endale Griffithis kodu leida ja tundus, et ka uus aasta kostitab meid ebaõnnega. Internetis oli kuulutus, et pakkuda tuba, 150$ nädalas, tasuta wifi ja puha. Tõttasime kohe vaatama, kontakti nimi oli Ali, sisetunne ei lootnud palju. Ukse peal võttis meid vastu noormees Iraagist, tööl ei käi ja ma ei kujuta ette, kust ta raha saab või mis ta eesmärk siin Austraalias on. Inglise keel oli ka pea olematu. Esimese asjana panin tähele, et vannitoal polnud ust ja see avanes muidu elutuppa, mis oli 1mx1m lai. Ja ülde..pisike uberik ilma airconita. Ega siis midagi, telk kokku ja uut päeva ootama. Õhtul tuli aga kõne Warwickult ja pakkus meile jällegi tööd sorgumis. Sõitsime tööle 1,5h ja juba see läks tunniarvestusse kirja. Tunde jagab ta lahkelt ja rohkem tunde=rohkem $. Niisiis algab siit meie elu ülesmäge minek. Warwick rääkis tagasiteel, et ta kolleegil Allanil oleks vist tuba pakkuda. Võtsime Allani(siinmaal hääldatakse Älän) numbri ja uurisime asja. Järgmine hetk tassisime juba enda asju autost majja. Allani maja on rohkem kui tahta oskasime. Kahekorruseline pesa kõige eluks vajalikuga. Ütleks isegi, et selle tänava kõige uhkeim maja. Diil. Allan on 32 aastane vallaline(mitte meeleheitel, nii ta ise väidab) austraallane, kes on heasüdamlik puhtusefriik. Kõik puhastusvahendid peavad tal olema baktereid hävitavad, ka kätepesuseep. Arvan, et ka nõudepesumasin on tal baktereid surmava eesmärgiga. Meile sobib! Majas valitseb laitmatu puhtus ja lisaks kõigele käib siin iga kahe nädala tagant koristaja. Maksab see lõbu 60$ ja selle summa jagame siis toa peale kolmeks. Unustasin vist mainida, et kolmandas magamistoas elab Allani sõber Charles. Plaanisin küll pakkuda välja, et võin ise koristada ilma rahata terve maja iga nädal, aga tuleb välja, et see koristaja on tal sõbra ema, kes pensioni kõrval lisaraha teenib. Ja pealegi on ta  käinud siin juba 5 aastat. Täna käiski koristaja Anna, kes üllatavalt kasutab igalpool Domestost. See sama WC puhastaja. Ta peseb sellega põrandaid ja ilmselt isegi köögilauda. Vb Allan käsib tal seda teha, sest Domestos tapab kõik bakterid. Üks asi veel..kunagi elas meie toas eestlane Martin, kes praegu peaks olema Uus-Meremaal. Pidavat olema vägaväga tagasihoidlik poiss..ehk tüüpiline eestlane.

Meil oli ka Casella esimene koolituspäev. Tuleb välja, et mul hakkab töö alles 8ndl(vb varem kui ei saja) ja Kerdil 1. veeb. Loodisme, et hakkab varem, sest nad saatsid isegi kirja ja lükkasid meie koolitust varasemaks põhjendusega, et saaksime varem tööle hakata. Seega olin suht pettunud, et peab passima niikaua ja koju jõudes kurtsin olukorda Allanile, et muidugi meile kohe lisatööd sorgumipõllul pakkus. Niisiis veetsimegi tänase esimese poole päevast JÄLLE sorgumit pekstes ja ilmselt veedame ka seda tehes nädalavahetuse. Ei viitsi üldse selle palavaga õues töötada, aga kukkur vajab täitmist. Elu endise(loe praeguse) ülemusega on päris tasuv. Ja lisaks kõigele paneb ta meile tunde lahkesti juurde seega kui töötame 6 tundi siis saame kirja 8. Väga motiveeriv. Nii me siin elame ja ootame, mis Casellas saama hakkab. Allaniga juba igav ei ole, sest ta kutsub meid ikka igale poole kaasa, kasvõi siis kui läheb pesulõkse ostma..või sõpradega grillima..või enda paadiga kala püüdma...ühesõnaga on meil hetkel vedanud vähemalt elukohaga. Kõige kallim see ka pole 160$ nädalas+ kommunaalid+domestoskoristaja tasu. Kena kõik, tsau-pakaa.

Sydney

Niisama hai all seismas

Bassein ookeanivaatga

Vaateratas Melbourne's

Siis kui Kert on telefoni otsas ja mul on igav

Ilus oled, Austraalia!

Preilid triibulised

Praami peal aga ei lähegi Saaremaale :(

Kaunis mereloom

Mina ja Ryan 😻