Alanud on aprilli kuu, Eestis elades tähendab, et külmad
ilmad poevad talveunne, et kevad saaks ärgata ja alustada kõige uue loomist.
Sinililled on oma pea sirgu ajanud ja päike naeratab pilve tagant ja kutsub
inimesi toast välja enda soojusest osa saama. Rohi sirutab oma lehed ja mets
valmistub sambla alt välja võluma mustikaid,pohli ja seeni. Kõik talve jooksul hallis
ilmas kogutud pinged tuleb jätta diivanile teleka ette istuma ja veeta aega
looduses. Mul on vedanud, et olen üles kasvanud just maal loomade ja looduse
keskel. Kui tänapäev 8-aastaselt lapselt küsida, kas ta teab, mis on muulukas
siis arvan, et enamus ei tea(vb kasvab neid ainult Saaremaal,pole kindel). Aga just neid marju sai suvel otsitud karjamaalt
ja kahe suu poolega sisse aetud. See maitse on ikka veel selgelt meeles,
viimastel aastatel pole aga neid marju enam kohanud. Aga kui küsida sellelt
samalt 8-aastaselt, mis on i-Pad siis arvan, et vastus tuleb sekundiga. Ajad
muutuvad ja sellepärast olengi tänulik, et mulle on antud võimalus elada 7
aastat oma lapsepõlvest metsade, karjamaade ja loomade keskel-eemal kõigest
tänapäeva negatiivset kärast-mürast. Ma ei olnud kunagi haige, sest sõin puhast
toitu, viibisin palju aega õues ja olin üle-üldse õnnelik. Nüüd aga lapsed on
pidevalt haiged ja juba lastel esineb kroonilisisell haigusi. Kiire ja lihtne
väljapääs on antibiootikumid, mis vabastab kiirelt probleemist, et vanemad
saaksid jälle tööle minna, et teenida raha ja osta lapsele uus i-pad, mille
tõttu istub laps toas ja ei pista terve päeva jooksul nina
toast välja. Lisaks närvide kahjustamisele(sõjamängud jne) tekib ülekaal.
Ülekaal põhjustab koolikiusamist, mida ei soovi tegelikult ükski lapsevanem oma
võsukesele. Tänu vähesele liikumisele on laps jälle haige. Ja siis peab jälle
ravimeid ostma, et laps saaks kiiresti terveks ja ema-isa saaks minna tööle ja
teenida ravimite raha tagasi.
Igatahes KEVAD- see sõna on nii positiivsete emotsioonidega. See on nagu kõige uue algus, uus võimalus. Üks sõna sisaldab
endas tegelikult palju emotsioone, mälestusi. Sõnaga sügis seostub mulle kohe
pime aeg,vihm,langevad lehed,jahe ilm ja tubane eluviis. Selle kõige kõleda
keskel välgutab ennast värvide mäng looduses ja see on midagi, mida üks
eestlane siin kaugel maal oma mälust kustuta ei saa. Mitte ainult emotsioonid
ei seostu sõnadega vaid ka lõhnad. Üks selline sõna on jõulud-kohe tungib ninna
piparkoogilõhn kuigi pole seda lõhna tundub juba 2 aastat. Ja toas olev
jõulukuusk lõhnab just nii, et ma tean selle lõhna iga nüanssi, aga kirjeldada
ei oska ühegi lausega. Ja tee mis tahad-alati kui tunnen värske saia lõhna
kerkib mulle silme ette Karja pagariäri kodukohas. Rändan nagu ajas tagasi ja
seisan seal leti ees ja see lõhn on seal alati sama-aastast aastasse.
Tegelikult ei tahtnud ma sellest üldse rääkida. Meil pole
siin kevadest haisugi, neil hakkab talv.Suvele järgnev talv ja talvele suvi. Ja
ta tuleb järsku-nädala aja jooksul kukub temperatuur ligi 10 kraadi ja see
tekib tunne nagu elaks Siberis(mitte et ma seal käinud oleksin). Ta tuleb
lihtsalt nii järsku ja ootamatult, siinkohal räägin eelmise aasta kogemusest.
Kui rääkida austraallasele, et eestlased teevad kodus praegu esimest grilli,
siis nad ei saa aru. Ja ei peagi saama, sest nemad grillivad siin aasta läbi.
Nad ei saa ka aru, kui oodatud ja eriline see on meie jaoks. Esimene sütel
tehtud lihatükk külma õllega looduses koos sõpradega on midagi, mida tasub
terve pika sügise ja talve oodata. Mis sellest, et ilmad on veel nii külmad, et
kõik on talvejopedega grilli ümber, aga emotsioon soojendab. Ilmselt ei mõista
ka austraallane, mis tunne on peale talve panna jalga kevadjalats ja tunnetada
asfaltit oma all. Rääkimata veel plätudest. Siin allpool mõeldes näen ja hindan teatud asju Eestis palju rohkem hoopis rohkem- kasvõi asfalti tunnetust oma jalge all. Poleks
kunagi arvanud, et sellist naljakat asja igatsema hakkan.
Tegelikult ei tahtnud ma ka sellest üldse rääkida. Meil
hakkab aeg otsa saama. Praegu on aprill ja viisa lõppeb 9.september. Augustis
oleks tore Eestimaa suvest tükike ampsata, sest suvi hakkab viimastel aastatel
hiljem ja augustikuumus on reaalne ka sellel aastal. Ma olen ääretult tänulil, et olen elus saanud erakordse
võimaluse reisida teisele poole maailma ja näha, kuidas siin inimesed elavad.
Vot ei olegi aborigeene täis, vaid hoopis känguruid. Ja noo paar austraallast
ka. Ma olen terve, noor ja mul on elu ees. Ma saan seda elu elada täpselt nii
nagu ise tahan, tegeleda just sellega, mis mulle meeldib. Ma ei kavatse aega raisata ebaolulistele asjadele ka inimestele, kes mini aega ei vääi. Olen siin maal
selgeks saanud, et olla õnnelik, pean armastama eelkõige iseennast. Endast lugupidamine ja endaga rahulolu on õnneliku elu vundament. Mul on olnud minevikus
probleeme just enda füüsilise- mina koha pealt, ma ei ole rahul olnud oma
kehaga. Terve elu olen tundnud, et mul on lisakilod ja selline mõtlemine lisab
kilosid eelkõige mõistusele. Kui ma ei ole rahul kehaga siis kannatab
enesekindlus ja ilma enesekindluseta on raske lüüa läbi nii tööalaselt kui
muudes eluvaldkondades. Aga kui on probleem siis on ka lahendus. Minu jaoks on
see tervislik eluviis. Sõna dieet on lühiajaline ja seostub mulle kohe näljutamisega.
Aga tervislik eluviis on midagi kogu eluks ja tagab mulle rahulolu endaga. Ma
tean, et kõik, mida ma endale suhu topin teeb mulle head ja annab mu
organismile, aineid, mida ta vajab. Suhkur ja nisujahu on minu jaoks vanad
sõbrad, kes kolinud elama ilmselt kuskile Süüriasse või Lihavõttesaarele. Mina
neid pole igatahes juba pikka aega näinud. Üritan teha ka nii palju sporti kui
saan, kasvõi jalutada kui muuks viitsimist pole ja see muide kuulub minu lemmiktegevuste hulka(koos muusikaga).
Kui olen rahul oma füüsilise minaga siis järgmisena pean
leidma tasakaalu vaimses maailmas. Ja see on lihtne-teen ainult neid, asju,
mida mulle meeldib teha. Selle alla käib ka töö, mis algatab uue teema-mida
kuradit ma Eestis tegema hakkan? Kindel on see, et ma ei taha olla see, kes
tõuseb iga jumala päev ängistava mõttega „Ma ei taha tööle minna“. See
lämmataks mind ja tapaks osekese minust järk-järgult. See ei ole elu, mida ma
tahan elada. Ehk siis ma tahan teha, midagi, mis pakub mulle pinget,
arenguruumi ja on vaheldusrikas. Ma arvan, et olen selle asja leidnud, aga ma
pean seda proovima, kas ka reaalselt mulle meeldib ja kas ma olen selles hea.
Ja kui ei sobi siis leian uue asja. Aga võib-olla ma ei olegi loodud leidma
ühte kindlat ametit, mida teha tahan? Ja mis siis..kõik ei peagi teadma, kõik
ei tahagi terve elu teha ühte asja. Elu ongi üks katsetuste jada, kus
ebaõnnestumise korral peab vana katseklaasi minema viskama ja uue kohe käsile
võtma. Sest kui ma tegelen ainult asjadega, mis mulle meeldib siis ma olen
endaga rahul. Armastan iseennast ja mul on tänu sellele ka ruumi armastada
teisi enda ümber. Ma ei lase endale ligi negatiivseid inimesi, sest mul ei ole
selleks aega ega ruumi. Minu ruum on täidetud ainult minu enda inimestega.
Elasin Eestis kastis, ilmselt oli see papp-kast, sest
tulin sellest välja. Seal olles mõtlesin ainult kasti piires. Välja saades
nägin, et ka kastist väljaspool on elu ja see on nii erinev minu senini elatud
kastielule. Seal olles oli mõttemaailm piiratud, aga nüüd on kõik avatud.
Kastis olin mugavuskodanik, kes arvas, et seal on hea ja turvaline olla. Vot ei
tahtnud rohkem mugav olla ja hakkasin hakkajapagulaseks. Jätsin kõik ja tulin
tulema täiesti uude keskkonda. Raske oli alguses-uus keel, teistsugused
inimesed, erinevad süsteemid, erinev kliima, ja võõrad näod. Aga välismaal ei
ole aega käed rüpes oodata, et võõras keskkond sind avasüli vastu võtab ja end
lahti harutab. Võtan ise lõngakera kätte ja hakkan otsast pihta harutama. Kõik
see teekond on mind teinud nii palju tugevamaks, teadlikumaks ja mis kõige
tähtsam- olen hakanud ennast armastama. Ma olen kohtunud nii paljude inimestega
ja nad kõik on mind rikastanud, olen õppinud neilt kõigilt. Kõige rohkem
respekteerin ma inimesi, kes reisivad, omandavad teadmisi ja siis naasevad
kodumaale ja teevad seal „oma asja“. Eriti olen viimasel ajal näinud näiteid
kodusaarelt. Ehk siis nad ei ole järjekordsed eestlased, kes lähevad ja jäävad
ja kurdavad siin või mujal kui halb on olla eestlane. Nad lähevad tagasi ja
teevad, mis neile meeldib ja läbi selle muudavad kodumaad paremaks. Kui kõik
välismaal elanud/reisinud eestlased naaseksid Eestisse ja oma positiivse laengu
ja elukogemuse ajaksid oma asja siis see annaks meie riigile palju juurde.
Seega respekt kõigile välismaal elanud eestlastele, kes tänu reisimisele on
saanud inspiratsiooni, et kodus midagi ära teha!!
Enne reisi panin kirja punktid/eesmärgid, miks ma ära
lähen. Neid tuli kokku 5 ja ma ei hakka neid praegu kirja panema, aga saan
öelda, et need on kõik täidetud. Panen need siia kirja reisi lõpu poole, sest
meil on ikkagi veel 5 kuud siin jäänud. Praegu ma tunnen küll, et siin olles
olen ma leidnud enda jaoks õnne valemi, mida ma mugavuskastis ei suutnud leida.
Pean oluliseks elada tervislikku elu, et püsida terve..aga kui olen õnnelik,
siis ei ole haigustel nagunii ruumi, et ligi hiilida.
Muide on elu nii, et 6 päeva nädalas tööl ja 12 tundi
päevas ja öövahetus ja see ütleb kõik. Võtame, mis võtta annab ja vaatame
edasi. Töö on lihtne, loen raamatuid ja surfan netis. Kert ajas kängu alla
tööveokiga, mille peale üks töökaaslane(vanem naine Louis) hüsteeritses, et see
oli tema lemmik känguru ja ta nimi oli Floppy ja kuidas ikka nii sai. Aga känks
oli rumala võitu ja hüppas ise ette. Seletasin ka Louisele, et see oli
suitsiid, ta ei uskunud. Süüdistas Kerti kihutamises. Kirjavigu tuleb ikka ette
ja ma kunagi ei viitsi kontrollida, piinlik. Nuusutage kevadet ja grillige liha
ja jooge palju vett ja sööge leiba, millesse ei ole lisatud suhkrut.
Mina rannas jee
Seda masinat kasutas Känguru Floppy suitsiidiks :(
Kert siis sellel aastal sellise masinaga ringi vuramas puuvillatööstuses
Hommik tööl
Floppy sõpradega-enne suitsiidi. Kõik näiks justkui korras
Kakaduu-uputus
Õhtu