laupäev, 9. aprill 2016

Kastist väljas

Alanud on aprilli kuu, Eestis elades tähendab, et külmad ilmad poevad talveunne, et kevad saaks ärgata ja alustada kõige uue loomist. Sinililled on oma pea sirgu ajanud ja päike naeratab pilve tagant ja kutsub inimesi toast välja enda soojusest osa saama. Rohi sirutab oma lehed ja mets valmistub sambla alt välja võluma mustikaid,pohli ja seeni. Kõik talve jooksul hallis ilmas kogutud pinged tuleb jätta diivanile teleka ette istuma ja veeta aega looduses. Mul on vedanud, et olen üles kasvanud just maal loomade ja looduse keskel. Kui tänapäev 8-aastaselt lapselt küsida, kas ta teab, mis on muulukas siis arvan, et enamus ei tea(vb kasvab neid ainult Saaremaal,pole kindel). Aga just neid marju sai suvel otsitud karjamaalt ja kahe suu poolega sisse aetud. See maitse on ikka veel selgelt meeles, viimastel aastatel pole aga neid marju enam kohanud. Aga kui küsida sellelt samalt 8-aastaselt, mis on i-Pad siis arvan, et vastus tuleb sekundiga. Ajad muutuvad ja sellepärast olengi tänulik, et mulle on antud võimalus elada 7 aastat oma lapsepõlvest metsade, karjamaade ja loomade keskel-eemal kõigest tänapäeva negatiivset kärast-mürast. Ma ei olnud kunagi haige, sest sõin puhast toitu, viibisin palju aega õues ja olin üle-üldse õnnelik. Nüüd aga lapsed on pidevalt haiged ja juba lastel esineb kroonilisisell haigusi. Kiire ja lihtne väljapääs on antibiootikumid, mis vabastab kiirelt probleemist, et vanemad saaksid jälle tööle minna, et teenida raha ja osta lapsele uus i-pad, mille tõttu istub laps toas ja ei pista terve päeva jooksul nina toast välja. Lisaks närvide kahjustamisele(sõjamängud jne) tekib ülekaal. Ülekaal põhjustab koolikiusamist, mida ei soovi tegelikult ükski lapsevanem oma võsukesele. Tänu vähesele liikumisele on laps jälle haige. Ja siis peab jälle ravimeid ostma, et laps saaks kiiresti terveks ja ema-isa saaks minna tööle ja teenida ravimite raha tagasi.

Igatahes KEVAD- see sõna on nii positiivsete emotsioonidega. See on nagu kõige uue algus, uus võimalus. Üks sõna sisaldab endas tegelikult palju emotsioone, mälestusi. Sõnaga sügis seostub mulle kohe pime aeg,vihm,langevad lehed,jahe ilm ja tubane eluviis. Selle kõige kõleda keskel välgutab ennast värvide mäng looduses ja see on midagi, mida üks eestlane siin kaugel maal oma mälust kustuta ei saa. Mitte ainult emotsioonid ei seostu sõnadega vaid ka lõhnad. Üks selline sõna on jõulud-kohe tungib ninna piparkoogilõhn kuigi pole seda lõhna tundub juba 2 aastat. Ja toas olev jõulukuusk lõhnab just nii, et ma tean selle lõhna iga nüanssi, aga kirjeldada ei oska ühegi lausega. Ja tee mis tahad-alati kui tunnen värske saia lõhna kerkib mulle silme ette Karja pagariäri kodukohas. Rändan nagu ajas tagasi ja seisan seal leti ees ja see lõhn on seal alati sama-aastast aastasse.

Tegelikult ei tahtnud ma sellest üldse rääkida. Meil pole siin kevadest haisugi, neil hakkab talv.Suvele järgnev talv ja talvele suvi. Ja ta tuleb järsku-nädala aja jooksul kukub temperatuur ligi 10 kraadi ja see tekib tunne nagu elaks Siberis(mitte et ma seal käinud oleksin). Ta tuleb lihtsalt nii järsku ja ootamatult, siinkohal räägin eelmise aasta kogemusest. Kui rääkida austraallasele, et eestlased teevad kodus praegu esimest grilli, siis nad ei saa aru. Ja ei peagi saama, sest nemad grillivad siin aasta läbi. Nad ei saa ka aru, kui oodatud ja eriline see on meie jaoks. Esimene sütel tehtud lihatükk külma õllega looduses koos sõpradega on midagi, mida tasub terve pika sügise ja talve oodata. Mis sellest, et ilmad on veel nii külmad, et kõik on talvejopedega grilli ümber, aga emotsioon soojendab. Ilmselt ei mõista ka austraallane, mis tunne on peale talve panna jalga kevadjalats ja tunnetada asfaltit oma all. Rääkimata veel plätudest. Siin allpool mõeldes näen ja hindan teatud asju Eestis palju rohkem hoopis rohkem- kasvõi asfalti tunnetust oma jalge all. Poleks kunagi arvanud, et sellist naljakat asja igatsema hakkan.

Tegelikult ei tahtnud ma ka sellest üldse rääkida. Meil hakkab aeg otsa saama. Praegu on aprill ja viisa lõppeb 9.september. Augustis oleks tore Eestimaa suvest tükike ampsata, sest suvi hakkab viimastel aastatel hiljem ja augustikuumus on reaalne ka sellel aastal.  Ma olen ääretult tänulil, et olen elus  saanud erakordse võimaluse reisida teisele poole maailma ja näha, kuidas siin inimesed elavad. Vot ei olegi aborigeene täis, vaid hoopis känguruid. Ja noo paar austraallast ka. Ma olen terve, noor ja mul on elu ees. Ma saan seda elu elada täpselt nii nagu ise tahan, tegeleda just sellega, mis mulle meeldib. Ma ei kavatse aega raisata ebaolulistele asjadele ka inimestele, kes mini aega ei vääi. Olen siin maal selgeks saanud, et olla õnnelik, pean armastama eelkõige iseennast. Endast lugupidamine ja endaga rahulolu on õnneliku elu vundament. Mul on olnud minevikus probleeme just enda füüsilise- mina koha pealt, ma ei ole rahul olnud oma kehaga. Terve elu olen tundnud, et mul on lisakilod ja selline mõtlemine lisab kilosid eelkõige mõistusele. Kui ma ei ole rahul kehaga siis kannatab enesekindlus ja ilma enesekindluseta on raske lüüa läbi nii tööalaselt kui muudes eluvaldkondades. Aga kui on probleem siis on ka lahendus. Minu jaoks on see tervislik eluviis. Sõna dieet on lühiajaline ja seostub mulle kohe näljutamisega. Aga tervislik eluviis on midagi kogu eluks ja tagab mulle rahulolu endaga. Ma tean, et kõik, mida ma endale suhu topin teeb mulle head ja annab mu organismile, aineid, mida ta vajab. Suhkur ja nisujahu on minu jaoks vanad sõbrad, kes kolinud elama ilmselt kuskile Süüriasse või Lihavõttesaarele. Mina neid pole igatahes juba pikka aega näinud. Üritan teha ka nii palju sporti kui saan, kasvõi jalutada kui muuks viitsimist pole ja see muide kuulub minu lemmiktegevuste hulka(koos muusikaga).

Kui olen rahul oma füüsilise minaga siis järgmisena pean leidma tasakaalu vaimses maailmas. Ja see on lihtne-teen ainult neid, asju, mida mulle meeldib teha. Selle alla käib ka töö, mis algatab uue teema-mida kuradit ma Eestis tegema hakkan? Kindel on see, et ma ei taha olla see, kes tõuseb iga jumala päev ängistava mõttega „Ma ei taha tööle minna“. See lämmataks mind ja tapaks osekese minust järk-järgult. See ei ole elu, mida ma tahan elada. Ehk siis ma tahan teha, midagi, mis pakub mulle pinget, arenguruumi ja on vaheldusrikas. Ma arvan, et olen selle asja leidnud, aga ma pean seda proovima, kas ka reaalselt mulle meeldib ja kas ma olen selles hea. Ja kui ei sobi siis leian uue asja. Aga võib-olla ma ei olegi loodud leidma ühte kindlat ametit, mida teha tahan? Ja mis siis..kõik ei peagi teadma, kõik ei tahagi terve elu teha ühte asja. Elu ongi üks katsetuste jada, kus ebaõnnestumise korral peab vana katseklaasi minema viskama ja uue kohe käsile võtma. Sest kui ma tegelen ainult asjadega, mis mulle meeldib siis ma olen endaga rahul. Armastan iseennast ja mul on tänu sellele ka ruumi armastada teisi enda ümber. Ma ei lase endale ligi negatiivseid inimesi, sest mul ei ole selleks aega ega ruumi. Minu ruum on täidetud ainult minu enda inimestega.

Elasin Eestis kastis, ilmselt oli see papp-kast, sest tulin sellest välja. Seal olles mõtlesin ainult kasti piires. Välja saades nägin, et ka kastist väljaspool on elu ja see on nii erinev minu senini elatud kastielule. Seal olles oli mõttemaailm piiratud, aga nüüd on kõik avatud. Kastis olin mugavuskodanik, kes arvas, et seal on hea ja turvaline olla. Vot ei tahtnud rohkem mugav olla ja hakkasin hakkajapagulaseks. Jätsin kõik ja tulin tulema täiesti uude keskkonda. Raske oli alguses-uus keel, teistsugused inimesed, erinevad süsteemid, erinev kliima, ja võõrad näod. Aga välismaal ei ole aega käed rüpes oodata, et võõras keskkond sind avasüli vastu võtab ja end lahti harutab. Võtan ise lõngakera kätte ja hakkan otsast pihta harutama. Kõik see teekond on mind teinud nii palju tugevamaks, teadlikumaks ja mis kõige tähtsam- olen hakanud ennast armastama. Ma olen kohtunud nii paljude inimestega ja nad kõik on mind rikastanud, olen õppinud neilt kõigilt. Kõige rohkem respekteerin ma inimesi, kes reisivad, omandavad teadmisi ja siis naasevad kodumaale ja teevad seal „oma asja“. Eriti olen viimasel ajal näinud näiteid kodusaarelt. Ehk siis nad ei ole järjekordsed eestlased, kes lähevad ja jäävad ja kurdavad siin või mujal kui halb on olla eestlane. Nad lähevad tagasi ja teevad, mis neile meeldib ja läbi selle muudavad kodumaad paremaks. Kui kõik välismaal elanud/reisinud eestlased naaseksid Eestisse ja oma positiivse laengu ja elukogemuse ajaksid oma asja siis see annaks meie riigile palju juurde. Seega respekt kõigile välismaal elanud eestlastele, kes tänu reisimisele on saanud inspiratsiooni, et kodus midagi ära teha!!

Enne reisi panin kirja punktid/eesmärgid, miks ma ära lähen. Neid tuli kokku 5 ja ma ei hakka neid praegu kirja panema, aga saan öelda, et need on kõik täidetud. Panen need siia kirja reisi lõpu poole, sest meil on ikkagi veel 5 kuud siin jäänud. Praegu ma tunnen küll, et siin olles olen ma leidnud enda jaoks õnne valemi, mida ma mugavuskastis ei suutnud leida. Pean oluliseks elada tervislikku elu, et püsida terve..aga kui olen õnnelik, siis ei ole haigustel nagunii ruumi, et ligi hiilida.


Muide on elu nii, et 6 päeva nädalas tööl ja 12 tundi päevas ja öövahetus ja see ütleb kõik. Võtame, mis võtta annab ja vaatame edasi. Töö on lihtne, loen raamatuid ja surfan netis. Kert ajas kängu alla tööveokiga, mille peale üks töökaaslane(vanem naine Louis) hüsteeritses, et see oli tema lemmik känguru ja ta nimi oli Floppy ja kuidas ikka nii sai. Aga känks oli rumala võitu ja hüppas ise ette. Seletasin ka Louisele, et see oli suitsiid, ta ei uskunud. Süüdistas Kerti kihutamises. Kirjavigu tuleb ikka ette ja ma kunagi ei viitsi kontrollida, piinlik. Nuusutage kevadet ja grillige liha ja jooge palju vett ja sööge leiba, millesse ei ole lisatud suhkrut.


Puhkus oli vahepeal



Mina rannas jee

Seda masinat kasutas Känguru Floppy suitsiidiks :(

Kert siis sellel aastal sellise masinaga ringi vuramas puuvillatööstuses

Hommik tööl


Floppy sõpradega-enne suitsiidi. Kõik näiks justkui korras


Kakaduu-uputus

Õhtu