Final destination: QUEENSLAND!

Just sellepärast mulle siin meeldibki- kunagi ei tea mida toob homne. Sain eelmisel nädalal kõne cotton ginist, mis asub Brisbanest 600km üleval. Mõeldud-otsustatud, laupäeval asume sinna poole teele ja seda läbi Melbourne, Sydney ja veel teiste avastamata linnade. Tegelikult sain alguses ainult mina tööle, aga kui rääkisin, et ei ole siin Austraalias üksi siis öeldi, et see ei ole üldse probleem- alati vabaneb kohti! Enne puuvillatööstusesse tööle asumist peame läbima arstliku läbivaatuse, kus tehakse narko-, alko-,nägemis-,kuulmistest ja nii edasi. Ei tohiks probleemi olla sellega...vb. Avokaadode hooaeg hakkab lahkuma ja seal jäigi meil tööd vähemaks. Kolm päeva ette teatada on siin riigis casualina täiesti piisav ja supervisor ei olnud üldse pahane vaid pigem positiivne. öö cottonis on raske väidetavalt 12 tööpäevad ja 6 tööl,2vaba. Raha meile meeldib ja enne koju tulekut võiks ikka kukrud täis toppida. Siin Manjimupis hakkab muidu õunte korjamise hooaeg, aga see töö meid väga ei eruta. Plaanitavalt sõidame 2 nädalat ja tahame ikka teepeal kõik ilusad kohad ära vaadata.  Pakkisime avokaadosid kokku 1 kuu ja nädal kuigi tundub nagu oleks ainult 2 nädalat seal töötanud, sest ajataju on siin riigis pea peale pööratud. Natuke on ikka kahju ka lahkuda. Seal oldud aja jooksul pean tõdema, et pilusilmad on tohutult positiivsed ja toredad inimesed. Võiks öelda, et väga head töökaaslased, kes alati tõttavad appi ja kui tühjad kastid pähe kukuvad(tuleb paar korda nädalas ette), siis nad alati küsivad, kas oled ikka terve. Austraallased nii sõbralikud ei ole ja tunnetasin iga päev, et seljakotirändurid on nende jaoks tühi koht, kellega pole mõte lähemalt tutvust luua. Viimased nädalad olid tööl palju lihtsamad, sest pakkisime tomateid, pigistasime mädade avokaadode sees seemneid välja ja tegime muid lollusi. Ajaa mis veel - aasialased söövad tohutul palju, eriti lemmik on neil magus. Muffinid, küpsised ja koogikesed on igal pausil nende sõrmede vahel. Ühel paaril oli segi suur tordi moodi kook kaasas ükskord. Ja selle kõige juures on nad peenikesed nagu Carmen Kass. Geenid. Eks näis mis toob elu teisel pool kallast ja kas töö "puuvillaparadiisis" on ikka nii magus kui paljud räägivad. Ise oleme põnevil ja ootame uut peatükki eluraamatus.