Seiklus pea alaspidi: Sydneys ja igal pool mujal, kus sind ei ole

Kuna kõht on šokolaadijäätist täis ja väljas 38 kraadi kuumust siis on blogi kirjutamine jahedas toas meeli rahustav tegevus. Uuest aastast hakkame tervislikult toituma ja trennis käima..vähemalt riided trenni tarbeks ostsime ära. Siin on trenniriided jube odavad võrreldes Eestiga. Eile naasesime tagasi Jerildrisse oma nädalaselt jõulupuhkuselt. Tegelikult jõule me otseselt ei tähistanudki, ei leidnud siin kaugel maal selleks pointi.

Eelmisel nädala alguses teatas meie tööandja Les, et tal on vaja inimesi kanalasse. Automaatselt hakkas mu mõistus välja töötama valesid, et mitte sinna kohutavasse massimunalasse mitte minna. Õnneks pole tegemist lihakanadega, vaid neid kasvatatakse munade saamiseks. Võtsin ennast kokku ja siiski otsustasin selle kogemuse enda nimekirja saada. Hea pärast Eestis rääkida, et kuidas siin kanalas asjad käivad. Igatahes väga peen- esimese asjana pidime oma auto rehvid puhtaks pesema. Siis saadeti meid dušši alla ja oma isiklikud riided pidime jätma ukse taha. Peale esmast pesemist saime töö poolt riided ja kummikud. Seejärel viidi meid autoga järgmisesse kohta, kus pidime minema uuesti dušši alla ja panema UUED tööriided ja loomulikult uued kummikud. Isegi sokid pidime uued panema. Peale seda komejanti lasti meid lõpuks kanade hulka, puhtumad kui eales varem. Esimene vaatepilt oli hullem kui ma arvasin- tuhanded valged kanad väikestes puurides, näljased ja vihased. Hais oli loomulikult uimastav. Meile öeldi, et täna on vaksineerimispäev, peame kanad ühte nurka ajama, ajutise aia ehitama ja seejärel kanu krabama ja lauale panema, kus püsitöötajad teevad neile 2 erinevat süsti. Ma olen küll maal üles kasvanud, aga mõte ´kana kätte võtta tekitas minus külmavärinaid, nimetaksin seda isegi kergeks foobiaks. Lootsin, et see kõik on halb unenägu, aga kahjuks oli tegemist reaalsusega- seisin keset aeda sajad kanad minu jalgu nokkimas. Ütlesin, endale, et seda ma kannatama ei pea ja otsustasin anda alla. Tõttasin värava poole aga oh õudust- see ei tulnud lahti. Ja kanad aina nokkisid hoogsamalt. Nad on seal kõik nälgas, saavad ainult ühe korra päevas süüa ja siis saavad ka tugevamad isendid enamus endale. Tunneli lõpust kuulsin aga rahustavaid hääli, et „nad on ainult beebid“(noored kanad olid), „sa saad hakkama“ ja „me teeme neile vaksineerimisega ainult head.“ Suutsin leida enda sisemusest jõu ja proovida alguses võtta kätte vähemalt ühe kanagi´(vanad olijad võtsid 3-4 korraga). Ületasin vaimse bloki ja järgmises puuris krabasin juba kokku 3 kana, mille peale kõik kiitsid mind. Kert oma suurte käppadega krabas isegi 4. Kokku tegime seda 12h ja Kert nägi kanu isegi unes. Muidugi pidime peale tööd minema uuesti pesema ja alles siis lasti meid vabadusse. Kogumus missugune, aga tagasi ma enam ei lähe!!

Peale kanade mässu läksime väikesele puhkusele suurlinna Sydneysse. Maakad puhkavad linnas ja linnakad maal, nii ta olema kipub. Broneerisime kesklinna kaheks päevaks hotellitoa ja ostsime hea hinnaga kombopileti viite erinevasse meelelahutusasutusse- 2 erinevat meremaailma,vahakujude muuseum, loomapark ja külastus Sydney kõrgeimasse torni. Üks meremaailm asus Manly nimelises linnaosas ja sinna otsustasime minna praamiga. Praamilt avanes uskumatult vägev vaade ooperimajale, sadamale ja linnale üleüldiselt. Võtsime ka kampa ühe eesti poisi, sest nagu vanasõnagi ütleb siis seltsis segasem. Sydney on ikka üks ütlemata kaunis linn oma kõrghoonete, lummava sadama, hiiglasliku silla ja lahetade söögikohtadega. Linn, mis kunagi ei maga. Väga erinev Austraalia maakohtadest, ainuüksi sellepärast, et linnas on palju(loe väga palju) aasialasi ja muid sulelisi. Keegi ei ütle sulle tänaval tere ja kedagi ei huvita, kus sa pärit oled ja kaua Austraalias olnud. Oled lihtsalt üks inimene suurest massist. 80%-l inimestest on kiire ja pead olema ettevaatlik, et neile jalgu ei jää. Vahelduseks oli mõnus! Elada aga..ei tea. Kuna tahame ikkagi raha kõrvale panna siis linnas on see raske- rohkem ahvatlusi ja kallim elu. Egas midagi, kodinad kokku ja jälle teele.

Sydneys läksime paarikümne kilomeetri kaugusel asuvasse rahvusparkki ja meile üllatuseks olime tegelikult seal juba käinud..siis kui puuvillatööstusesse läksime eelmine aasta. Siiski oli seal veel avastamata kohti ja võtsime ette päris pika matka ja veendusime, et Austraaliamaa on rohkem kui hämmastavalt ilus. Sama päeva õhtul vurasime minu sõbranna Triinu juurde, kes elab u 200km kaugusel Sydneyst. Pläkutasime niisama ja käisime shoppamas. Kui meil Eestis on 26ndal jõulu teine püha siis siin lähevad inimesed kõik kaubanduskeskustesse , sest väidetavalt on aasta suurim sooduspäev, kus allahindlused panevad lausa minestama. Nii me vähemalt arvasime..tegelikult polnud asjad üldse nii odavad ja enamus asju on sama soodushinnaga ka järgmistel päevadel. Paar asja siiski saime. Õhtul asusime jällegi teele,et sorgumipõllal tagasi teenida linnas lendu lastud dollareid.

Teist aastat järjest tuli uus aasta Austraalias, seekord lausa 9 tundi varem kui Eestis. Magasime aastavahetuse maha..piinlik. AGA kuna aasta viimane päev mõõdus meil sorgumi põllul siis ei suutnud rasket väsimust kuidagi eemale peletada. Uus aastal uue hooga tervislikuma mina poole. Käime hommikuti jooksmas ja paisutame lihaseid välijõusaalis, mis siin Griffithis tasuta linnarahvale on. Esimene kord oli ikka jube raske, pole siin Austraalias varem trenni teinudki(va farmitöö), aga iga korraga läheb lihtsamaks. Toitume ka tervislikult ja enesetunne on hea! Ostsin endale kuhja trenniriideid, värvilisi, sest need peaksid andma positiivset energiat..vist. Imelik natuke öelda, aga uued trenniriided motiveerivad täiega, siin on need kordades odavamad ka kui Eestis.

Uuel aastal avastasime ennast jällegi Griffithist, kus algab Casella veinitehase hooaeg. Kõik see tähendab, et peame hakkama jällegi kodu otsima, mis võib osutuda väga raskeks. Eelmisel aastal ei suutnudki me lõppkokkuvõttes endale Griffithis kodu leida ja tundus, et ka uus aasta kostitab meid ebaõnnega. Internetis oli kuulutus, et pakkuda tuba, 150$ nädalas, tasuta wifi ja puha. Tõttasime kohe vaatama, kontakti nimi oli Ali, sisetunne ei lootnud palju. Ukse peal võttis meid vastu noormees Iraagist, tööl ei käi ja ma ei kujuta ette, kust ta raha saab või mis ta eesmärk siin Austraalias on. Inglise keel oli ka pea olematu. Esimese asjana panin tähele, et vannitoal polnud ust ja see avanes muidu elutuppa, mis oli 1mx1m lai. Ja ülde..pisike uberik ilma airconita. Ega siis midagi, telk kokku ja uut päeva ootama. Õhtul tuli aga kõne Warwickult ja pakkus meile jällegi tööd sorgumis. Sõitsime tööle 1,5h ja juba see läks tunniarvestusse kirja. Tunde jagab ta lahkelt ja rohkem tunde=rohkem $. Niisiis algab siit meie elu ülesmäge minek. Warwick rääkis tagasiteel, et ta kolleegil Allanil oleks vist tuba pakkuda. Võtsime Allani(siinmaal hääldatakse Älän) numbri ja uurisime asja. Järgmine hetk tassisime juba enda asju autost majja. Allani maja on rohkem kui tahta oskasime. Kahekorruseline pesa kõige eluks vajalikuga. Ütleks isegi, et selle tänava kõige uhkeim maja. Diil. Allan on 32 aastane vallaline(mitte meeleheitel, nii ta ise väidab) austraallane, kes on heasüdamlik puhtusefriik. Kõik puhastusvahendid peavad tal olema baktereid hävitavad, ka kätepesuseep. Arvan, et ka nõudepesumasin on tal baktereid surmava eesmärgiga. Meile sobib! Majas valitseb laitmatu puhtus ja lisaks kõigele käib siin iga kahe nädala tagant koristaja. Maksab see lõbu 60$ ja selle summa jagame siis toa peale kolmeks. Unustasin vist mainida, et kolmandas magamistoas elab Allani sõber Charles. Plaanisin küll pakkuda välja, et võin ise koristada ilma rahata terve maja iga nädal, aga tuleb välja, et see koristaja on tal sõbra ema, kes pensioni kõrval lisaraha teenib. Ja pealegi on ta käinud siin juba 5 aastat. Täna käiski koristaja Anna, kes üllatavalt kasutab igalpool Domestost. See sama WC puhastaja. Ta peseb sellega põrandaid ja ilmselt isegi köögilauda. Vb Allan käsib tal seda teha, sest Domestos tapab kõik bakterid. Üks asi veel..kunagi elas meie toas eestlane Martin, kes praegu peaks olema Uus-Meremaal. Pidavat olema vägaväga tagasihoidlik poiss..ehk tüüpiline eestlane.

Meil oli ka Casella esimene koolituspäev. Tuleb välja, et mul hakkab töö alles 8ndl(vb varem kui ei saja) ja Kerdil 1. veeb. Loodisme, et hakkab varem, sest nad saatsid isegi kirja ja lükkasid meie koolitust varasemaks põhjendusega, et saaksime varem tööle hakata. Seega olin suht pettunud, et peab passima niikaua ja koju jõudes kurtsin olukorda Allanile, et muidugi meile kohe lisatööd sorgumipõllul pakkus. Niisiis veetsimegi tänase esimese poole päevast JÄLLE sorgumit pekstes ja ilmselt veedame ka seda tehes nädalavahetuse. Ei viitsi üldse selle palavaga õues töötada, aga kukkur vajab täitmist. Elu endise(loe praeguse) ülemusega on päris tasuv. Ja lisaks kõigele paneb ta meile tunde lahkesti juurde seega kui töötame 6 tundi siis saame kirja 8. Väga motiveeriv. Nii me siin elame ja ootame, mis Casellas saama hakkab. Allaniga juba igav ei ole, sest ta kutsub meid ikka igale poole kaasa, kasvõi siis kui läheb pesulõkse ostma..või sõpradega grillima..või enda paadiga kala püüdma...ühesõnaga on meil hetkel vedanud vähemalt elukohaga. Kõige kallim see ka pole 160$ nädalas+ kommunaalid+domestoskoristaja tasu. Kena kõik, tsau-pakaa.