Ja täna, paar päeva hiljem saan öelda, et mu sisetunne ei petnud mind. Käisin tuba vaatamas üksinda, sest Kert oli tööl. Päev enne küsisin, mis rahvusega on tegu, sest vigasest inglise kellest sain aru, et tegemist ei ole kohalikuga. Tuli välja, et tegu on kurdi rahvusest mehega. Googeldamine ütles, et oma riiki kurdidel pole, vaid nad pesitsevad Iraanis, Iraagis, Türgis ja Süürias. Rahvaarvult on nad aga päris suur- üle 30 miljoni. Ma ei ole rassist, aga väike eelarvamus tekkis. Sellegipoolest võiks ju vaatama minna, äkki on luksuslik tuba suure teleka, vesivoodi ja oma vannitoaga. Ukse peal tuli mulle vastu noormees, suits hambus, silmad loojas, ja kutsus mind sisse. Ja kusjuures suitsu kimumisest ei loobunud ta ka toas. Igatahes see korter oli räämas, tuba, mida meile pakuti oli ilma voodita ja ümberringi levis meeli ärritav suitsuhais. Seal elas veel Taiwani tüdruk ja ma eeldan, et ta oli selle noormehega armuromaan. Aga siiski, mind paluti istuma ja nii küsisingi viisakusest, et kus täpsemalt noormees pärit on ja vastus kõlas:“Iran, I know you don`t like it“ (Iraanist, ma tean, et sulle ei meeldi see). Peale viie minutilist viisakat sõnavahetust(mina ei saanud sõnagi aru nende inglise keelest) lahkusin ma sellest meeldivast seltskonnast igaveseks ja lubasin, et niipea ma tuba üürida ei vaata. Sealt ära tulles helistas Kert ja ütles, et tuli töölt ära..lõplikult.
Kert küsis ülemuselt laupäeval kella 3 ajal, mis kellani tööpäev täna kestab ja vastuseks oli ei tea. Siis küsis ta, et kas ma homme ka tööl olen ja vastuseks oli samuti ei tea. Aga nii ei saa! Inimene peab teadma, et saaks arvestada oma tegemistega. Aga see töö seal ongi ettearvamatu ehk siis pigem vallalisele, kes on nõus töötama, millal jumal juhatab. Firma tegeles lennukist põllumaade mürgitamisega ja Kerdi ülesanne oli lennuki tankimine, mürkide segamine ja väiksemat sorti mehhaanikutööd. Euroopas ei tohi lennukiga mürgitada, aga siin pritsi nii palju kui rahakott jaksab. Odav lõbu see ei ole.
Nädal ongi läbi ja esmaspäeval hakkasime jälle uue hooga tööd otsima!
Kuna tuleval nädalal lubas öösel isegi 0 kraadi ja „pakasega“ me telkida ei soovi siis astusime sisse kohalikku seljakotirändurite hostelisse, et seal nädalaks voodikoht üürida. Kontoris võttis meid vastu hosteli omanik Brian, kelle esimene lause meile oli „ Welcome estonians“. Eks ole igal rahvusel oma tundemärgid, mille järgi saab meetrite kauguselt öelda, kus kohast inimene pärit on. Brian pakkus meile kohe tööd, Kerdile pidi lausa 4 töökohta olema. Tegemist ongi hosteliga, mis otsib sulle töö ja sina siis rendi seal tuba nädala kaupa. Tore ju! AGA hostel võtab sinu tunnipalgast mingi osa endale ja üldiselt on hostelid ikka väga kallid. Näitekeks selles „villas“ maksab nägu 150$ ehk siis u 100 eur. Kahepeale maksaks me nädalas 200eur, mis on väga kallis ühe näruse voodi eest 4-6 toas. Sul pole ka wifit ja vannituba on 20 inimese peale. Meie igatahes ei kavatse oma palgast loovutada mingile suvalisele hosteli omanikult ja seetõttu ei võtnud me ka tema pakutud töökohti väga tõsiselt. Parem otsime ikka ise. Aga töökoha pärast me siia ei tulnud, vaid tahtsime soojas toas voodis magada.
Hosteli omanik pakkus meile aga kohta majas! Bassein, 2 vannituba ja üür ka veel odavam(130$ nädal inimene). Pakkumine jahmatas meid ja suure õhinaga lõime rahakoti lahti ja maksime nädala üüri ette. Muide sellel hetkel oli ka kontoris eestlane, kes ütles, et minge ennem maja vaatama, sest see ei pruugi meile meeldida, pidavat räpane olema jne..aga.. Meie ei kuulanud teda, ajasime autole hääled sisse ja põrutasime 5 km linnast eemale „unelmate majja. Meie roosa unelm purustati terava nõelaga kohe kui väravast sisse sõitsime. Kas tegu on mahajäetud majaga? Ei, siiski mitte. Siin elavad noored seljakotirändurid ja mõni lausa teist aastat. Olukorda kirjeldada on raske, ei jätkugi sõnu. Siin elab koos meiega veel 11 inimest-2 eesti poissi, 2 itaallast, 2 sakslast, inglane, Taiwani tüdrukud ja keegi veel, pidamine on sassis, sest kogu aeg ilmub keegi kuskilt pimedast nurgast välja. Seinas augud on selle koha kõige väiksem probleem. Suitsu ja muud rohelist meelemürki tehakse siin igas toas. Esimesel õhtul oli raske eestlastega juttu ajada, sest oma seisundis olid nad kuskil pilvede embuses õhulosside tornides. Eelmisel aastal meil ikka väga vedas! Meil olid väga puhtad ja mõistliku hinnaga elukohad ja palka saime ka igas kohas ausalt koos maksude ja pensioniga. Siin majas töötavad kõik läbi hosteli omaniku ja seega ei maksa nad sentigi makse ega nad ei saa ka austraalia pensionit, mille me tegelikult endale saame kui koju naaseme. Ja makse sain ma tagasi nt 4000$ eelmisel maksuaastal nii et igatahes tasub ausalt tööl käia!!! Miks nad selle kõigega nõus on jääb mulle arusaamatuks. Austraalias on miinimum tunnitasu 18$+9,5 pension+maksud..siin aga käiakse 15$ sulas tööl. Kõik see ei mahu mulle pähe, aga kannatame selle nädala aega ära. Elamuse saame kustumatu!! Ja selleks me siia tulimegi-saama elamusi! Ka halb mälestus kvalifitseerub selle alla.
Muidu aga..otsime tööd, reedel lähme tööintervjuule ja järgmisel nädalal on Graincorpi ohutuspäev. Kui töö saame, peame teisipäeva vabaks küsima.
3.10.2015 Siin maal ei tea kunagi, mis toob homne päev. Kui eelmise nädala neljapäeval otsisime tööd ja üürisime tuba mitte kõige toredamas kohas siis reede hommikuks olime juba 140 km Griffithist eemal Jerilderie nimelises väikelinnas ja alustasime tööpäeva. Kui hosteli omanikule ütlesime, et lähme minema siis tuli talt kohe tööpakkumine mulle, meie enda huvides oli targem sellest mehest ja hostelist kaugele eemale hoida. Õnneks saime üüri, mille ette maksime tagasi.
Nimelt saime kõne ühelt tööagentuurilt, kes ütles, et meile on nädalaks tööd rapsipõllul ja alustada saaks juba homme. Seega ütlesime reedese intervjuu ära ja otsustasime, rapsitöö kasuks. Me peame kogu aeg arvestama tööd otsides, et novembri alguses tahame ikkagi Graincorpi minna ja seega sobivad meile praegu pigem lühiajalised tööd. Üürime privaatset unitit Jerilderies, kus on oma suur telekas, kraanikauss, külmakapp, pliit ja voodi. Ainult dušširuumi ja wc-d peame jagama. Töö ise aga on päris lihtne- jalutame päevad läbi rapsipõldude vahel. Esimesel päeval kõmpisime lausa üle 20 km. Mina võtan seda kui head trenni. Ülemus on väga mõistlik ja kui tal hea tuju on siis paneb paar tundi tööpäevale lisaks otsa. Töö sisust nii palju, et peame emaste taimede seast isaseid välja tõmbama, aga neid ei ole üldse palju. Tööaja sisse läheb ka objektile minek ja selleks kulub meil vahel lausa 2 tundi. Suhteliselt lihtne raha. Ainuke miinus selle asja juures on, et ilmad on juba päris palavad ja keskpäeval lõõmab päike täiel võimsusel. Seega joome palju vett, kasutame päikesekreemi ja kanname mütsi.
Töökaaslasteks on meil 2 prantsuse poissi, 2prantsuse tüdrukut, iiri ja saksamaa tüdruk ja paar austraallast. Huvitav on see, et kõik rändurid ütlevad, et ei taha tagasi koju minna ja on Austraalias väga rahul. 30ndates prantsuse naine ütles lausa, et vihkab enda kodumaad ja seal elavaid inimesi. Vallalised tüdrukud loodavad leida austraallastest mehi, et tagada endale igavene elu siin kaugel maal. Samas kui küsisime, mis on miinimumpak Saksamaal ja Prantsusmaal siis saime vastuseks 1000eur. Eesti miinimumpalka ei julgenud selle summa peale öeldagi..kui ma ei eksi siis see on midagi pea 400 eur. Samas on ka kulud seal suuremad. Aga mulle on mulje jäänud, et Euroopas on üleüldine probleem, et palgad ei jõua kiirelt kasvavale elukallidusele järele. Samas inimesed tahavad aina rohkem ja ületarbimine on meeletu.
Peale rapsi oodatakse meid meloneid ja arbuuse kastma, täpsemalt kastmissüsteeme laiali vedama. Farm on 300 ha suur, seega tööd jätkub. Iseasi, kas me ka sinna jõuame, sest siin ju ei tea kunagi...Igatahes järgmine nädal lubatakse pea 40 kraadi sooja ja sellise ilmaga kastaks pigem iseennast kui arbuuse.
Kollane tööpäev
Nägime päris pirakat sõpra vees
Windmill Jerilderies
Griffithi linnavaade
Kana
Viimamarjad lähevad iga päevaga rohelisemaks
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar