Seiklus pea alaspidi: Arbuusid, melonid ja hindud.

Vaatasin enda eelmise hooaja blogi ja jõudsin järeldusele, et olen suhteliselt laisk kirjutaja/postitaja. Meie Bali ja Gili reisist pole ühtegi pilti ega ka teekonnast Lääne- Austraaliast ida kaldale. Mälestusi on mul pea täis ja silme ette kerkivad kustumatud pildid võrratust Austraalia ja Bali loodusest, aga kahjuks pole need siia jõudnud. Ja kui aus olla siis mitte ükski foto ei anna edasi „päris pilti“, sellist, mida pildistad silmadega ja mälukaardile salvestamise asemel laevad pildid ülesse inimmälu kõvakettale. Sõnadega ei saa kunagi reisimälestusi edasi anda, need on midagi enamat kui värvikad kirjeldused ja paar värvilist pilti arvutiekraanil. Kui ma saadan ennast mõttejõul tagasi Gili paradiisisaarele siis esimese asjana meenub „soe nagu supp“ merevesi, palavus, õhuniiskus, lahked saareelanikud ja lummav päikeseloojang. Hmm..ja ei sa mainimata jätta ka külma kohalikku õlut Bintangi. Jep, seda kõike juba piltidega edasi ei anna. Igatahes luban olla see aasta parem kirjutaja..võib-olla hea harjutamine tuleviku ametiks. You will never know.

Kuidas läheb arbuusifarmis? Saime asjadest valesti aru ja arbuuse me enda uues töökohas kastma ei pea. Esimesed kolm tööpäeva valmistasime hoopis maad ette taimede istutamiseks pannes traktoriga maha kilet. Seda seletada on raske ja kahjuks ei ole meil sellest tööst ühtegi pilti. Küll aga meil on pilte istutamistööst. Istume traktori taga ja topime taimekesi lups ja lups maasse.Mõtlemiseks väga aega ei ole, sest traktor sõidab päris kiiresti. Saime muidugi esimesel istutamisel kiita - öeldi, et kunagi varem pole olnud inimesi, kes nii ruttu asjale pihta saaks. Taimi tuleb panna nimelt 3 ühte sorti ja 1 teist sorti(3 emast, üks isane), seega loeme 123 4...123..4 ja nii terve päev.Melonitega on lihtsam - neid on ainult 1 sort. Masin teeb kile sisse eelnevalt augud ja poetab sinna vett, seejärel surume meie taime sinna sisse. Vee hulka on segatud ka paras portsjon kemikaale, et ikka arbuusid ja melonid kiiremini kasvama hakkaksid. Töö on tüütu ja päris õudne on olla terve päev päikese käes. Kuumusest tekib lõunaks peavalu, aga õnneks aitab hädast välja Paratcetamol. Kokku peab istutama 300ha arbuuse ja meloneid..METSIK. Esimesel nädalal töötasime 4 päeva järjest ja töökaaslased Indiast väitsid, et siin farmis käib 7 päeva nädalas töö. 7 päeva nädalas? 0 vaba päeva? No ei- ütlesime ülemusele, et tahame vähemalt ühte päeva vabaks. Ja läks hästi..liigagi hästi. Järgmisel kolmel päeval meil tööd ei olnud. Jälle häda. Igavus nüristas meie meeli kuigi...eks see igavus meie enda vaimuvaesuses kinni ole. Lõppkokkuvõttes on meil nüüd liiga palju vabu päevi(mitte sellepärast, et me tahtsime vaba päeva, vaid lihtsalt tööd ei ole nii palju), aga peame veel 2 nädalat vastu ja ehk siis lähme Graincorpi ja saame enda töötahtmise pikaks ajaks ära, sest seal ei pruugi 2 nädalat jutti vaba päeva tulla. Geneetiliselt muundatud vili peab jõudma ruttu-ruttu põllult hoidlasse ja sealt edasi üle mere. Samas on ka variant, et viljahoidlast ei helistata meile..kunagi ei tea. Fakt on aga see, et 3-4 tööpäeva nädalas on meie jaoks liiga vähe ja pangakonto ei suurene niiviisi piisava kiirusega. Tahaks ju juba rannikule reisida ja varbad ookeani vette kasta..selle nimel tuleb aga sisemaal vaeva näha. Ookean on 100 korda erilisem kui pääsed sinna harva, nagu ka muud asjad elus nagu näiteks šokolaad – kui süüa seda ainult paar korda kuus, siis maitsev see taevalikult. Nii on vähemalt minu puhul. Rääkimata jäätisest, hamburgerist ju muudest nuhtlustest siin elus.

Mina ja Amond tööhoos ;)

Istutamismasin

Töökaaslasteks on meil 3 meest Fiji saarelt ja 4 hindut. Nemad on selle farmi püsitöötajad, kes töötavad enamus 7 päeva nädalas. Ei saa kurta oma elu üle, või mis? Neid kohustab seal olema sponsorviisa ehk nad peavad 4 aastat ühes töökohas olema ehk farmer sponsoreerib neid. Peale seda tehku, mis tahavad. Naljakas on aga see, et hindud on olnud siin pea 4 aastat ja ei oska ikka veel inglise keelt. Ma olen loobunud neilt küsimusi küsimast, sest 1 aastase tite jutust saan ka paremini aru. Samas ei saa üldistada, sest noorim töötaja, 22 aastane, räägib inglise keelt nagu austraallane. Farmer eelistab muidu aga töölistena eestlasi, kui hakkab korjamishooaeg, siis pidi 80% töötajatest just eestlased olema. Väga tore jällegi kuulda, et oleme hinnatud töörahvas, rahvuskaaslased on töömaastiku viljakaks kündunud.

Kus on meie Austraalia „kodu“ Siin maal meil seda polegi..ikka veel. Peale esimest tööpäeva arbuusifarmis kolisime järjekordsesse majja. Seal elasid itaallased ja veel paar tükki. Ei viitsinud süveneda. Räpasus on leebeim sõna, mida oskan selle elamise kohta leida. Ei kirjutagi pikemalt, lisan postituse lõppu ühe pildi ja mainin ära, et järgmiseks hommikuks kolisime sealt juba välja. Hoiame ikka kuulutustel silma peal, aga ütlen ausalt, et ega me õnnetud pole ilma koduta. Ilmad on soojad, linnas on avalik dušš ja grillid, pesu pesema pesumajas ja telgis ja värske õhu käes on mõnus magada. Ootame õhtuti ülemuse sõnumit ehk praegu on meil tööd ainult siis kui taimed tulevad. Neid ei taha nad korraga tellida, sest siis saavad need ka valmis korraga.

Vaatepilt hommikul..ja nii me välja kolisimegi.

Olge Eestis mõnusad ja nautige kauneid sügisilmu. Õhtuti uut telehooaega vaadates, ärge unustage põlema panna(ja põlema jätta) lõhnaküünlaid! (Griffith 16.10.2015)