Seiklus pea alaspidi: Tere, Uus-Meremaa ehk Kiivimaa

Alustuseks seletan natuke kiivide olukorda Uus-Meremaal. Nimelt on Kiivi puhul tegemist nende rahvussümboliga, aga kahjuks on need huvitavad linnud väljasuremisohus. Põhjuseid selleks on mitmeid:

1. Kõige ohtlikum kiskja maailmas - Inimene. See loom on läbi aegade hävitanud tohutul hulgal metsi, mida linnud ja loomad kutsuvad enda koduks. Paljud linnud on juba välja surnud Uus-Meremaal ja kiivi võib olla järgmine.

2. Teised loomad - Uus-meremaal ei olnud algselt ühtegi imetajat, ainult tiivulised. Inimene tõi sisse koerad ja muud karvased loomad nagu näiteks nirgid eesmärgiga saada nahka. Kuna kiivid ei oska lennata siis suudab koer väikese kiivipoja tappa kerge vaevaga. Suuremad oskavad ennast juba kaitsta aga kahjuks ei näe enamus neid täiskasvanuiga. Metsadest leiab siin igal pool nirgilõkse.

3. Väike populatsioon - neid lihtsalt on vähe, täpsemalt u 70 000. Ja kiivid tegutsevad ainult öösiti, mis tähendab, et nende nägemiseks peaksime võtma spetsiaalse tuuri ja ka siis ei ole garanteeritud, et meil neid näha õnnestub (tuur maksab u 135NZD ehk 80eur). Teine variant on külastada loomaaeda, mida me ilmselt ka teeme.

Algus

Maandusime Aucklandi pilkasesse pimedusse 25nda augusti õhtul. Aasia soojusest tulles olid külmakraadid meie kehale paras šokk. Enne seda eelnes pingeline lend Bangkok-Brisbane, kus meile lennujaamas öeldi, et kõigele lisaks vajame ka Austraalia viisat, kuna peame check in-i tegemiseks minema teise tsooni ja nemad Bangkokis teise lennufirma eest check-in teha ei saa. Kuna aega meie lennuni oli u 1h siis tegime nobedate näppude vooru ja esitasime viisataotluse lennujaama töötaja konto alt. Ilmselt tänu sellele saime ka kiire jah vastuse e-visitor viisale ja jooksime enda värava suunas, kus juba kõik kenasti laabus. Kambodžas, Vietnamis ja Põhja-Tais rändasime seljakottidega kokku 1,5 kuud ja jube kihvt oli. Piletid Kiivimaale ostsime vaid paar nädalat enne ning seega oli meil tähtajatu seiklus, mis andis mõnusa vabaduse. Peatusime esimesed 2 ööd läbi Airbnb ühe perekonna juures, kes elasid lennujaama lähedal. Hiljem võtsime majutuse juba linna keskele, et oleks mugavam autot otsida ja muid toimetusi teha. Esimesel päeval saime endale pangakonto/pangakaardi ja saatsime paberimajanduse postkontoris riigiasutusse kohaliku maksunumbri tarvis. Auckland kostitas meid väga tuuliste ja vihmaste ilmadega. Ostsime esimestel päevadel endale kaltsukast soojemad riided. Teadsime, et on kevad, aga poleks uskunud, et nende kevad nii külm on. Esimesed muljed olid...mitte kõige positiivsemad. Auckland on suur ja laialivalguv, linnaosade keskustes asetsevad läbisegi india ja aasia poed ning rämpstoidukohad. Suure pitsa saab $5 vs poes maksab õunakilo sama palju. 70% inimestest on ülekaalulised ja tegemist on ühe suure hingeta multikultuurse sipelgapesaga, milles elamine muudab sind inimrobotiks, kelle üks põhieesmärke on koguda raha, et maksta liigkallist elamispinda. Liiklusummikud olid meie jaoks tohutult ärritavad ja näisid elu raiskamisena. Näiteks jäi Kert esimesel tööpäeval 2 tundi hiljaks, sest sillal põles reka ja plaanitud poole tunni asemel sõitis ta tööle 2h. Majaomanik ütles meile, et Uus-Meremaa pealinnas Wellingtonis (samuti põhjasaarel) oli paar aastat tagasi maavärin ja paljud kolisid tänu sellele Aucklandisse. Kummipaela venitatakse kuniks saab, aga meie ei taha sellel pingul oleval nööril käia ja otsustasime ainult nii kauaks multikultuurses sipelgapesas tööl käia kuniks ilmad paremaks lähevad. Kokku tuli Aucklandis elatud ajaks muidugi 1,5 kuud ja lõpuks ära minnes saatis meid teekonnal ainult rõõmsad emotsioonihelid. Ilmselgelt oleme mõlemad parajad maakad. Ma ei peatukski rohkem linnaelul kuna see oli värvitu vegeteerimine vihmases ja tuulises kevades. Igatahes töötasin mina selle aja jooksul kahes kohas – loodusliku kreemi laos, kus tegin kvaliteedikontrolli ja suurlaos. Kert keevitas ühes väikefirmas käsipuid jms. Alguses oli meie töökohtade vahe 30km aga minu teine töökoht oli õnneks samas linnajaos, mis Kerdil. Minu teise töökoha puhul oli tegemist hiigelsuure laoga, mis varustas ühte kohalikku poeketti kõiksugu kaubaga. Lõunale kõndisin ma läbi maja juba 5min. Panin seal riietele, jalanõudele jms hinnasilte külge, õigemini öeldes muutsime hindu kallimaks. Tegemist oli paraja orjalaagriga ja töökaaslasteks enamus inimesi pärit Samoalt. Läbi tuule ja tormi vurasime igal hommikul kella 6ks tööle. Minu tööpäev algas igal hommikul koosolekuga, kus tehti kõik töölised maha ja juba esimesel päeval jäin ma silma kuna ei leidnud lõunaruumi ülesse ja eksisin ära. Mina toodi järgmisel päeval kõigi ees näiteks, et uusi töölisi peab aitama, aga osadele tüdrukutele valmistas minu eksimine palju nalja, mille peale supervisor nad läbi sõimas kuna selles majas ei tohi naerda. Läbi hoone ei tohtinud me oma toidukotti tuua kuna kardeti vargusi. Panin selle hommikul koos paari teise tüdrukuga ratastel prügikasti ja vedasime seda siis läbi lao kaasa. Kotid otsiti muidugi igaks juhuks ka peale tööpäeva läbi, et me ei mingil juhul midagi lõunakarpi pole pannud. 2$ hiina trussikud vms odavat kraami, mis meie taskutesse mahuks. Ühesõnaga olin seal koos Slovakkia tüdrukuga vist ainukesed valged töötajaid 300 töölise hulgast. Mulle tegi selline orjalaager pigem nalja, aga vahel ikka võttis tõsiseks ka kui mitte keegi sulle vastu ei naeratanud ja meeleolu oli sageli nagu matustel.

Mount Cook - ilus oled Kiivimaa

Paar kuud hiljem

Ma arvasin, et ei kirjutagi seekord. Eelmine lõik on kirjutatud mitu kuud tagasi. Ja algus läks meil ikka väga üle kivide ja kändude. Ilmad olid tuulised ja vihmased, elukohtades tundsime ennast nagu parasiidid (kuigi maksime päris kopsaka summa üüri, aga ikkagi oli tegemist kellegi teise koduga) ja Auckland oli meie jaoks liiga suur ja kiire linn. Minu jaoks oli algus ka isiklikult äärmiselt raske, sest elu võtab meilt vahel inimesi, kelle me tahaks igaveseks egoistlikult enda kõrvale jätta. Aga nii ei ole see maailm loodud toimima ja inimesed lahkuvad siit ilmast, et sündida uuesti ja alustada puhtalt lehelt.

Hetkel kirjutan Uus-Meremaa suurimast veinipiirkonnas Marlborough`st. Siin on veiniaiad iga nuka peal ja neid ümbritsevad kuldkollased mäed kuna need kaotavad suvel oma elujõu. Enne siia tulekut elasime aga 2,5 kuud põhja saarel ühes toredas väikelinnas Dargavilles. Meil olid seal koos seljakotirändurid üle maailma (u 15tk) aga mina olin vist ainuke kellele see väikelinn meeldis. Pisike, aga kõik on olemas kuigi pean tunnistama, et seal elada pikas perspektiivis ma küll ei tahaks. Ehk siis kirjutan tagant järele, mis mõnes mõttes ongi parem, sest emotsioonid ei vea enam vankrit. Seega rändan minevikku.

Olime mõlemad õnnelikud Aucklandit seljataha jättes. Ostsime veel enne kaasa india poodidest kõike vajalikku (kikerherne jahu jne), mida väikeses kohas ei pruugi saada. Testisime enne ära ka meie pisikeses autos magamise ja õnneks kõik toimis ning leidsime, et meil ei ole mõtet osta janust bussi, mille müümine lõpus tekitab kuhjaga stressi. Pealegi algavad van-i hinnad 6000NZD vs meie auto maksis 2300NZD.

Uus-Meremaa kumara pealinn - Dargaville

Dargavilles ootas meid üks sõbralik perekond, kes kasvatavad maguskartuleid ning vähesel määral peavad ka lambaid ja veiseid. Lisaks on neil metalliettevõte, kuhu Kert tööle läks. Perekond Williamsoni leidsime me tänu minu klassivenna Robyle, kes enne meie tulekut jalga lasi ja alles peale jõule naasis. Tänu Robyle ilmselt ei küsitud ka meilt üüri (teised bäkkerid pidi kõik maksma) ning seega saime rohkem raha kõrvale panna. Minu 63-aastane uus-meremaalasest sõber/töökaaslane Josef küsis mingi aeg, et kas ma ei leia, et see on ebaaus, et me ei pea üüri maksma ning millegipärast see riivas mu tundeid ning tõesti ma ei tunne selle üle uhkust. Aga elu vahel ongi ebaõiglane. Igatahes pandi meid elama vanasse karavani ja oh sa poiss kui hea oli olla omaette, mitte kellegi majas tuba üürida ja vaba momenti oodata, et kööki kasutada. Kööki ja dušširuumi pidime algselt jagama Lõuna-Aafrikast pärit Stefaniga, kes peale 2 nädalat tagasi kodumaale naasis. Olime esimesed, kes isutamishooajaks platsi jõudsid ning nädala pärast tulid ka teised töölised, aga nemad elasid paari km kaugusel eraldi majas, mis meile sobis, sest me ei pidanud kööki ega vannituba teistega jagama. Pean tunnistama, et meil oli äärmiselt tore seltskond koos, enamasti prantslased aga nende vahele mahtus ka 2 inglise poissi, California tüdruk ning pooled töölistest olid kohalikud Maorid. Viimased on väga lühikese süütenööriga ja nii mõnigi neist plahvatas hooaja jooksul ning äärepealt oleks isegi kakluseks läinud. Ma ei hakkagi pikalt ja detailselt jutustama, aga mina ei olnud üldse tööga rahul, sest kogu süsteem oli ebavõrdne ning töö füüsiliselt kurnav. Istud iga päev masina peal ning surud ühe käega pikka kartulitaime sügavale maa sisse. Pinnas oli sageli kivine ja kõva, mis tagas päeva lõpuks makaron-käpa. Paar kuud enne istutamishooaega pannakse maguskartul mulda ja sealt kasvavad välja taimed (ühest u 20 tk). Need lõikasime hommikul pika noaga kastidesse, sorteerisime ja seejärel peale keemiavanni me need iga päev mulda surusime. Üldiselt sorteerisid samad inimesed, mis oli mitu korda lihtsam töö kui istutamine ja see tekitas ebavõrdsuse, mis omakorda viis töötajad frustratsiooni. Kert oli aga oma tööga väga rahul ja ta leidis endale isegi hea sõbra Rootsist, kes oli metallitöökojas supervisor. Temaga käisid nad koos kalal ja chillisid niisama. Kuid lõpus tunnistas ta, et kõik on muutnud temagi jaoks üksluiseks.

Kogemus kumara farmis oli aga muidugi hindamatu. Leidsin endale 63-aastase sõbra, kes andis mulle Uus-Meremaa filme, kutsus meid enda sõbra juurde õhtusöögile, andis Kerdile kalapüügi nippe, õpetas meile kuidas korjata Tua-Tua merekarpe ning rääkis Kiivimaa ajaloost. Õppisin tundma kohalikku kultuuri ning mis peamine – iseennast. Veelgi sügavamalt kui enne. Ei ole halbu kogemusi, vaid kõik asjad juhtuvad põhjusega ning valmistavad meid ette uuteks elusündmusteks. Aga pean tõdema, et raske oli. Kui töö ei meeldi ja sa tunned, et tahaksid elada sellel hetkel hoopis teistsugust elu siis see tekitab negatiivseid emotsioone, mis juhivad sind hommikust õhtuni musta augu suunas.

Dargavillest lahkusime 20ndal detsembril. Enne käisime ära põhjasaare põhjas. Ausalt öeldes olime pettunud – trööstitu tühjus. Lageraiest laostatud mäed, kus ekslevad veised või lambad. Kõik ookeaniäärsed linnad on esmapilgul lummavad, aga nendes jalutades tunneme elutust. Nagu on, aga siis jälle pole ka. Fish and chips, sushi, suveniirid, pubi, toidupood, kohvik – ja nii igas linnas. Kõik on sama. Samad sisustus, samad toidud, samad suveniirid. Kaunid rannad, aga need on meie jaoks juba tavalised. Sellel hetkel oli jube hea meel Dargaville tagasi jõuda ja enda hütti naasta. Unustasin mainida, et kolisime juba suhteliselt alguses karavanaist uhkemasse boksi (voodi, kapp, diivan, minikülmik ning kraanikauss), kus elas enne Lõuna-Aafrika kutt. See oli natuke suurem nii et sain seal joogat teha, karavanis selleks ruumi polnud. Kumara (maori keeles maguskartul) farmis inimesed tulid ja läksid, töö oli halb ja supervisorid juhtimiskogemuseta. Õhk oli iga päev pingeline ja täis draamasid. Vaid paar inimest pidas lõpuni vastu k.a mina, aga ega uhke ma selle üle ei ole. Meid motiveeris raha, sest saime teha palju tunde, Kerdil oli hea palk ja elamise eest me ei maksnud. Lisaks viskas ülemus Kerdile vahel sulli ja lõpus andis meile 200$ kütuse voucheri. Kogutud rahaga saime rahuliku südamega teele asuda, et Uus-Meremaad avastada. Prantsuse paar küll ütles meile, et lõuna saar on täpselt samasugune nagu lõuna oma ja seal sajab kogu aeg ning seega ei seadnud me lootuseid kõrgeks, aga õnneks nad eksisid, sest alla poole minnes läks kõik aina ilusamaks.