Marlboroughs viinamarjaistanduste keskel

Elu Blenheimis

Dargavilles elades nägime “Eestlased Uus-Meremaal“ Facebooki grupis, et paar soovitab töökohta, kust nad 3 kuu ühes kohas töötamise limiidi tõttu peavad lahkuma. Tore ülemus, tasuta joogid teisipäeviti ja reedeti ning neljapäeviti tasuta smoko ja lõuna. Mõtlesime, et proovime kandideerida ja meil näkkas. Ning eestlased ei valetanudki – tegemist on tõesti hea kohaga, kus dollareid pangakontole koguda. Tööle asumise ajaks öeldi meile 6. jaanuar, mis tegelikult tundus meile liiga varajasena, sest 3 nädala 2 saare avastamiseks tundus vähesena, aga mis seal ikka. Tööga on Uus-Meremaal palju kehvemini kui Austraalias. Enamus kohtades pakutakse miinimumi (mis nagunii on palju väiksem kui kängurumaal) ja head tööd on üli raske leida. Vot nii, aga peale reisi me Blenheimi maandusime ning asusime kodu otsima. Muidugi tuli teha enne alkoholi ning narkotest ja saatma koopia lubadest, viisast ning passist. Nagu ikka siinmaal kombeks.

                                                    Tänapäeva sotsiaalmeedia mõjuvõim - 

                                                     ootasime pildijärjekorras 40min

Kus elame?

Käisime vaatamas 3 tuba. 1 nendest oli liiga hea, et tõsi olla. Uus modernne maja, ülisõbralik omanik Balilt ning pisike valge koerake. 5 magamistoaga villa ma julgen öelda. Teised kaks tuba ei kannata kriitikat – mõlemate omanik oli vana mees, kellest esimene pärit Poolast ning teine Hollandist. Poolaka maja ei kannatanud kriitikat, see oli täis hallitust, kopitushaisu ning lihtsalt..see oli nii vana ja kole. Üüri mõttes mainin ära, et villaga ei olnud väga suurt hinnavahet. Hollandi vanamehel olid igal pool kaamerad ning majas ei tohtinud mitte mingi hinna eest juua kuigi kell 2 päeval kui me käisime tuba vaatamas siis vanamees rüüpas punast veini. Istusime maha ja ajasime juttu ning tuli välja, et ta on elanud Hiinas ning seal on tal mitu naist (noored) ning kodumaal pere. Kuskil oli veel 5 naine aga ma ei süvenenud, sest ainuke mõte oli sealt välja saada. Järgmine päev vanamees helistas ja teates, et me ei olnud tema elamise jaoks piisavalt head. Ta kirjutas meie nimed ülesse ning ju siis googeldas ja talle ei meeldinud, mida ta leidis. Vb vaatas ta meie kontosid Facebookis ja Instagramis. Me ei tea ja ei huvita ka, sest meis ei tekkinud kahtluse kübetki, et tahame kena maja indoneesia naise ja tema brasiilasest abikaasa juures. Ja meil vedas – kõik läks nagu tahtsime. Sisse saime kolida nädala pärast, mis ei olnud probleem. Seniakua magasime oma armsas autos, mis oli talutav, sest tööl oli pesemisvõimalus.

                                                                      

Meie valge töö-hobune Hiinast, mis iga päev laguneb. 

Ülemus on ära krpiipinud küljeukse ja jupike lendas küljest ka tagauksest.

Raha

Me ei tulnud Uus-Meremaal raha teenima, aga paratamatulut on seda vaja kõrvale panna, et saaks tasa kõik lennupiletid, viis jne, mis siia tulles kulutasime. Dargavilles oli rahalises mõttes ikka väga soodne pinnas meile. Saime teha palju tunde ja elamine tasuta. Aga olime õnnetud (rohkem mina olin). Aga selleks me ei tulnud Kiivimaale. Blenheimis oli meil kõik olemas – kena elamine,  piisavalt suur linn, et veeta vaba aega, hea töökoht, aga ainuke miinus oli palk. Lubati 40h nädalas kuid tunnitasu oli Kerdil madalam kui Kumara pealinnas. (Mul tegelikult suurem) Peale esimest nädalat siin töötamist haaras meid kerge masendus, kõik küll tore, aga teenime sama palju kui Eestis olles ja kõrvale ei saa väga midagi panna. Küsisime ülemuselt, kas saame rohkem tunde teha ja ta ütles, et neil ei ole siin firmas väga kombeks.

Ja siis juhtus ime. Teise töönädala alguses andis supervisor (ülemus, Indiast pärit naine Zinal) meile pihku paberi. Arvasin, et tegemist on palgalehega, aga oh üllatust – seal seisis palgatõus, mis hakkas kehtima juba eelmisel nädalal kui alustasime tööd. Küsisin mille eest ja terve kontor naeris ning keegi vastas „Kui sa ei soovi siis võid selle minu kontole suunata“. Vot ei teagi miks, aga ma kahtlustan, et terves firmas tõusid palgad. Kõigele lisaks oh imet – saame teha ka rohkem tunde. Nimelt käime lähetustel teistes veiniaedades, mis kuuluvad firmale ning kuna peame iga päev kindla arvu „blokke“ ära tegema ja meie ülemus on rahulik/aeglane juht siis kogusime esimesel lähetusnädalal 48h. Kui muidu pidime tööle sõitma 20km siis lähetusele minnes saame Zinaliga linnas kokku ning suundume tööväljadele firmaautoga. Ehk siis ka kütusele ei kulu. Aitäh Universum! Lisaks kõigele olen maast leidnud kokku u 40$, nt ühel laupäevasel toidushopingu päeval leidsin mina 10$ ning pool tundi hiljem tervitas Kerti maast 20$. Öelgem veel, et ega raha maas ei vedele - siin maal vedeleb küll. 

                                                        

Andmekogujad tööväljal

 Mis me siin teeme?

Esimesel töönädalal olime enda peastaabis Bankhouse veinikas. Tiimis on meil veel Peruust Chris ning Prantsusmaalt pärit Corentin. Jube kihvt seltskond, ei mingeid pingeid ega draamasid nagu Dargavilles. Chris on paadunud valetaja (minu isiklik diagnoos), keda üks päev ründas jänes, kes ta saapast tüki välja hammustas ning kõigele lisaks on ta perekond Peruu kõige rikkam. See aga ei paista kusagilt välja, sest Uus-Meremaale tuli ta raha teenima, et enda kaalukaotusest (-120kg!!!!) tulenevat liiganaha eemaldamise operatsiooni eest välja käidud raha tagasi saada. Corentin on Crossfiti treener, kelle perekond kunagi tegi samuti veini. Seepärast teadis ta ka öelda, et meie veinika viinamarjade kvaliteet on enamasti kehv ning sellest head veini ei tule. Unustasin vist mainida, et Indevin ekspordib pea kõik enda toodangust välisturgudele ning põhiklient on Tesco Inglismaal. Iga päev saab nalja ja kõik võtavad chillilt. Isegi ülemus  Zinal, kes eelmisel nädalal bussiga kuskile kinni jäi ning auto ära kriipis. Esimesel nädalal kui me veel lähetusel ei käinud, saime enda tööd teha ATV-ga. Hommikul anti meile blokid, mida peame tegema, ning igast alast kogume keskmiselt 30 viinamarjakobarat. Siis kui mina enda paar blokki ära teen veedan ma terve päeva laboris, kus loen keskmise kaaluga kobarate viinamarjade arvu, kaalun ning sisestan andmed tahvelarvutisse. Kuna ilmad on päris palavad siis olen rahul, et saan airconiga varustatud ruumis terve päeva aega veeta. Teistes veiniaedades, aga nii hästi ei lähe. ATV-d ei ole ning peame oma jalgu kasutama. Mina ikka loen nagu ikka, aga kuna kõik võtab rohkem aega siis saan ka rohkem kobaraid koguda. Töö on äärmiselt lihtne. Tore on ka, et tööaeg algab kui meid parklast peale korjatakse ning lõppeb kui sinna tagasi jõuame. Osad veiniistandused on aga 2h kaugusel. Põhimõtteliselt meile makstakse ekskursiooni eest maailma kuulsas veinipiirkonnas Marlborough´s ning vahepeal lihtsalt jalutame kaunites veiniistandustes ning mina loen marju. Asja miinus on, et tasuta jooke ning süüa ei saa, aga pole hullu, varsti suundume tagasi staapi, kus ootavad juba uued ülesanded.

                                                             

Firma enda veiniaias saame ringi vurada ATV-ga

                                  

Meie boss Zinal Indiast ja Peruust pärit Chris

Vaba aeg

Siin elamisega kaasnevad meile ka tasuta rattad, mis on tore, sest palavaga on mõnus jalutamise asemel kahel rattal ringi vurada.  Sõpru meil siin pole ja kuidagi lihtsalt eksisteerimise tunne on vahel. Eks toa üürimisega kellegi teise majas on ka tunne, et oled külas ning pead arvestama pererahva söögitegemise ning magamise  kellaaegadega. Hommikuti valmistame hiilides kohvi (varajased nagu me olme) ning üritame olla igati pererahvaga arvestavad. Kurtsim esimesel nädalal, et sõpru pole, aga kohe peale seda kutsus töökaaslane Chris meid grillipeole ja väga tore õhtu oli.

 Kerdile pakuti traktori peale kohta samas firmas ja mulle on ka ringi toimetamist Indevinis loodetavasti aprilli alguseni. Ehk siis 2 kuud veel jäänud ja eks siis vaatame edasi. Tegelikult on hea meel, et valisime just selle talve siin olemiseks, sest Eestis valitseb apokalüpsise laadne ilmatoode.  

Grilliõhtu Chrisi pool, neil on majas ka koduloom-panda :)