Puuvill

Kuna Kerdi ema alati skypes mainib, et ma pole pikka aega midagi kirjutanud siis võtan ennast täna kokku. Oleme ennast siin Queenslandis põrgukuumuses kenasti sisse seadnud ja oleme töökohaga vöga rahul. Meie õnneks pidi peale lihavõtteid külmemaks minema, sest siis hakkab siinpool talv. Pageme juunis külma talve eest (8 kraadi) sooja Eestisse. Ei jõua ära oodata ausaltöeldes, et koju saaks! Mitte et siinsel elul midagi viga oleks aga kangesti tahaks täna kõiki sõpru ja sugulasi. Tööpäevadel väga sellele ei mõtlegi, aga vabadel päevadel on küll kange tahtmine haarata telefon ja helistada sõbrannale ja minna kuskile kohvikusse laterdama. Mitu tundi järjest. Nii et pea pärast paks. Eesti toitu ma küll ei igatse, siin on kõik olemas. Kusjuures oleme Austraalias hakanud tervislikumalt toituma. Nisujahu oleme enda menüüst kõrvaldanud, aga vahel ta ikka hiilib tagasi, kui me näiteks pizza tellime või hamburgeri jahile lähme. Ka suhkrusisaldust toodetes oleme hakanud jälgima ja eesmärk on tarbida nii vähe suhkrut kui võimalik. Seda viimast leidub muidugi igal pool ja uskumatult palju. Olen kindel, et kui panustada tervislikult toitumisele elus siis tulevikus ei kimbuta ka haigused nii palju. 

Natuke siis tööst. Tegemist on 18 aastat vana cotton giniga Queenslandi keskel olevas Mouras. Ega siin linnas eriti midagi teha ei ole ja sellepärast on hea, et me 12 h tööl oleme päevas. Minu ametiposti nimetus on "pressi operaator" ja minu põhiülessanneteks on skännida koti küljes olev number arvutisse, puuvillapallist näidis võtta, kotisuud kinni hoida ja lõpetuseks kinni õmmelda. Töötan koos austraallasest vanema proua Silviaga(idaspidi Silvi). Iga pausi tagant vahetame pooli. Silvi on muidu tore, aga kipub vahel liiga palju muretsama. Oma mehe Petega on ta 2 korda abielus olnud ja ka tema töötab cottonis. Nad on teinud juba 5 hooaega ja see on neil väidetavalt viimane. Tegelikult on raske seletada, kuidas see töö seal täpsemalt käib, seda peab enda silmaga nägema, aga iseenesest on töö lihtne. Loen tööpostil olles raamatuid ja ajakirju. Silvi mängib isegi vahel telefonis mingit mullimängu. Paar päeva tagasi oli meil tulekahju. Vägev värk. Märkasin äkki, et kuskilt tuleb tossu ja paari sekundi pärast lõi pressist plahvatusega puuvill põlema. Ma olin muidugi jube paanikas ja läksin Kerti otsima, sest ta on seal taga ruumis üksi. Inimesed tegutsesid väga kiiresti ja valasid masinad veega üle. Sain ka isegi natuke tuletõrjujat mängida. Seda ei tea keegi, kust tulekahju alguse sai, sest enne kui puuvill pressimisele jõuab läbib ta erinevaid masinaid nii alt kui ülevalt korruselt. Puuvill põleb kiiresti ja haiseb siis hullemini kui sigala. Igatahes leidis tulekahju kiirelt oma lõpu. Tulime siia teadmisega, et meil on 6 päeva tööl ja 1 vaba, aga kuna puuvilla napib sellel aastal, sest farmelitel ei olnud seda kasulik istuda, siis on meil 5 päeva tööl ja 2 vaba. Nädalavahetustel käime 60km kaugusel suuremas toidupoes ja premeerime ennast kohvikus hea ja paremaga. Jalutame,(seda saab teha ainult õhtuti, sest päeval on liiga palav), teeme süüa, koristame ja naudime aega üksteisega. Meist paar maja edasi käib õhtuti ükd känguru perekond muru näksimas. Kerti teeb see eriti õnnelikuks, sest kängud on tema lemmikud. Käime ka välibasseinis ujumas, mis on sama mõnus kui talvel pakasega saunas istuda!

Unustasin mainida, et tööl on meil enamus vanurid. Välja arvatud 2 tüdrukut Taiwanis ja paarike- austraallasest tüdruk ja rootslasest poiss. Aga nemad on öövahetuses ja tänu sellele me kokku ei puutu. Kahju, et ühtegi eestlast siin ei tööta! Järgmisel nädalal alustame meie öövahetusega ja teine vahetus siis hakkab töötama päeval. Eks näis, kui palju me päeval magada saame, õnneks on meil toas aircon, mis kütab toa külmaks. 

Kuna on lihavõtted siis on meil neli päeva järjest vaba. Suurel reedel sõitsime rannikult ja avastasime uusi linnu. Käisime ka Bundabergi rummivabrikus ekskursioonil, mis oli väga lahe kogemus. Pilet sisaldas ka kahte "maitsmist" ehk siis kahte koksi. Ma imestan, et paljud võtavad sellise koha külastamist kui pereüritust. Lastel ei ole seal küll midagi näha!! Kas siis tõesti ei leita kedagi lapsi hoidma? '

Ma ei teagi, kas kohalikud mune värvivad, pean tööl uurima. Aga üks on kindel-šokolaadimune ja -jäneseid ajavaad nad endale kilode viisi sisse. Töökaaslasel läks munadepühade šoksi peale 100$ ehk kuskil 70 eurot!! Tule taevas appi!  Meie eestlased sööme pigem ikka mune. Isegi töö poolt toodi meiele mitu kausitäit šokolaadimune. 

Puuvillapõld

Moodulid

Öine üllatus

Tööloom

Palvus

Meie jõgi, kus elavad kilpkonnad

Kummitus

Kert rasket tööd tegemas

Mina öövahetuses rasket tööd tegemas

Minu tööala. Tagaplaanil käib jällegi kibe töö

Hommik cotton ginis

Rummi testimas

Palmisaarel

Masin

Ülemus üllatas

Final destination: QUEENSLAND!

Just sellepärast mulle siin meeldibki- kunagi ei tea mida toob homne. Sain eelmisel nädalal kõne cotton ginist, mis asub Brisbanest 600km üleval. Mõeldud-otsustatud, laupäeval asume sinna poole teele ja seda läbi Melbourne, Sydney ja veel teiste avastamata linnade. Tegelikult sain alguses ainult mina tööle, aga kui rääkisin, et ei ole siin Austraalias üksi siis öeldi, et see ei ole üldse probleem- alati vabaneb kohti! Enne puuvillatööstusesse tööle asumist peame läbima arstliku läbivaatuse, kus tehakse narko-, alko-,nägemis-,kuulmistest ja nii edasi. Ei tohiks probleemi olla sellega...vb. Avokaadode hooaeg hakkab lahkuma ja seal jäigi meil tööd vähemaks. Kolm päeva ette teatada on siin riigis casualina täiesti piisav ja supervisor ei olnud üldse pahane vaid pigem positiivne. öö cottonis on raske väidetavalt 12 tööpäevad ja 6 tööl,2vaba. Raha meile meeldib ja enne koju tulekut võiks ikka kukrud täis toppida. Siin Manjimupis hakkab muidu õunte korjamise hooaeg, aga see töö meid väga ei eruta. Plaanitavalt sõidame 2 nädalat ja tahame ikka teepeal kõik ilusad kohad ära vaadata.  Pakkisime avokaadosid kokku 1 kuu ja nädal kuigi tundub nagu oleks ainult 2 nädalat seal töötanud, sest ajataju on siin riigis pea peale pööratud. Natuke on ikka kahju ka lahkuda. Seal oldud aja jooksul pean tõdema, et pilusilmad on tohutult positiivsed ja toredad inimesed. Võiks öelda, et väga head töökaaslased, kes alati tõttavad appi ja kui tühjad kastid pähe kukuvad(tuleb paar korda nädalas ette), siis nad alati küsivad, kas oled ikka terve. Austraallased nii sõbralikud ei ole ja tunnetasin iga päev, et seljakotirändurid on nende jaoks tühi koht, kellega pole mõte lähemalt tutvust luua. Viimased nädalad olid tööl palju lihtsamad, sest pakkisime tomateid, pigistasime mädade avokaadode sees seemneid välja ja tegime muid lollusi. Ajaa mis veel - aasialased söövad tohutul palju, eriti lemmik on neil magus. Muffinid, küpsised ja koogikesed on igal pausil nende sõrmede vahel. Ühel paaril oli segi suur tordi moodi kook kaasas ükskord. Ja selle kõige juures on nad peenikesed nagu Carmen Kass. Geenid. Eks näis mis toob elu teisel pool kallast ja kas töö "puuvillaparadiisis" on ikka nii magus kui paljud räägivad. Ise oleme põnevil ja ootame uut peatükki eluraamatus.

Elu Manjimupis

I 

Reisil käidud ja elusalt tagasi jõutud(lendasime Airaisiaga).  Farmiomanikud tegid korraliku eeltöö Balil valitsevatest ohtudest. Olime kindlad, et tegu on vanainimeste fantaasiamaailmaga....kuid reaalsuses nad väga üle ei pingutanudki. Nagu Aasias kombeks oli saar räpane, liiklus hullumeelne ja kõige tipuks sain ma viimasel päeval toidumürgituse. Jumal tänatud, et lennukis wc-d on.  Võtsime ka ette reisi kiirpaadiga Gili saarele ja see oli 100 korda ägedam kui Bali. Tõeline paradiisisaar sõnadega kirjeldamatult mõnusa õhkkonnaga. Kohalikud olid ülisõbralikud ja stressivabad. Käisime snorkeldamas, nägime kilpkonni ja Kerdile sellest ei piisanud ja seega läks ta järgmine päev sukelduma. Olime Gilil 3 päeva, mis oli ilmselgelt liiga vähe, vabalt oleksime paradiisi jäänud nädalaks. Sinna läheksime iga kell tagasi..Balile aga mitte. Muidugi oli ka positiivset, mulle väga meeldis Bali kultuur, asjad olid odavad ja samuti väljas söömine. 

Olin peale Balit paar päeva rivist väljas, palavik külastas mind ja nõrkus. Täpsemini oli tegemist toidumürgitusega. 

Perthi tagasi jõudes asusime kohe auto otsingule. Esmalt oli kindel plaan endame maastur osta ja sinna sisse endale elamine ehitada. Juhuslikult vaatasin ka campervane (autoelamuid) ja kohe jäi silma üks 86a Mazda E2000 mis tehase poolt ümberehitatud.Konditsioneer, ülestõstetav katus,külmkapp,kraanikauss,pliit, laud ja loomulikult voodi. Hind oli sellise auto kohta väga odav 3000 dollarit. Samal ajal kui autot üle vaatasime helistas veel mitu huvilist kes seda autot juba ilma nägemata  endale oleks tahtnud aga nagu öeldakse kes ees see mees.  Ja nii me endale selle vanapoisi ostsimegi J

Järgmisel päeval sõitsime siis kohe oma uue autoga viimast korda veel oma farmi nädalaks tööle. Vana auto panime müüki ja jätsime Perthi müüki.  

 

Kert: Farmist ära tulles sattusime väga huvitavasse olikorda. Nimelt olime arvestanud ,et meil on kütust täpselt nii palju ,et jõuame lähimasse linnakesse kus on kaks tanklat.Jõudes esimesse tanklasse võttis meid vastu suur silt CLOSED ( kinni), Mõtlesime et mis siis ikka et siin on ju ka automaattankla mis on 24h avatud. Sinna jõudes nägime et kõik tankurid on kinni ja makseautomaat ei tööta. Sel hetkel mõtlesime küll et nüüd peab vist paariks päevaks siia ootama jääma kuni tankla lahi tehakse. Õnneks oli meil 20 dollarit sularaha mille eest lootsime kellegilt kütust osta. Nii palju kui me inimesi kohtasime (3tk) olid kõik väga sõbralikud ja oleksid tahtnud meid aidata aga neil oli ainult diiselkütust. Ühel mehel siiski leidus 20L kütust mis ma meile väga lahkesti oli nõus müüma. Kõik inimesed kellega suhtlesime uurisid,et kust me tuleme ja mida tegeime. Kõik teadsid meie farmi kus me töötasime. Kahjuks polnud nende emotsioonid selle farmi puhul eriti positiivsed. Nimelt oli see farmer tuntud seal piirkonnas kui kõige suurem ihnuskoi. Seda saime ka natuke omal nahal tunda aga kindlasti oleks võinud asi palju hullem ollaJ Igatahes saime tänu sellele kütusele järgmisse linnakesse sõita ja seal paagi täis tankida ning ööpimeduses Perthi poole kihutada.

Proovisime Perthis enda autot maha müüa, aga tundub, et inimeste kukrud olid peale jõule tühjad. Seega pidime suunduma kahe autoga Manjiumupi poole, just nimelt kahe autoga, sest ostsime endale 89nda aasta camper vani. Kraanikauss, külmik ja voodi on sisse ehitaud – luksus. Manjimupis ootasid meid ees vanad head tuttavad eestlased – Kaisa ja Villu. Kuna majast, kus nad tuba üürivad kolisid just välja itaallased siis oli tuba meile rentimiseks vaba. Meiega elavad veel 2 eestlast – Katrina ja Raigo. Pikka pidu meil polnud, algasid suured tööotsingud juba enne uut aastat, aga tulutult. Hooajad on siin möödas ja töötuid väga palju. Aga...uue aasta saabudes tulid ka uued tuuled ja nii meile helistatigi avokaadode pakkimise ja turustamisega tegelevast firmast. Eelnevalt olime seal koha peal käinud tööd küsimus. Ja hetkel me seal orjamegi. Liinilt lendab avokaadosid 50 km/h ja meie ülesanne on kahjustatud välja noppida ja ilusad kasti laduda. Liinil pakib 14 inimest, kellest mina ja üks australlasest tüdruk oleme ainukesed mitte „pilusilmad“. Kerti „edutati“ kaste tõstma. Palk on hea, tunde saab palju, aga tuju tihtipeale nii hea ei ole. Oleme seal olnud juba pea neli nädalat ja see kõik on saanud rutiiniks. Enam ei väsi selg ja mina ei lase ennas häirida metsikust avokaadode langemise kiirusest. Enam ei mõõdu meil päevagi, kui me ei söö avosid. Lemmik retsept on küüslaugu, sidrunipipra, tilgakese hapukoore ja soolaga tambitud avomöks, mida määrime peale kurnava tööpäeva saiale. Pidi hoidma noorena ja muid imesid ka. Mis veel..Villu võttis 5 kana, kes olid nädala aega stressis ega munenud. Õnneks tõi kanala uuselanik kukepoiss sressileevendust ja eile kukkusid esimesed munad. Meil hoovis nimelt kanaaed. Kukepoiss hakkab kireme juba enne 5 hommikul, aga see pole hullu kuna viiest on meil äratus ja pealegi enam me seda  meeldiva meloodiat ei kuule ka hommikut . Joodikust naabrimees on päris pahur ja viitas enda kuuris olevale kirvele ja kuke supile. Elu tuleb põnevaks elada ja eks näis milleni see trall välja läheb. 

 

Vahepeal oli mul sünnipäev, mille võtsin vastu avokaadode seltsis ja õhtul koju tulles ootasid mind laulavad majakaaslased(kukk siis ei laulnud), salat ja kook. Jõime shampust ja läksime vara magama nagu ikka, sest hommikul tahtsid avokaadod jälle pakkimist. Vabal ajal matkame ja avastame lahedaid kohti, käime ookeanis ujumas ja nillime kängurusid. Oleme õnnelikud ja täna avokaadodele ja küüslaugule tervisest pakatavad. Kaisa ja Villu töötavad küüslaugufarmi ja tänu selle on meil ka neid küll ja veel. 21.veebruar lähme Dagö kontserdile Perthi ja mina enda eesti keele õpetamise kursusele. Kogume raha ja põrutame millalgi lääne poole. Unus ennem mainimata, et auto saime müüdud poolel teel  Manjimupi ja seda 650$ kasumiga. 

Eesti poolt hakkab peagi juba tulema kevade hõngu ja see meenutab meile, et varsti hakkame koju poole samme seadma. Kert ostis Gopro ja mina uue arvuti, kuidagi peab ennast ju premeerima. Elagu avokaadod ja Manjimup – meile see väikelinnake meeldib, naudime elu, oleme toredad ja õnnelikud.

Pühapäevad on kohvikupäevad!

Albany

Tuleviku plaanid ja Kerdi eri

On soe pühapäeva õhtu ja vedeleme Kerdiga diivanil telekat vaadates.Oleme õnnelikud. Väljast kosub mürin. Tegemist on Keviniga, kes remondib enda lennukit ja seda selleks, et meid lendama viia. Loodan, et asjad ei lähe nii kaugele, sest täna hommikul kohtasin Kevinit aias linde tulistamas(marjade vaenlased nr 1) ja ta tunnistas mulle, et ei saa ühelegi pihta, sest käed värisevad. Seega loodan, et lennuplaan ei lähe nii kaugele, seda enam, et ta pole ammu enda lennukiga sõitnud. Asjalood on sealmaal, et lahkume peagi farmist. Nädala alguses ütlesin Bettyle, et lahkume kolme nädala pärast. Tema selle peale, aga palus meil jääda jõulude lõpuni, sest kahe nädalaga ei sulanduks uued inimesed siia sisse( vanainimesed ja nende hirmud). Meie aga näeme ennast enne jõule Bali saarel riisiväljade vahel lõõgastumas ja seega pidime leidma kummagile osapoolele sobiva lahenduse: lahkume 5ndal detsembril ja tuleme natuke enne jõulupühi tagasi, et vanapaar saaks minna Perthi oma perega jõule veetma. Betty juba tegi meile varajase jõulukingituse ja tellis Bali raamatu, kus kõik vajalik ühele esmakülastajale vajalik. Väga armas temast! Aga peale jõule jätame kõigega siin hüvasti ja põrutame enda uue autoga(loodame, et leiame sobiva) Austraaliat avastama. Ajaa..enne Balit läbime kahe päevase motivatsioonikoolituse, sellest lähemalt kunagi hiljem. 

Ühel ilusal reedesel päeval lõikasin mina passionfruiti oksi kui äkki avastasin selja tagant õuduse – suure mao!!! Pilte kahjuks pole, sest telefoni polnud läheduses. Jooksin tuppa ja karjusin  Bettyle ja Kevinile nähtust. B õnnitles mind, sest nemad pole siin farmis 5 aastat ussi näinud. Olen õnneseen. Madu libises suure veemahuti alla, mille alt Kevin ta tõstuki abiga kätte sai. Igatahes oli tegemist püütoniga, täpsemalt kivipüütoniga, kes ei ole mürgine!!!! Lasime elaja vabadusse, et ta saaks mind järgmine päev üles otsida ja jällegi tervitada. Muide madu oli MEETRINE( esmavaatlusel 5 meetrine). 

Eelmine nv-l käisime Perthis. Mina läksin juba neljapäeval koos Bettyga ja Kert jäi tööd tegema. Ööbisime nende linnamajas, mis asub suhteliselt kesklinna lähedal Clearmountis. B rääkis enne jõudmist ühe toreda loo, et u 10 aastat tagasi tegtuses seal kandis sarimõrvar, kes tappis 3 noort naist. Kõik ohvrid korjas ta üles ühest hotelli all asuvast baarist. 2 laipa leiti kuskilt metsast ja üks on siiani leidmata..nagu ka mõrvar ise. Uurisin selle koht ja internetist ja jutt vastas tõele. Enne tapmist tegi mõrvar naistega jubadaid asju. Igatahes mina öösel seal majas magada ei saanud ja järgmine päev tegin väsinuna aiatöid. Õnneks korjas Kert mind reedel peale ja läksime turvalisemasse keskkonda. Betty ja Kevin ostsid Perthis asuva maja oma tütardele, et nad saaksid ülikoolis käies seal elada. Maja on päris suur ja asub ülikoolist üle tee ja rannas jaluskäigu kaugusel. Edukad farmerid elavad siin hästi, väga hästi! Käisime Bettyga ka shoppamas ja kohvikus. Aitasin teda jõulushopingutega, sest ise on ta karkudel kuna käis jalaga operatsioonil. Linnas on üle pika aja hea, kohvi lõhn tungib ninasõõrmetesse nii, et tahaks igasse kohvikusse tundideks maha istuda ja nautida ümberringi melu. Igatsen sõbrannadega laerdamist ja vastassugupoole käitumise läbi ja lõhki analüüsimist. Bettyga jutustamine pole see..ta on ikkagi 67 aastane. Pluss on muidugi see, et inglise keel areneb ja tunnen ennast iga päev selles kindlamalt.

Nurun siin Kerti, et ta ka kirjutaks ühe postituse ja isegi lubas enda blogi pidama hakata, kui ostab endale maasturi ja tuundib seda. Aga kedagi ei huvitaks see auto jutt..paar erandit ehk leidub siiski Võsul. Aga..loodame, et tuleb vähemalt postitus.

 

Kerdi eri: Juba ammu rääkis Kevin, et võtab meid ühel päeval kalale kaasa. Õnneks saabus see päev veel enne meie viimast töönädalat. Neljapäev on ju ikka kalapäev. Kalastama sõisime siit umbes 6o km eemal asuvasse linnakesse nimega Dongara. Dongara sümboliks on  merivähk ja seda just selle pärast, et septembrist kuni jaanuarini on seal kandis väga palju merivähke,hiidkrevette jms. Sadamas ootasid meid juba Kevini sõbrad, kelle paadiga me kalaretkele läksime.Paadi omanik oli meile juba vana tuttab Jimbo, kes ka Kevinil farmis külas käinud. 

 Siin kutsuvad nad allvee kalapüüki sparefishing ja krabi/kreveti püüdmist grafishing. Püüdmise protsess ise on päris huvitav. Enamasti tehakse freedivingut st ilma balloonita. Sukeldutakse siis vee alla ca 3-4m sügavusele.  Kivide all ja korallide vahel need molluskid seal ennas peidavadki. Selleks, et neid seal kätte saada on spetsiaalne konks, millega neid kivide alt välja tõmmata. Pärast seda pead kreveti knäega kinni püüdma ja pinnale tulema. Siis on mõõtmise aeg. Selleks on sul kaasas pisike mõõtekaliiber. Kui krabi on mõõdus pannakse ta oma vöö küljes olevasse kotti ja sukeldutakse juba järgmist sõralist otsima. 

Ookeani põhi tundus igatehes väga imeline. Isegi juba sellises kohas kus tegelikult midagi väga erilist vaadata pole. Kalu oli küll suht hulgaliselt ja eri suurustega, aga nad polnud eriti värvilised.

Kogemus oli igatahes väga ainulaadne ja meeldejääv. Õhtul istusime veel pärast sadamas Jimbo paatmajas ja nautisime ilusat õhtut.  Ootame juba Balit kuna seal on väga palju sukeldumise kohti ja imeline elu vee all.

Tõeline pale

Jõulukaunistused suvel? Jõule peetakse siin nagu Eestiski ainult et 30-kraadises kuumuses.

Farmielu jätkub...

 

Kuna erilisi sündmusi juhtunud ei ole siis kirjutan niisama siinsest eluolust. Oleme ikka farmis ja peale omanike Betty ja Kevini elab siin veel 120 lammast, lambakoer Suzy, u 30 hane, 30 kana ja erinevaid parte. Olen enda jaoks selgeks teinud, et haned on kõige mõttetumad linnud üldse. Nad on vägivaldsed ja neist ei ole midagi kasu, sest nende mune me ei söö ja pole ka kuulnud, et hane praad väga levinud oleks. Minu töö on hommikuti kanamune korjata, mida ma võrdlen lahingusse minekuga. Omavahel kodulinnud läbi ei saa ja haned kaitsevad eluhinnaga oma poegi. Mina muidugi olen nende kõige suurem vaenlane. Õnneks hammustanud nad mind VEEL ei ole. Ükspäev ründas mind emu, jooksis suure hooga mu poole, jumal tänatud, et värava tema  noka ees kinni sain. Lisaks lindude terrorile veab Suzy igal ööl meie jalanõud ukse eest minema. Ühel hommikul oli isegi mu kummisaabas läinud. Koer on kasvatamata ja hävitab enda järel kõik, kaasa arvatud lilled ja taimed. Betty ja Kevin on mõlemad 67-aastased ja abielus olnud juba nooruspõlvest saati. Nad on täiesti erinevad inimesed ja kraaklevad päris tihti. Betty ütles, et nende ainuke ühine huvi on aiapidamine, vanasti oli laste kasvatamine, tema arvates ei peagi paaril oleme ühiseid huvisid. Näiteks käib Kevin sukeldumas, kalal ja sõitis vanasti purilennukitega, need tegevused jätavad Betty täielikult külmaks.

 Betty annab Kevinile iga päev töid, aga Kevinil on kama kaks  ja veedab aja oma töökojas. Ükspäev ma küsisin, et mis on pika abielu saladus siis esimese asjana vasas Betty mulle, et : „You need magic“ ( Sa vajad võlujõudu). Igatahes on nad üles kasvatanud 3 tütart, kellest üks elab Prantsusmaal, teine Sveitsis ja kolmas siin samas Austraalias 2 tunni autosõidu kaugusel. Viimasel on oma farm ja siin, enda kodukohas ei käi ta üldse. Betty rääkis, et siin ei ole kombeks nv-l vanamatele lastega külla sõita nagu Euroopas. Üks põhjus võib olla ka pikad vahemaad. Betty igatseb oma lapselapsi väga ja tema kodu on ümbritsetud piltidega. Kokku on tal 6 lapselast. Sellest kohast siin ei ole keegi huvitatud ja ilmselt läheb see peale vanapaari surma müüki. Kevin on enda jutu järgi selgeltnägija näiteks teab ta ette, et sureb nelja aasta pärast. Veel oskab ta määrata kulla osukohta ja veesooni. Ükskord tekitas üks tööline töökojas tulekahju ja selle asemel, et kustutada, läks paanikasse ja jooksus maja poole, mis on kilomeeter kaugemal. Suur osa töökojast põles maha ja Kevin oli ülivihane, soovides süüdlase surma. Paari nädala pärast mees surigi. Ei tea, kas julgemegi siit lahkuda. Muidu on nad tore vanapaarike, kes terve elu palju tööd teinud(teravilja kasvatanud) ja nüüd naudivad vanadsupõlve, aga sellega kaasneb ka töö tegemine, sest see hoiab „mõistuse selge“ nagu nad väidavad. 

Me elame teravilja piirkonnas umbes 400km Lääne-Austraalia pealinnast Perthist põhja poole. Kui aus olla siin on see suhteliselt pärapõrgu, sest levi pms pole, lähim pood on 25km kaugusel ja see ka nv-l päeval 12ni lahti, muidu kolmveerand kuueni. Naabrib on mitme km kaugusel, naabrivalvest ei tasu siinkohal rääkida. Vahel tahaks kellegi teisega ka näost näkku suhelda kui vanapaar, Kert või loomad. Maal elamisel on omad plussid ja miinused. Nt üks suur pluss on, et raha ei kulu. Tööle kõnnime paar sammu ja poes käime ainult nv-l. Ümberringi on tohutult suured viljapõllud ja lõikusajal(mis praegu ongi) on ühel põllul 2 suurt kombaini. Kombainist läheb vili chaiser pini ja sealt rekkasse, mis viib vilja hoidlasse. Põhku kui sellist ei teki, sest kombain jahvatab selle peeneks. Betty rääkis, et sademete ja päikeseliste päevade suhe on igal aastal väga täpselt välja arvutatud ja enne lõikust teavad farmerid alati kui hea saagi nad saavad. Ühel aastal kui sadas palju vihma oli ka saak halb ja enesetappude arv farmerite hulgas tõusis hüppeliselt. Kaalul on palju, nad panevad tohutult suured summad tehnika ja külvamise alla. 

Ühel nv-l käisid ka meie sõbrad siin külas. Ruumi meil on, sest elama kahekesi suures majas. Üldiselt aga üritame nv-l  rohkem tsivilisatsiooni minna, et vaheldust maaelust saada. Geraldton(lähim suurem linn) on 150km kaugusel ja seal on teha suhteliselt palju. Käisimegi eelmine nv vinges muuseumis ja õgisime pizzat nagu ikka linnapäevadel. Edasine plaan on maastur osta, sinna sisse voodi projekteerida(Kerdi lemmiktegevus) ja muud vajalikud asjad osta. Oma roosa Honda vuntsime ülesse ja müüme maha, plaanitavalt kasumiga.Tahtsime tegelikult juba ühte džiipi osta, aga pangas olid limiidid peal ja ei saanud korraga nii palju välja võtta. Vot nii, asi pole rahas auto ostmisel, vaid pangalimiitides. Kert on praeguseks kõrvale pannud juba oma Eesti 8 kuu palga. Mina nii edukas pole olnud, sest olen vähem tööl käinud ja siin farmis ma ka nii palju ei saa, nimelt on mul nädala kindel palk, mis ei ole Austraalia mõttes väga suur. Aga raha ei tee õnnelikuks ja siin farmis on igatahes parem kui kuumusega avokaadosid korjata. Pealegi jõuab veel teenida ka, et Eestis suve nautida. Oli ka pühapäeva õhtu ja pidime maale tagasi sõitma.Praeguseks oleme farmis olnud juba kuu ja 2 nädalat. Plaan on vb 3 kuud ära olla, et teha ära farmipäevad kui peaksime äkki teiseks aastaks tulla tahtma. Aga igav on siin natuke ja tahaks rohkem seigelda. Meil on ka plaan Balil ära käia, mis on siin väga pop puhkusekoht, sest see on odav ja ligidal. Sama kallis nagu Eestist Soome sõita.

Austraallased on üli sõbralikud ja positiivsed.Neile ei meeldi tööd teha, aga neile meeldib hästi süüa, eriti liha. Vabal ajal käivad nad paljajalu, isegi lapsed. Poes tulevad klienditeenindajad rääkima mitte selleks, et midagi pähe määrida, vaid et lihtsalt suhelda ja küsida, kuidas sul läheb. Eestist pole neil ainult halli aimugi. Soomet ja Venemaad teatakse väga hästi. Ma toon näite nende sõbralikkusest: käisin üksinda puu- ja juurvilja poes ja ostsin suure kasti puuvilju. Seisin sellega poe ees ja mõtlesin, kuidas see kõige pareimini autosse toimetada, mis oli üle tee. Selle ühe minuti jooksul küsis kaks abivalmit meesterahvast, kas nad saavad abiks olla. Mina muidugi oma eestlase uhuksega ütlesin EI. Tegelikult oleks vastus olnud ja. Otsustasin teised asjad ära viia ja siis puuviljakastile järgi tulla ja minu üllauseks tagasi jõudes seisis selle kõrval üks naine, kes ütles, et valvas minu kasti, sest kunagi ei tea. Endal oli tal 3 last tagaistmel ja ootasid edasi sõitmist.

Igatseme mõlemad Eestit ja tuleme ilmselt juba juuni alguses tagasi,  et Eesti suve nautida. Ega selle aastaga midagi muutunud pole, olen suht kindel. Ainult inimesed on vanemaks jäänud, muidu on nad ikka samad on rõõmude ja muredega. Inimesed juba nii kergelt ei muutu, sitked nagu saaremaa kadaks. Loodan, et edaspidi saan ka kirjutada rohkem seiklustest, sest plaan on farmist peagi edasi liikuda.

Ausraalia plussid:

1.Palk. Miinimum on 18 dollarit tunnis, mis teeb umbes 15 eurot.  Palgapäev on igal nädalal või siis iga kahe nädala tagant.

2. Teepausid. Morning tea and afternoon tea koos hea snäkiga on siinne tava. Kesab kuskil 15min ja seda palgast maha ei võeta. (V.a meil siin farmis)

3. Kallis alkohol ja tubakas. Panin selle plusside alla, aga see on ka natuke miinus. 1 suits maksab u 1$ ehk 80 eurosenti. Kast sooduses õlut(24 330ml purki) 40$ ehk u 30 eurot. Liiterit kanget alkot sa alla 20 euro ei saa. 

4.Õnnelikud inimesed. Jah nad on õnnelikud, sest nende kliima on hea, palka saavad iga nädal ja selle eest saab ka hästi ära elada, mitte nagu Eestis. Ja siin sa ei pea oleme kõrgel kohal, et hästi teenida. Oskustöölisi hinnatakse väga kõrgelt, hea plaatija teenib vabalt 30 eurot tunnis.

Miinused:

1.       Poed suletakse vara. Nv-l on paljud poed üldse kinni. Pühapäeviti võivad ka suured toidupoed kinni olla. Isegi suured kaubanduskeskused sulgevad enda uksed nv-l kell 5.

2.       Liiga kuumad ilmad. Juba 30 kraadises kuumuses on raske õues tööd teha, rääkimata 40 kraadist.

3.       Pikad vahemaad. Pole harjunud sellega, sest Eesti on nii väike. 

Sõbranje. Üks lemmiktegevusi on vee voolamise nillimine kastmise ajal.

Üllatus 

Külaline muna lakkumas. Bobtaile on hoovid palju. 

Kert tegi pannakaid. Pealmine mulle ja ülejäänud talle :)

Pikniku seljakott, hea ost kirbuturult.

Kohalik Alari Kivisaar

Perega mänguväljakul

Me ❤️ nädalavahetusi, merd ja head toitu/jooki.

Passionfruit'i õis

"Meie" aed

Muuseumis

Baywatch

Harmooniline elu paradiisiaias

I'm Lahkusime lehmafarmist ja praeguseks ajaks saan öelda, et see oli väga õige otsus. Olime seal Kerdiga vähem kui 2 nädalat, aga õppisime selle aja jooksul palju. Kindlasti ei kahetse me midagi, sest saime uue kogemuse ja neljakesi oli meil seal väga tore(tervitan Kaisat ja Villut). Peale Dairyt ööbisime ühe öö Margaret Riveris backerite hostelis ja otsustasime minna tagasi Perthi, et otsida uus farm. Kaua me otsida ei saanudki, juba järgmine päev leidsime Gumtreest kuulutuse farmi mehaanikuks ja Kert tõmas kohe kõne peale. Otsiti küll ainult ühte inimest, aga küsisime, kas paarile oleks ka tööd ja vastati jaatavalt. Loomulikult helistati Kerdi endisele tööandjale nagu siin kombeks ja uuriti, kas on ikka väärt töötaja. Samal päeval sõitsimegi 4 tunniga kohale ja esmamulje oli väga hea. Meil on kasutada oma maja, koos aiaga ja vanapaar Bety ja Kevin on väga toredad. Kert ehitab koos Keviniga puurmasinat ja mina aitan Betyt  majapidamistöödes, samui värvin maja, kus me Kerdiga elame. Neil on tohutu suur aed, kus nad kasvatavad pm KÕIKE. Lisaks on neil 120 lammast ja kodulinnud(kanad,pardid, haned ja kuked). Saame süüa nii palju mune kui tahame ja samuti köögivilu. Töö ei ole raske ja elamistingimused on väga head. Meil on kõik eluks vajalik olemas. Majas, kus elame on neli magamistuba ja lisaks suur köök. Harvesti hooajal oli vanasti maja töölisi täis ja neil oli isegi oma kokk, kes töölistele süüa valmistas, aga enam nad vilja ei kasvata ja rendivad enda maid. Bety ja Kevini põhimõte on, et kui tööliste elamistingimused on head, siis teevad nad ka hästi tööd. Suur aeda saavad nad Austraalia ingimuses endale lubada kuna nüüd kui nad enam lambaid ei pea, jääb neil palju vett üle. Vesi, mida kraanist joome on vihmavesi ja see maiseb paremini  kui Perthi linnavesi. Seega elame suhteliselt idüllilist elu väikeses maakohas koos lambakoera Suzy, nelja kassi, armsa vanapaar, lammaste ja kodulindudega. Aias on ka hulgaliselt bobtaile ja ükspäev nägi Kevini sõber Püütoni poega puude vahel. 

Ühel nv-l käisime  lähimas suurlinnas Geraldtonis ja ostsime 15 daalase telgi, milles veesime ka samal õhtul rannas öö. Naudime 100% Austraalia ja oli väga õige otsus Perthist edasi liikuda,  sest õiget Aussi elu näeb väljaspool linna. Hetkel oleme Perthis ja Kert timmib enda vanas töökohas masinat, mida kursavennaga ehitas. Ülemus maksab heldelt ja 4-tunnine sõit tasub igatahes ära. Oleme siin juba teist nv-d järjest ja samal ajal kui Kert tööd rügab naudin mina linnaelu.

Projekt "Kuld"

Piilur

Rannad on siin kõik nii ilusad

Lambi vennad

Hommik Geraldtonis

Leia pildilt vährmalt 5 jõuluvana

Lõuna kukkedega

Hoolealused

Kerdi laboratoorium