Seiklus pea alaspidi: First week

Maandusime õnnelikult Perthis ja saime ka kohvrid kätte. Kergendus missugune. Üürime tuba Cavershamis ühes majas eesti pere käest. Nad elavad siin kolmekesi: Maarja, Gerrit ja nende 2-aastane tütar Gerte. Maarja tuli ka meile lennujaama vastu. Esmamulje oli väga hea: pere oli ülisõbralik, maja oli ilus ja ilmal polnud ka viga, arvestades seda, et siin on talv, ikka üle 20 kraadi. Maarja ja Gerrit on siinsne eluga väga rahul ei enda elu enam Eestis ette ei kujuta.

Teisel päeval tegime ära kõik vajalikud toimetused( pangakonto, maksunumber jne) ja kolmandal päeval sõitsime kolmekesi rongiga Perthi kesklinna. Tiirutasime Kings Parkis ja tutvusime kesklinnaga. Hetkel on siis laupäeva hommik ja nv kavatseme veel sisse elada ja esmaspäeval läheb suureks tööotsimiseks, vb... :D Käisime ka eile ühte autot vaatamas, aga ei leidnud õige kohta ülesse ja kuna kell oli 9, siis ütles omanik, et liiga hilja on, teeme homme hommikul. Siin on tavaline, et inimesed õhtuti oma nina ukses välja ei pista vb sellepärast, et kella kuue paiku läheb juba pimedaks. Igatahes saatis autoomanik järgmisel hommikul sõnumi, et ikka ei müü autot. Ei tasu neid austraallasi alati usaldada, sellest sain juba Eestis olles aru. Meile tuli ka majja seltsilisi, veel ühed packerid, kes plaanivad olla siin 2 nädalat. Neil kadus kohver ära, kus oli ka läpakas, niiet meil vist läks hästi. Lubati 48-tunni jooksul koju tuua.

Natuke nädalavahetusest. Laupäeval oli meil esimene grillõhtu Austraalias. Ostsin kohalikku valget veini poest, kus sai ka veine degusteerida. Kusjuures müüja ise maitses ka iga veini, mis meiegi ja oli päris tahmas seal leti taga. Pühapäev oli meie jaoks tähtis päev, ostsime auto mingi chainaka käes, kes nägi enda Miki-Hiire magamispükstega suhteliselt veider välja. Valituks osutus Honda Accord 1997, mis maksis 1300 daala, aga saime tingida 1050 peale. Pill on aus: kliima automatic, cruis, katuseluuk, nahksisu ja mis põhiline auto on punane( tegelikult mitte enam nii punane, sest siin on enamus vanu autosid pleekinud päikese käes).

Uue nädala alguses tahtsime kohe tööd otsima hakata aga...leidsime ennast Cottesloe rannast. Siin hakkab talv läbi saama ja ilmad on juba päris soojad, rannas ka juba inimesed päevitasid. Lained olid vägevad ja meri sinisem kui Eestis. Kuna aga ilma tööta ei saa siis veetsime Tiiduga juba järgmine päev mitu tundi raamatukogus tööd otsides. Küsite kus on Kert? Samal ajal kui meie vaikses raamatukogus nillisime, käis Kert oma uue ülemusega rääkima, ta leidis enda kunagise kursavenna kaudu töö ühes betooniga tegelevas firmas ja see tähendab, et vähem kui nädalaga on Kerdil töö olemas. Kusjuures palk on vägaväga hea. Aga nagu vana hea Eesti vanasõna ütleb, ei tasu hõisata enne õhtut, aga loodame, et kõik sujub. Kursavend ise on selles firmas ehitanud juba 5 kuud mingisugust masinat ja esialgu Kert aitab teda. Ps: inimesed siin on jube sõbralikud, isegi raamatukogus tulevad juurde ja pakuvad abi...mitte töötajad, vaid suvalised külastajad. Eestlaste kinnisusega harjunud, paneb see esialgu mind kohmetuma, aga eks sellega harjub.

7. päev kängurumaal on mind pannud mõtlema, et miks jäävad paljud eestlased siia terveks eluks elama. Jah, üheks aastaks veel, rahuldad enda seiklemishimu ja avastad maailma, aga...kuidas suudavad inimesed jätta enda juures, kodumaa, pere, sõbrad? Kas tõesti ei leia enam inimesed Eestist õnne? Ma ise võin olla järgmine, kes kõik jätab, aga hekel ma küll aru ei saa. Elatustase on siin kõrgem, aga see ju ei tee õnnelikuks. Kui keegi Kõrgem on ette määranud, et ma sünnin Eestis siis peab sellel mingi põhjus olema? Eks näis, mis tulevik toob, aga hetkel ma küll mõtlen, et see siin on vaid ajutine seiklus ja ma tegelikult ei ole määratud siia jääma.