Tööotsingud

Tööd leida on päris raske. Meilide saatmisest ei ole absoluutselt kasu, 20st vastab sulle vb ainult üks ja see on ka eitav vastus. Helistamine on ka keeruline, sest kohalikud räägivad ülikiiresti ja sellepärast jääb suur osa teksti arusaamatuks. Kohe kui nad aru saavad aksendist, et ma ei ole kohalik, muutub ka suhtumine. Olen ka kohapeal CV-sid jagamas käinud, aga siiani pole keegi ühendust võtnud. Aga alla ei tohi anda ja õnneks on Kerdil töö ja seega päris nälga ei jää. Mulle on selle kahe nädalaga jäänud mulje, et austraallastele väga ei meeldi backerid, ka paljudes töökuulutustes on kirjas, nt no travellers. Siin on tavaline, et võõrad inimesed ütlevad sulle tänaval tere või naeratavad. Klienditeenindajad küsivad sult pea alati automaatselt how are you? Kas neid ka tegelikult huvitab, kuidas sul läheb, ma ei usu. Vahel ma ei viitsigi vastata, vaid ütlen lihtsalt hi või hello ja ongi kõik. Minu arvates on see liialdus ja lihtsalt tervituses piisab ka. Tegelikult on mul päris suur koduigatsus. Suvi oli Eestis väga mõnus, eriti sellepärast, et olime mõlemad Kerdiga terve juuni kuu vabad. Ilmad olid siis super ilusad ja Võsu on parim koht, kus suvel olla. Aga tundub, et ma olen ainuke...poisid küll Eestist puudust ei tunne või siis lihtsalt nad ei räägi sellest. Igatsen kõiki inimesi enda ümber, kes Eestisse jäid ja isegi väikeseid asju nagu enda helesinist vuntsidega tassi. Oleme siin olnud ainult kaks nädalat ja ilmselt alguses ongi raske. Kui töö leiab siis saab mõtted ka mujale. Nädalavahetusest ka natuke: käisime ühes Yanchepi looduspargis ka nägime kängurud ära. Kert pidi peaaegu ühele magavale Kängule peale astuma. Yanchepi rannas käisime ka ja see oli veel ilusam kui Cottesloe. Tiit võttis paljaks ja sukeldus lainetesse- we live only once!

Yanchep beach