Rapsime rapsis

Kert sai tööle Griffithi lennujaama firmasse, mis pritsib põlde lennukist..loomulikult mürkidega. Kerdi ülesanneteks on kemikaalide kokku segamine, lennuki tankimine, masinate parandamine jnejne. Mina aga passin raamatukogus koos vanurite ja hindudega..siin linnas on neid ikka omajagu. Paar kilomeetrit linnast eemal on hindud ehitanud endale kullatud kuplitega pühakoja, mis on sama suur nagu Kuressaare linnus. Tekib küsimus, mis rahadega see kerkis? Kerdi tööpäev hakkas täna kell 5 hommikul ja seega kell 4 oli äratus..mina muidugi pidin ka tõusma ja ta autoga tööle viima kuna elame veel telgis. Poolunes passisin linna vaateplatvormil ja ootasin päikesetõusu. Seejärel vurasin linna ja jalutasin 2 tundi. Mulle meeldib, et siinne elu hakkab juba varakult. Kella 7 hommikul tehakse kohvikud lahti ja inimesed sagivad mõõda linna. Pole ka ime kui kell 6 õhtul juba pimedaks läheb. Kindel on see, et peame endale elamise vaatama. Lähen täna ühte tuba vaatama, kuid sisetunne ütleb, et sealt ei ole midagi head oodata. 

 Ja täna, paar päeva hiljem saan öelda, et mu sisetunne ei petnud mind. Käisin tuba vaatamas üksinda, sest Kert oli tööl. Päev enne küsisin, mis rahvusega on tegu, sest vigasest inglise kellest sain aru, et tegemist ei ole kohalikuga. Tuli välja, et tegu on kurdi rahvusest mehega. Googeldamine ütles, et oma riiki kurdidel pole, vaid nad pesitsevad Iraanis, Iraagis, Türgis ja Süürias. Rahvaarvult on nad aga päris suur- üle 30 miljoni. Ma ei ole rassist, aga väike eelarvamus tekkis. Sellegipoolest võiks ju vaatama minna, äkki on luksuslik tuba suure teleka, vesivoodi ja oma vannitoaga. Ukse peal tuli mulle vastu noormees, suits hambus, silmad loojas, ja kutsus mind sisse. Ja kusjuures suitsu kimumisest ei loobunud ta ka toas. Igatahes see korter oli räämas, tuba, mida meile pakuti oli ilma voodita ja ümberringi levis meeli ärritav suitsuhais. Seal elas veel Taiwani tüdruk ja ma eeldan, et ta oli selle noormehega armuromaan. Aga siiski, mind paluti istuma ja nii küsisingi viisakusest, et kus täpsemalt noormees pärit on ja vastus kõlas:“Iran, I know you don`t like it“ (Iraanist, ma tean, et sulle ei meeldi see). Peale viie minutilist viisakat sõnavahetust(mina ei saanud sõnagi aru nende inglise keelest) lahkusin ma sellest meeldivast seltskonnast igaveseks ja lubasin, et niipea ma tuba üürida ei vaata. Sealt ära tulles helistas Kert ja ütles, et tuli töölt ära..lõplikult. 

Kert küsis ülemuselt laupäeval kella 3 ajal, mis kellani tööpäev täna kestab ja vastuseks oli ei tea. Siis küsis ta, et kas ma homme ka tööl olen ja vastuseks oli samuti ei tea. Aga nii ei saa! Inimene peab teadma, et saaks arvestada oma tegemistega. Aga see töö seal ongi ettearvamatu ehk siis pigem vallalisele, kes on nõus töötama, millal jumal juhatab. Firma tegeles lennukist põllumaade mürgitamisega ja Kerdi ülesanne oli lennuki tankimine, mürkide segamine ja väiksemat sorti mehhaanikutööd. Euroopas ei tohi lennukiga mürgitada, aga siin pritsi nii palju kui rahakott jaksab. Odav lõbu see ei ole.

 Nädal ongi läbi ja esmaspäeval hakkasime jälle uue hooga tööd otsima! Kuna tuleval nädalal lubas öösel isegi 0 kraadi ja „pakasega“ me telkida ei soovi siis astusime sisse kohalikku seljakotirändurite hostelisse, et seal nädalaks voodikoht üürida. Kontoris võttis meid vastu hosteli omanik Brian, kelle esimene lause meile oli „ Welcome estonians“. Eks ole igal rahvusel oma tundemärgid, mille järgi saab meetrite kauguselt öelda, kus kohast inimene pärit on. Brian pakkus meile kohe tööd, Kerdile pidi lausa 4 töökohta olema. Tegemist ongi hosteliga, mis otsib sulle töö ja sina siis rendi seal tuba nädala kaupa. Tore ju! AGA hostel võtab sinu tunnipalgast mingi osa endale ja üldiselt on hostelid ikka väga kallid. Näitekeks selles „villas“ maksab nägu 150$ ehk siis u 100 eur. Kahepeale maksaks me nädalas 200eur, mis on väga kallis ühe näruse voodi eest 4-6 toas. Sul pole ka wifit ja vannituba on 20 inimese peale. Meie igatahes ei kavatse oma palgast loovutada mingile suvalisele hosteli omanikult ja seetõttu ei võtnud me ka tema pakutud töökohti väga tõsiselt. Parem otsime ikka ise. Aga töökoha pärast me siia ei tulnud, vaid tahtsime soojas toas voodis magada. Hosteli omanik pakkus meile aga kohta majas! Bassein, 2 vannituba ja üür ka veel odavam(130$ nädal inimene). Pakkumine jahmatas meid ja suure õhinaga lõime rahakoti lahti ja maksime nädala üüri ette. Muide sellel hetkel oli ka kontoris eestlane, kes ütles, et minge ennem maja vaatama, sest see ei pruugi meile meeldida, pidavat räpane olema jne..aga.. Meie ei kuulanud teda, ajasime autole hääled sisse ja põrutasime 5 km linnast eemale „unelmate majja. Meie roosa unelm purustati terava nõelaga kohe kui väravast sisse sõitsime. Kas tegu on mahajäetud majaga? Ei, siiski mitte. Siin elavad noored seljakotirändurid ja mõni lausa teist aastat. Olukorda kirjeldada on raske, ei jätkugi sõnu. Siin elab koos meiega veel 11 inimest-2 eesti poissi, 2 itaallast, 2 sakslast, inglane, Taiwani tüdrukud ja keegi veel, pidamine on sassis, sest kogu aeg ilmub keegi kuskilt pimedast nurgast välja. Seinas augud on selle koha kõige väiksem probleem. Suitsu ja muud rohelist meelemürki tehakse siin igas toas. Esimesel õhtul oli raske eestlastega juttu ajada, sest oma seisundis olid nad kuskil pilvede embuses õhulosside tornides. Eelmisel aastal meil ikka väga vedas! Meil olid väga puhtad ja mõistliku hinnaga elukohad ja palka saime ka igas kohas ausalt koos maksude ja pensioniga. Siin majas töötavad kõik läbi hosteli omaniku ja seega ei maksa nad sentigi makse ega nad ei saa ka austraalia pensionit, mille me tegelikult endale saame kui koju naaseme. Ja makse sain ma tagasi nt 4000$ eelmisel maksuaastal nii et igatahes tasub ausalt tööl käia!!! Miks nad selle kõigega nõus on jääb mulle arusaamatuks. Austraalias on miinimum tunnitasu 18$+9,5 pension+maksud..siin aga käiakse 15$ sulas tööl. Kõik see ei mahu mulle pähe, aga kannatame selle nädala aega ära. Elamuse saame kustumatu!! Ja selleks me siia tulimegi-saama elamusi! Ka halb mälestus kvalifitseerub selle alla. Muidu aga..otsime tööd, reedel lähme tööintervjuule ja järgmisel nädalal on Graincorpi ohutuspäev. Kui töö saame, peame teisipäeva vabaks küsima.

 3.10.2015 Siin maal ei tea kunagi, mis toob homne päev. Kui eelmise nädala neljapäeval otsisime tööd ja üürisime tuba mitte kõige toredamas kohas siis reede hommikuks olime juba 140 km Griffithist eemal Jerilderie nimelises väikelinnas ja alustasime tööpäeva. Kui hosteli omanikule ütlesime, et lähme minema siis tuli talt kohe tööpakkumine mulle, meie enda huvides oli targem sellest mehest ja hostelist kaugele eemale hoida. Õnneks saime üüri, mille ette maksime tagasi.

 Nimelt saime kõne ühelt tööagentuurilt, kes ütles, et meile on nädalaks tööd rapsipõllul ja alustada saaks juba homme. Seega ütlesime reedese intervjuu ära ja otsustasime, rapsitöö kasuks. Me peame kogu aeg arvestama tööd otsides, et novembri alguses tahame ikkagi Graincorpi minna ja seega sobivad meile praegu pigem lühiajalised tööd. Üürime privaatset unitit Jerilderies, kus on oma suur telekas, kraanikauss, külmakapp, pliit ja voodi. Ainult dušširuumi ja wc-d peame jagama. Töö ise aga on päris lihtne- jalutame päevad läbi rapsipõldude vahel. Esimesel päeval kõmpisime lausa üle 20 km. Mina võtan seda kui head trenni. Ülemus on väga mõistlik ja kui tal hea tuju on siis paneb paar tundi tööpäevale lisaks otsa. Töö sisust nii palju, et peame emaste taimede seast isaseid välja tõmbama, aga neid ei ole üldse palju. Tööaja sisse läheb ka objektile minek ja selleks kulub meil vahel lausa 2 tundi. Suhteliselt lihtne raha. Ainuke miinus selle asja juures on, et ilmad on juba päris palavad ja keskpäeval lõõmab päike täiel võimsusel. Seega joome palju vett, kasutame päikesekreemi ja kanname mütsi. 

Töökaaslasteks on meil 2 prantsuse poissi, 2prantsuse tüdrukut, iiri ja saksamaa tüdruk ja paar austraallast. Huvitav on see, et kõik rändurid ütlevad, et ei taha tagasi koju minna ja on Austraalias väga rahul. 30ndates prantsuse naine ütles lausa, et vihkab enda kodumaad ja seal elavaid inimesi. Vallalised tüdrukud loodavad leida austraallastest mehi, et tagada endale igavene elu siin kaugel maal. Samas kui küsisime, mis on miinimumpak Saksamaal ja Prantsusmaal siis saime vastuseks 1000eur. Eesti miinimumpalka ei julgenud selle summa peale öeldagi..kui ma ei eksi siis see on midagi pea 400 eur. Samas on ka kulud seal suuremad. Aga mulle on mulje jäänud, et Euroopas on üleüldine probleem, et palgad ei jõua kiirelt kasvavale elukallidusele järele. Samas inimesed tahavad aina rohkem ja ületarbimine on meeletu. 

 Peale rapsi oodatakse meid meloneid ja arbuuse kastma, täpsemalt kastmissüsteeme laiali vedama. Farm on 300 ha suur, seega tööd jätkub. Iseasi, kas me ka sinna jõuame, sest siin ju ei tea kunagi...Igatahes järgmine nädal lubatakse pea 40 kraadi sooja ja sellise ilmaga kastaks pigem iseennast kui arbuuse.

Kollane tööpäev

Nägime päris pirakat sõpra vees

Windmill Jerilderies 

Griffithi linnavaade

Kana

Viimamarjad lähevad iga päevaga rohelisemaks

Seiklus jätkub ehk tagasi Kängurumaal

18.09.2015 kell 7:50 reede hommikul istun hubases kohvikus Griffithi nimelises väike(mitte kõige väiksem)New South Wales. Üksinda muide, sest minu kallis seikluskaaslane läks kella poole 8-ks koos meie Austraalia väikseima autoga tööle. Mind jäeti koos seljakotiga linnavahele seiklema. Nagu tõeline seljakotirändur, kellel kotis ainult kõige vajalikumad asjad eluks. Minu puhul on nendeks asjadeks sülearvuti, telefon, rahakott, pass ja laadijad, sest nutitelefon tühjeneb tänapäeva kiirete näppude vahel  loetud tundidega. 

Hüppasin jaheda kevadhommiku eest kohvikusse, sest kindaid mul pole ja näpud tahtsid otsast ära külmuda. Kevadkülmad aga ei takista meid magamast telgis, sest kui pole tööd ei ole ka mõtet endale püsivat elukohta otsida, sest töö võib olla hoopis teises linnas. Või noh tegelikult meil on juba mõlemal töö..see aga hakkab oktoobri lõpus/ novembri alguses. Juba soojas augusti kuises Eestis olles kandideerisime me GrainCorpi nimelisse firmasse, mis tegeleb teravilja hoiustamisega ja ka edasi müümisega.Põhiliseks teraviljaks on siin nisu, sest rukki kasvatamiseks on Austraalia liiga soe. Firma tööandja on farmer, kes on meie kui nn hooajatööliste kuningas. See tehti meile esimese viie minutiga selgeks intervjuul kuhu me 1500km kaugusele 15ndaks septembriks vurasime. Tegelikult intervjuu sellise naljategemise kohta on öelda liiga ametlik. Nimetaksin seda jutuajamiseks.Tutvustav päev/jutuajamine toimus ühes päris uhkes klubis, kus algselt seletati meile, millega Graincorp tegeleb ja mida meilt oodatakse. Öeldi kohe, et kõik me järgmisesse vooru edasi ei saa ja nii saadetigi üks vähe priskem poiss peenest klubist vaikselt minema. Ju arvati, et ta ei jaksa viljarekkate vahel piisavalt kiiresti joosta. Vb saadeti veel inimesi ära, seda me ei näinud, sest sellised asjad toimuvad salaja. Igatahes nn jutuajamisel(intervjuul) küsis asjapulgast mees minu käest: Kas ma kärbseid kardan? Kuumust ja tolmu talun? Kus on lähim hädaohuväljapääs siin ruumis? Mida ma teen kui vihane rekkajuht mind sõimama hakkab? Kuidas käitun kui keegi viga saab? Ja oligi kõik! (Muide rekkajuhid pidid kiirel viljahooajal väga närvilised olema nii et küsimus oli õigustatud. Proovime neist eemale hoida) Easy as it is nagu kohalikud armastavad öelda.

 

Kevad südames!

Otsustasime, et poolteist kuud me küll niisama ei passi ja otsime niikauaks töö. Kaalusime ka üldse suuremasse linna kolimist, aga seal on: 1. raskem tööd leida 2. kulub rohkem raha 3.kiire linnaelutempo juures päevad lihtsalt vuhisevad meist mõõda. Nagu nad vuhisesid ka Eestis, hmm kas me üldse käisime vahepeal Eestis? Olime kodus kolm kuud, aga tundub nagu oleksime olnud nädal..või isegi ainult päev. Koheselt meenuvad laulusõnad: „Aastad mööduvad, tuuled pöörduvad-tsirkus alati jääb.“ Ja see, mis Eestis ühiskonnas toimub ongi minu arvates täielik tsirkus. Alustades liialt raha armastavate Tallinna Sadama kurikaeladega ja lõpetades püha viha täis eesti kodanikega, kes vabal ajal proovivad pagulasi põlema panna. Aga kurb on see, et Eestimaa tsrikuses on artistideks eesti kodanikud, keda dresseeritakse olema kuulekad Euroopa Liidu kodanikud. Meie aga ei taha alluda ja kõigega leppida. Nüüd kui tsrikussesse võetakse uued loomad, kes siinse jaheda kliima, toidu ja kultuuriga harjunud ei ole, ei saa sellest kõigests head nahka. Nagu ka loomariigis ei saa kõik isendid omavahel sõbralikult läbi siis nii ka inimriigis. Meie ei mõista nende keelt ja uskumusi nagu ka nemad meie omi. Aga ega eksootiline välismaine isend ei tahagi kehvakesse Eestisse jääda, seega pole väga põhjust muretsemiseks. Praegu tekkis huvitav mõte, et kas pagulaste tulek ja seakatk võivad omavahel seoses olla. Moslemid ju sealiha ei söö ja maalt, kust nad tulevad on enamus inimesi on just moslemid. Igav juba siin ilmas ei hakka, kui vähegi fantaasial lennata lased! 

Kuidas läks siia tagasi sõit? Hästi, kui välja arvata, et Kert võeti Soomes sadamas rajalt maha ja küsiti, kuhu minek. Ju nägu sta oma mustade prillide ja kõhna kehaehitusega ohtlik välja..narkovedaja välimusega, ei tea :D  Mulle tundus, et nad ootasid lausa Kerti, sest oma uurivate piludega otsisid nad rahvamassi seast nagu kindlat inimest. Õnneks lasti ta peale paari küsimust kohe vabaks ja rännak Soome sadamast lennujaama või alata. Mina suutsin muidugi Eestis olles haigeks jääda ja seega on kogu lennusõit ja esimesed 2 päeva Austraalias suhteliselt udused. Väsimus(7 tunnine ajavahe) lendudest oli meeletu ja seega otsustasime rendiauto laenutamise asemel sõita enda miniauto järele rongiga. 

Sõbralikud on need austraallased ikka küll!! Juba lennujaamas lasevad vanemad inimesed mind järjekorras ette..miks küll?? Sest nad lihtsalt on sellised, tänaval ütlevad kontvõõrad meile tere ja küsivad, kuidas läheb. See teeb kohe tuju heaks tegelikult ja paneb tahtma olla ise ka positiivsem ja sõbralikum. Aga miks nad ei peakski olema sellised kui kevad on väga kaunis aastaaeg ja suvi koputab juba ukse taga. Linnud laulavad ja puud on pungas. Viinamarjapõõsastele on võrsunud helerohelised lehed ja viljapõllud on kaetud rohetava vaibaga.

 Käisime ka vaalavaatlustuuril, mis oli ülivahva! Broneerisime eelmisel õhtul endale piletid ja poole seitsmeks hommikul tuldi meile bussiga järele ja viidi sadamasse. Laev, millega läksime oli päris okei ja rahvast ei olnud väga palju. Pakuti hommikusööki ja hiljem lõunaoodet.Nägime u 10 erinevat vaala. Tegemist on küürselg-vaaladega, kes tulevad siia iga aastase migratsiooni käigus ja neid saab näha ainult aprillist kuni novembrini. Küürselg-vaalad võivad olla kuni 16m pikkused ja kaaluda kuni 36 000 kg. Vaalad tegid meile igasugust shõud ja laeva tiim ütles, et meil vedas, sest meil õnnestus näha päris palju erinevaid asju, mida kõigil ei õnnestugi näha. Näiteks nägime emavaala koos pojaga ujumas. Tuur sai otsa kella 1 ajal ja seega kestis see pool päeva, millest piisas täiesti. See lõbu maksis meile 80$ ehk u 50 eur. Iga sent oli seda kogemust väärt! 

Linna kõige väikseim auto ja ilmselt ka telk..

Meie "kodu" ehk siin järve ääres ma vahel ööbime

Vaalad, siit me tuleme!

Noosa QLD

Take a moment. Feel. Enjoy. Live!

Sellest, kuidas Kerdi esimene tööpäev läks(kas esimene võib jääda viimaseks?), kas ka mina leian töö ja kas õnnestub meil telgist tuppa kolida selgub järgmises postituses...

Puuvill

Kuna Kerdi ema alati skypes mainib, et ma pole pikka aega midagi kirjutanud siis võtan ennast täna kokku. Oleme ennast siin Queenslandis põrgukuumuses kenasti sisse seadnud ja oleme töökohaga vöga rahul. Meie õnneks pidi peale lihavõtteid külmemaks minema, sest siis hakkab siinpool talv. Pageme juunis külma talve eest (8 kraadi) sooja Eestisse. Ei jõua ära oodata ausaltöeldes, et koju saaks! Mitte et siinsel elul midagi viga oleks aga kangesti tahaks täna kõiki sõpru ja sugulasi. Tööpäevadel väga sellele ei mõtlegi, aga vabadel päevadel on küll kange tahtmine haarata telefon ja helistada sõbrannale ja minna kuskile kohvikusse laterdama. Mitu tundi järjest. Nii et pea pärast paks. Eesti toitu ma küll ei igatse, siin on kõik olemas. Kusjuures oleme Austraalias hakanud tervislikumalt toituma. Nisujahu oleme enda menüüst kõrvaldanud, aga vahel ta ikka hiilib tagasi, kui me näiteks pizza tellime või hamburgeri jahile lähme. Ka suhkrusisaldust toodetes oleme hakanud jälgima ja eesmärk on tarbida nii vähe suhkrut kui võimalik. Seda viimast leidub muidugi igal pool ja uskumatult palju. Olen kindel, et kui panustada tervislikult toitumisele elus siis tulevikus ei kimbuta ka haigused nii palju. 

Natuke siis tööst. Tegemist on 18 aastat vana cotton giniga Queenslandi keskel olevas Mouras. Ega siin linnas eriti midagi teha ei ole ja sellepärast on hea, et me 12 h tööl oleme päevas. Minu ametiposti nimetus on "pressi operaator" ja minu põhiülessanneteks on skännida koti küljes olev number arvutisse, puuvillapallist näidis võtta, kotisuud kinni hoida ja lõpetuseks kinni õmmelda. Töötan koos austraallasest vanema proua Silviaga(idaspidi Silvi). Iga pausi tagant vahetame pooli. Silvi on muidu tore, aga kipub vahel liiga palju muretsama. Oma mehe Petega on ta 2 korda abielus olnud ja ka tema töötab cottonis. Nad on teinud juba 5 hooaega ja see on neil väidetavalt viimane. Tegelikult on raske seletada, kuidas see töö seal täpsemalt käib, seda peab enda silmaga nägema, aga iseenesest on töö lihtne. Loen tööpostil olles raamatuid ja ajakirju. Silvi mängib isegi vahel telefonis mingit mullimängu. Paar päeva tagasi oli meil tulekahju. Vägev värk. Märkasin äkki, et kuskilt tuleb tossu ja paari sekundi pärast lõi pressist plahvatusega puuvill põlema. Ma olin muidugi jube paanikas ja läksin Kerti otsima, sest ta on seal taga ruumis üksi. Inimesed tegutsesid väga kiiresti ja valasid masinad veega üle. Sain ka isegi natuke tuletõrjujat mängida. Seda ei tea keegi, kust tulekahju alguse sai, sest enne kui puuvill pressimisele jõuab läbib ta erinevaid masinaid nii alt kui ülevalt korruselt. Puuvill põleb kiiresti ja haiseb siis hullemini kui sigala. Igatahes leidis tulekahju kiirelt oma lõpu. Tulime siia teadmisega, et meil on 6 päeva tööl ja 1 vaba, aga kuna puuvilla napib sellel aastal, sest farmelitel ei olnud seda kasulik istuda, siis on meil 5 päeva tööl ja 2 vaba. Nädalavahetustel käime 60km kaugusel suuremas toidupoes ja premeerime ennast kohvikus hea ja paremaga. Jalutame,(seda saab teha ainult õhtuti, sest päeval on liiga palav), teeme süüa, koristame ja naudime aega üksteisega. Meist paar maja edasi käib õhtuti ükd känguru perekond muru näksimas. Kerti teeb see eriti õnnelikuks, sest kängud on tema lemmikud. Käime ka välibasseinis ujumas, mis on sama mõnus kui talvel pakasega saunas istuda!

Unustasin mainida, et tööl on meil enamus vanurid. Välja arvatud 2 tüdrukut Taiwanis ja paarike- austraallasest tüdruk ja rootslasest poiss. Aga nemad on öövahetuses ja tänu sellele me kokku ei puutu. Kahju, et ühtegi eestlast siin ei tööta! Järgmisel nädalal alustame meie öövahetusega ja teine vahetus siis hakkab töötama päeval. Eks näis, kui palju me päeval magada saame, õnneks on meil toas aircon, mis kütab toa külmaks. 

Kuna on lihavõtted siis on meil neli päeva järjest vaba. Suurel reedel sõitsime rannikult ja avastasime uusi linnu. Käisime ka Bundabergi rummivabrikus ekskursioonil, mis oli väga lahe kogemus. Pilet sisaldas ka kahte "maitsmist" ehk siis kahte koksi. Ma imestan, et paljud võtavad sellise koha külastamist kui pereüritust. Lastel ei ole seal küll midagi näha!! Kas siis tõesti ei leita kedagi lapsi hoidma? '

Ma ei teagi, kas kohalikud mune värvivad, pean tööl uurima. Aga üks on kindel-šokolaadimune ja -jäneseid ajavaad nad endale kilode viisi sisse. Töökaaslasel läks munadepühade šoksi peale 100$ ehk kuskil 70 eurot!! Tule taevas appi!  Meie eestlased sööme pigem ikka mune. Isegi töö poolt toodi meiele mitu kausitäit šokolaadimune. 

Puuvillapõld

Moodulid

Öine üllatus

Tööloom

Palvus

Meie jõgi, kus elavad kilpkonnad

Kummitus

Kert rasket tööd tegemas

Mina öövahetuses rasket tööd tegemas

Minu tööala. Tagaplaanil käib jällegi kibe töö

Hommik cotton ginis

Rummi testimas

Palmisaarel

Masin

Ülemus üllatas

Final destination: QUEENSLAND!

Just sellepärast mulle siin meeldibki- kunagi ei tea mida toob homne. Sain eelmisel nädalal kõne cotton ginist, mis asub Brisbanest 600km üleval. Mõeldud-otsustatud, laupäeval asume sinna poole teele ja seda läbi Melbourne, Sydney ja veel teiste avastamata linnade. Tegelikult sain alguses ainult mina tööle, aga kui rääkisin, et ei ole siin Austraalias üksi siis öeldi, et see ei ole üldse probleem- alati vabaneb kohti! Enne puuvillatööstusesse tööle asumist peame läbima arstliku läbivaatuse, kus tehakse narko-, alko-,nägemis-,kuulmistest ja nii edasi. Ei tohiks probleemi olla sellega...vb. Avokaadode hooaeg hakkab lahkuma ja seal jäigi meil tööd vähemaks. Kolm päeva ette teatada on siin riigis casualina täiesti piisav ja supervisor ei olnud üldse pahane vaid pigem positiivne. öö cottonis on raske väidetavalt 12 tööpäevad ja 6 tööl,2vaba. Raha meile meeldib ja enne koju tulekut võiks ikka kukrud täis toppida. Siin Manjimupis hakkab muidu õunte korjamise hooaeg, aga see töö meid väga ei eruta. Plaanitavalt sõidame 2 nädalat ja tahame ikka teepeal kõik ilusad kohad ära vaadata.  Pakkisime avokaadosid kokku 1 kuu ja nädal kuigi tundub nagu oleks ainult 2 nädalat seal töötanud, sest ajataju on siin riigis pea peale pööratud. Natuke on ikka kahju ka lahkuda. Seal oldud aja jooksul pean tõdema, et pilusilmad on tohutult positiivsed ja toredad inimesed. Võiks öelda, et väga head töökaaslased, kes alati tõttavad appi ja kui tühjad kastid pähe kukuvad(tuleb paar korda nädalas ette), siis nad alati küsivad, kas oled ikka terve. Austraallased nii sõbralikud ei ole ja tunnetasin iga päev, et seljakotirändurid on nende jaoks tühi koht, kellega pole mõte lähemalt tutvust luua. Viimased nädalad olid tööl palju lihtsamad, sest pakkisime tomateid, pigistasime mädade avokaadode sees seemneid välja ja tegime muid lollusi. Ajaa mis veel - aasialased söövad tohutul palju, eriti lemmik on neil magus. Muffinid, küpsised ja koogikesed on igal pausil nende sõrmede vahel. Ühel paaril oli segi suur tordi moodi kook kaasas ükskord. Ja selle kõige juures on nad peenikesed nagu Carmen Kass. Geenid. Eks näis mis toob elu teisel pool kallast ja kas töö "puuvillaparadiisis" on ikka nii magus kui paljud räägivad. Ise oleme põnevil ja ootame uut peatükki eluraamatus.

Elu Manjimupis

I 

Reisil käidud ja elusalt tagasi jõutud(lendasime Airaisiaga).  Farmiomanikud tegid korraliku eeltöö Balil valitsevatest ohtudest. Olime kindlad, et tegu on vanainimeste fantaasiamaailmaga....kuid reaalsuses nad väga üle ei pingutanudki. Nagu Aasias kombeks oli saar räpane, liiklus hullumeelne ja kõige tipuks sain ma viimasel päeval toidumürgituse. Jumal tänatud, et lennukis wc-d on.  Võtsime ka ette reisi kiirpaadiga Gili saarele ja see oli 100 korda ägedam kui Bali. Tõeline paradiisisaar sõnadega kirjeldamatult mõnusa õhkkonnaga. Kohalikud olid ülisõbralikud ja stressivabad. Käisime snorkeldamas, nägime kilpkonni ja Kerdile sellest ei piisanud ja seega läks ta järgmine päev sukelduma. Olime Gilil 3 päeva, mis oli ilmselgelt liiga vähe, vabalt oleksime paradiisi jäänud nädalaks. Sinna läheksime iga kell tagasi..Balile aga mitte. Muidugi oli ka positiivset, mulle väga meeldis Bali kultuur, asjad olid odavad ja samuti väljas söömine. 

Olin peale Balit paar päeva rivist väljas, palavik külastas mind ja nõrkus. Täpsemini oli tegemist toidumürgitusega. 

Perthi tagasi jõudes asusime kohe auto otsingule. Esmalt oli kindel plaan endame maastur osta ja sinna sisse endale elamine ehitada. Juhuslikult vaatasin ka campervane (autoelamuid) ja kohe jäi silma üks 86a Mazda E2000 mis tehase poolt ümberehitatud.Konditsioneer, ülestõstetav katus,külmkapp,kraanikauss,pliit, laud ja loomulikult voodi. Hind oli sellise auto kohta väga odav 3000 dollarit. Samal ajal kui autot üle vaatasime helistas veel mitu huvilist kes seda autot juba ilma nägemata  endale oleks tahtnud aga nagu öeldakse kes ees see mees.  Ja nii me endale selle vanapoisi ostsimegi J

Järgmisel päeval sõitsime siis kohe oma uue autoga viimast korda veel oma farmi nädalaks tööle. Vana auto panime müüki ja jätsime Perthi müüki.  

 

Kert: Farmist ära tulles sattusime väga huvitavasse olikorda. Nimelt olime arvestanud ,et meil on kütust täpselt nii palju ,et jõuame lähimasse linnakesse kus on kaks tanklat.Jõudes esimesse tanklasse võttis meid vastu suur silt CLOSED ( kinni), Mõtlesime et mis siis ikka et siin on ju ka automaattankla mis on 24h avatud. Sinna jõudes nägime et kõik tankurid on kinni ja makseautomaat ei tööta. Sel hetkel mõtlesime küll et nüüd peab vist paariks päevaks siia ootama jääma kuni tankla lahi tehakse. Õnneks oli meil 20 dollarit sularaha mille eest lootsime kellegilt kütust osta. Nii palju kui me inimesi kohtasime (3tk) olid kõik väga sõbralikud ja oleksid tahtnud meid aidata aga neil oli ainult diiselkütust. Ühel mehel siiski leidus 20L kütust mis ma meile väga lahkesti oli nõus müüma. Kõik inimesed kellega suhtlesime uurisid,et kust me tuleme ja mida tegeime. Kõik teadsid meie farmi kus me töötasime. Kahjuks polnud nende emotsioonid selle farmi puhul eriti positiivsed. Nimelt oli see farmer tuntud seal piirkonnas kui kõige suurem ihnuskoi. Seda saime ka natuke omal nahal tunda aga kindlasti oleks võinud asi palju hullem ollaJ Igatahes saime tänu sellele kütusele järgmisse linnakesse sõita ja seal paagi täis tankida ning ööpimeduses Perthi poole kihutada.

Proovisime Perthis enda autot maha müüa, aga tundub, et inimeste kukrud olid peale jõule tühjad. Seega pidime suunduma kahe autoga Manjiumupi poole, just nimelt kahe autoga, sest ostsime endale 89nda aasta camper vani. Kraanikauss, külmik ja voodi on sisse ehitaud – luksus. Manjimupis ootasid meid ees vanad head tuttavad eestlased – Kaisa ja Villu. Kuna majast, kus nad tuba üürivad kolisid just välja itaallased siis oli tuba meile rentimiseks vaba. Meiega elavad veel 2 eestlast – Katrina ja Raigo. Pikka pidu meil polnud, algasid suured tööotsingud juba enne uut aastat, aga tulutult. Hooajad on siin möödas ja töötuid väga palju. Aga...uue aasta saabudes tulid ka uued tuuled ja nii meile helistatigi avokaadode pakkimise ja turustamisega tegelevast firmast. Eelnevalt olime seal koha peal käinud tööd küsimus. Ja hetkel me seal orjamegi. Liinilt lendab avokaadosid 50 km/h ja meie ülesanne on kahjustatud välja noppida ja ilusad kasti laduda. Liinil pakib 14 inimest, kellest mina ja üks australlasest tüdruk oleme ainukesed mitte „pilusilmad“. Kerti „edutati“ kaste tõstma. Palk on hea, tunde saab palju, aga tuju tihtipeale nii hea ei ole. Oleme seal olnud juba pea neli nädalat ja see kõik on saanud rutiiniks. Enam ei väsi selg ja mina ei lase ennas häirida metsikust avokaadode langemise kiirusest. Enam ei mõõdu meil päevagi, kui me ei söö avosid. Lemmik retsept on küüslaugu, sidrunipipra, tilgakese hapukoore ja soolaga tambitud avomöks, mida määrime peale kurnava tööpäeva saiale. Pidi hoidma noorena ja muid imesid ka. Mis veel..Villu võttis 5 kana, kes olid nädala aega stressis ega munenud. Õnneks tõi kanala uuselanik kukepoiss sressileevendust ja eile kukkusid esimesed munad. Meil hoovis nimelt kanaaed. Kukepoiss hakkab kireme juba enne 5 hommikul, aga see pole hullu kuna viiest on meil äratus ja pealegi enam me seda  meeldiva meloodiat ei kuule ka hommikut . Joodikust naabrimees on päris pahur ja viitas enda kuuris olevale kirvele ja kuke supile. Elu tuleb põnevaks elada ja eks näis milleni see trall välja läheb. 

 

Vahepeal oli mul sünnipäev, mille võtsin vastu avokaadode seltsis ja õhtul koju tulles ootasid mind laulavad majakaaslased(kukk siis ei laulnud), salat ja kook. Jõime shampust ja läksime vara magama nagu ikka, sest hommikul tahtsid avokaadod jälle pakkimist. Vabal ajal matkame ja avastame lahedaid kohti, käime ookeanis ujumas ja nillime kängurusid. Oleme õnnelikud ja täna avokaadodele ja küüslaugule tervisest pakatavad. Kaisa ja Villu töötavad küüslaugufarmi ja tänu selle on meil ka neid küll ja veel. 21.veebruar lähme Dagö kontserdile Perthi ja mina enda eesti keele õpetamise kursusele. Kogume raha ja põrutame millalgi lääne poole. Unus ennem mainimata, et auto saime müüdud poolel teel  Manjimupi ja seda 650$ kasumiga. 

Eesti poolt hakkab peagi juba tulema kevade hõngu ja see meenutab meile, et varsti hakkame koju poole samme seadma. Kert ostis Gopro ja mina uue arvuti, kuidagi peab ennast ju premeerima. Elagu avokaadod ja Manjimup – meile see väikelinnake meeldib, naudime elu, oleme toredad ja õnnelikud.

Pühapäevad on kohvikupäevad!

Albany

Tuleviku plaanid ja Kerdi eri

On soe pühapäeva õhtu ja vedeleme Kerdiga diivanil telekat vaadates.Oleme õnnelikud. Väljast kosub mürin. Tegemist on Keviniga, kes remondib enda lennukit ja seda selleks, et meid lendama viia. Loodan, et asjad ei lähe nii kaugele, sest täna hommikul kohtasin Kevinit aias linde tulistamas(marjade vaenlased nr 1) ja ta tunnistas mulle, et ei saa ühelegi pihta, sest käed värisevad. Seega loodan, et lennuplaan ei lähe nii kaugele, seda enam, et ta pole ammu enda lennukiga sõitnud. Asjalood on sealmaal, et lahkume peagi farmist. Nädala alguses ütlesin Bettyle, et lahkume kolme nädala pärast. Tema selle peale, aga palus meil jääda jõulude lõpuni, sest kahe nädalaga ei sulanduks uued inimesed siia sisse( vanainimesed ja nende hirmud). Meie aga näeme ennast enne jõule Bali saarel riisiväljade vahel lõõgastumas ja seega pidime leidma kummagile osapoolele sobiva lahenduse: lahkume 5ndal detsembril ja tuleme natuke enne jõulupühi tagasi, et vanapaar saaks minna Perthi oma perega jõule veetma. Betty juba tegi meile varajase jõulukingituse ja tellis Bali raamatu, kus kõik vajalik ühele esmakülastajale vajalik. Väga armas temast! Aga peale jõule jätame kõigega siin hüvasti ja põrutame enda uue autoga(loodame, et leiame sobiva) Austraaliat avastama. Ajaa..enne Balit läbime kahe päevase motivatsioonikoolituse, sellest lähemalt kunagi hiljem. 

Ühel ilusal reedesel päeval lõikasin mina passionfruiti oksi kui äkki avastasin selja tagant õuduse – suure mao!!! Pilte kahjuks pole, sest telefoni polnud läheduses. Jooksin tuppa ja karjusin  Bettyle ja Kevinile nähtust. B õnnitles mind, sest nemad pole siin farmis 5 aastat ussi näinud. Olen õnneseen. Madu libises suure veemahuti alla, mille alt Kevin ta tõstuki abiga kätte sai. Igatahes oli tegemist püütoniga, täpsemalt kivipüütoniga, kes ei ole mürgine!!!! Lasime elaja vabadusse, et ta saaks mind järgmine päev üles otsida ja jällegi tervitada. Muide madu oli MEETRINE( esmavaatlusel 5 meetrine). 

Eelmine nv-l käisime Perthis. Mina läksin juba neljapäeval koos Bettyga ja Kert jäi tööd tegema. Ööbisime nende linnamajas, mis asub suhteliselt kesklinna lähedal Clearmountis. B rääkis enne jõudmist ühe toreda loo, et u 10 aastat tagasi tegtuses seal kandis sarimõrvar, kes tappis 3 noort naist. Kõik ohvrid korjas ta üles ühest hotelli all asuvast baarist. 2 laipa leiti kuskilt metsast ja üks on siiani leidmata..nagu ka mõrvar ise. Uurisin selle koht ja internetist ja jutt vastas tõele. Enne tapmist tegi mõrvar naistega jubadaid asju. Igatahes mina öösel seal majas magada ei saanud ja järgmine päev tegin väsinuna aiatöid. Õnneks korjas Kert mind reedel peale ja läksime turvalisemasse keskkonda. Betty ja Kevin ostsid Perthis asuva maja oma tütardele, et nad saaksid ülikoolis käies seal elada. Maja on päris suur ja asub ülikoolist üle tee ja rannas jaluskäigu kaugusel. Edukad farmerid elavad siin hästi, väga hästi! Käisime Bettyga ka shoppamas ja kohvikus. Aitasin teda jõulushopingutega, sest ise on ta karkudel kuna käis jalaga operatsioonil. Linnas on üle pika aja hea, kohvi lõhn tungib ninasõõrmetesse nii, et tahaks igasse kohvikusse tundideks maha istuda ja nautida ümberringi melu. Igatsen sõbrannadega laerdamist ja vastassugupoole käitumise läbi ja lõhki analüüsimist. Bettyga jutustamine pole see..ta on ikkagi 67 aastane. Pluss on muidugi see, et inglise keel areneb ja tunnen ennast iga päev selles kindlamalt.

Nurun siin Kerti, et ta ka kirjutaks ühe postituse ja isegi lubas enda blogi pidama hakata, kui ostab endale maasturi ja tuundib seda. Aga kedagi ei huvitaks see auto jutt..paar erandit ehk leidub siiski Võsul. Aga..loodame, et tuleb vähemalt postitus.

 

Kerdi eri: Juba ammu rääkis Kevin, et võtab meid ühel päeval kalale kaasa. Õnneks saabus see päev veel enne meie viimast töönädalat. Neljapäev on ju ikka kalapäev. Kalastama sõisime siit umbes 6o km eemal asuvasse linnakesse nimega Dongara. Dongara sümboliks on  merivähk ja seda just selle pärast, et septembrist kuni jaanuarini on seal kandis väga palju merivähke,hiidkrevette jms. Sadamas ootasid meid juba Kevini sõbrad, kelle paadiga me kalaretkele läksime.Paadi omanik oli meile juba vana tuttab Jimbo, kes ka Kevinil farmis külas käinud. 

 Siin kutsuvad nad allvee kalapüüki sparefishing ja krabi/kreveti püüdmist grafishing. Püüdmise protsess ise on päris huvitav. Enamasti tehakse freedivingut st ilma balloonita. Sukeldutakse siis vee alla ca 3-4m sügavusele.  Kivide all ja korallide vahel need molluskid seal ennas peidavadki. Selleks, et neid seal kätte saada on spetsiaalne konks, millega neid kivide alt välja tõmmata. Pärast seda pead kreveti knäega kinni püüdma ja pinnale tulema. Siis on mõõtmise aeg. Selleks on sul kaasas pisike mõõtekaliiber. Kui krabi on mõõdus pannakse ta oma vöö küljes olevasse kotti ja sukeldutakse juba järgmist sõralist otsima. 

Ookeani põhi tundus igatehes väga imeline. Isegi juba sellises kohas kus tegelikult midagi väga erilist vaadata pole. Kalu oli küll suht hulgaliselt ja eri suurustega, aga nad polnud eriti värvilised.

Kogemus oli igatahes väga ainulaadne ja meeldejääv. Õhtul istusime veel pärast sadamas Jimbo paatmajas ja nautisime ilusat õhtut.  Ootame juba Balit kuna seal on väga palju sukeldumise kohti ja imeline elu vee all.

Tõeline pale

Jõulukaunistused suvel? Jõule peetakse siin nagu Eestiski ainult et 30-kraadises kuumuses.