Fotomeenutused suvest

Vaatasin eile oma telefonist pilte suvest ja mind hämmastas kui palju toredaid asju ma ära tegin ja kui palju häid inimesi mul Eestis on. Mõtlesin, et postitan siia paar pilti Eestimaa suvest, mis mõõdus minust kui välk, kuid jättis endast maha palju (foto)mälestusi.

Mmm 😍

Kodulinn Kuressaare

Jaanipäeva

Võsu

Vihula

Seda tunnet, mis valdas mind lennukist Eestimaad nähes, teavad ainult need, kes on pikemalt kodust kaugel eemal olnud. Arvan, et olin viimati nii õnnelik lapsena jõuluvanalt paki oodates. Tallinna lennujaama töötaja öeldud „Tere“ tegi kohe südame soojaks ja oleks tahtnud teda kallistada ja öelda:“Tere sulle ka“. Aga ei hakanud teda ära ehmatama, oleme me eestlased ju ikkagi pigem tagasihoidlik rahvus. Naeratus kõrvuni, kulgesin äratundmisrõõmuga läbi mitme nädala. Kõik tundus nii armas ja hea. Paljud, kes kaua kodus eemal olnud, ütlevad, et vahepeal ei ole midagi muutunud. Mina nii väita ei saa. Pisikesed põnnid olid kasvanud suuremaks ja rääkisid mulle maad ja ilmad kokku. Kes oli ostnud uue auto, korteri, kes leidnud uue kaaslase. Aasta ajaga muutuvad ka inimesed, igapäevaelus juhtunud sündmused muudavad meid, keda rohkem, keda vähem. 

Inimesed tänavatel käisid nii uhkelt riides, austraallastel on suhteliselt suva, mis neil seljas on. Tööriietes inimesi, näeb nii ostukeskustes kui kohvikutes. Kaubanduskeskuse ees torkas silma kerjus. Sellist vaatepilti ma siin ei näinud. Oli küll tänavamuusikuid, kel kaabu jalge ees müntide jaoks, aga nende puhul oli tegemist pigem noorte inimestega, kes tahavad taskuraha teenida. 

Esimese asjana pidin minema panka, sest ilma rahata ei saa tänapäeval päevagi elatud. Tuli välja, et mu eesti panga kaart on aegunud ja pidin tegema uue. Pangakontori tädi teatas, et nemad uut kaarti ei telli, tuleb seda teha e-pangas arvuti kaudu. Okei, seega on mul vaja sularaha. Uurisin, kas saan natuke välja võtta kuniks pangakaart saabub. „Ei saa, meil on siin sularahavaba kontor.“ Okei, aga äkki saan siis kanda raha Kerdi kontole. „Seda teil ei ole kasulik siin teha, sest selle pealt tuleb maksta teenustasu, kasutage e-panka.“ Nii ma ilma rahata pangast välja tulingi. Elagu e-riik!!! Pangas olles nägin pealt ka vana head situatsiooni – pangatöötaja:“ Tere, kuidas saan teid aidata?“ Vanem naisterahvas: „Strastvite, blablabla.“ See ei ole küll muutunud - venelaste kinnisidee jumala eest mitte kusagil rääkida eesti keeles. Aga mina olin nii õnnelik, et see ei häirinud mind karvavõrdki.

Ma kusjuures arvasin, et eestlased tunduvad palju negatiivsemad võrreldes austraallastega, aga nii ei ole. Tegelikult  on sinus endas kõik kinni. Kui oled ise positiivne siis tõmbad ligi ka positiivseid inimesi. Oma esimestel nädalatel Eestis ei näinud ma mitte ühtegi morni või virisevat nägu, kuna alateadlikult praakisin nad oma vaatevinklist välja. Hiljem  oli negatiivsust ühiskonnas rohkem tunda ja seda sellepärast, et olin ise passimisest tüdinud ja tahtsin juba uut seiklust alustada.

Kodus oli hea olla, kuigi..viimane kuu kibelesin juba kangesti Austraaliamaale tagasi. Selle põhjuseks oli paljuski tüdimus tegevusetusest. Ma ei ole niisama passija. 3 kuud töötuna pani mind tundma ennast kasutuna. Aga siiski seda tunnet, mis üle pika aja kodumaale naasedes mind valdas, ei anna kuidagi sõnadega edasi anda. Nii hea oli kõiki näha. Sõpru ja pere ei asenda keegi mitte kusagil maailmas! Väärtustan seda rohkem kui ei kunagi varem!

Saaremaa moonimeri

Panga pank

Suvine salat minu moodi

Känx Muhumaal

Juu jääb 2015, elamus, mis jääb meelde 

Varahommik Muhumaal. Nii ilus ongi.

Väljas süüa meile meeldib ;)

Hara

Avastasime sellel suvel korralikult Lääne-Virumaad. Kaunis igatahes!

Kes siis maasika-vahukooretorti ei tahaks?

Tegime Urvega riisijahust suhkuvaba kooki. Maitses hästi!

Pisikese sõbraga Lotemaal

Suured tüdrukud juba :)

Samal ajal kui mina puhkasin ehitas Kert kindlust

Pärnu

Omas mullis

Hiiumaale...

Üks tore kiht Hiiumaal ehk siis Eiffeli torn Eesti moodi

Kohvikute päev Hiiumaal

Eestlased suvel ei puhka 

Külalised Võsul

Enne rannafesti

Rakvere linnus

Rummu

Kes siis Kiisut sülest ära laseb?

Elagu O kõrts :D

Vihula järvel kalal ehk kus on kalad?

Keila

viru folk Käsmus

Laulasmaa rand. Augusti lõpus olid veel rannailmad

Paadiga laiule telkima

Hommik :)

Kaisa ja Võsu rand

Käsmu järv

Smuutisuvi 2015

Altja

Tsau vihmane Eesti, aasta pärast näeme jälle!! Ootan juba, et saaks Tallinna lennujaama tädile "Tere" öelda ja seekord peaks ikka kallistama ka teda ;)

Arbuusid, melonid ja hindud.

Vaatasin enda eelmise hooaja blogi ja jõudsin järeldusele, et olen suhteliselt laisk kirjutaja/postitaja. Meie Bali ja Gili reisist pole ühtegi pilti ega ka teekonnast Lääne- Austraaliast ida kaldale. Mälestusi on mul pea täis ja silme ette kerkivad kustumatud pildid võrratust Austraalia ja Bali loodusest, aga kahjuks pole need siia jõudnud. Ja kui aus olla siis mitte ükski foto ei anna edasi „päris pilti“, sellist, mida pildistad silmadega ja mälukaardile salvestamise asemel laevad pildid ülesse inimmälu kõvakettale. Sõnadega ei saa kunagi reisimälestusi edasi anda, need on midagi enamat kui värvikad kirjeldused ja paar värvilist pilti arvutiekraanil. Kui ma saadan ennast mõttejõul tagasi Gili paradiisisaarele siis esimese asjana meenub „soe nagu supp“ merevesi, palavus, õhuniiskus, lahked saareelanikud ja lummav päikeseloojang. Hmm..ja ei sa mainimata jätta ka külma kohalikku õlut Bintangi. Jep, seda kõike juba piltidega edasi ei anna. Igatahes luban olla see aasta parem kirjutaja..võib-olla hea harjutamine tuleviku ametiks. You will never know. 

 Kuidas läheb arbuusifarmis? Saime asjadest valesti aru ja arbuuse me enda uues töökohas kastma ei pea. Esimesed kolm tööpäeva valmistasime hoopis maad ette taimede istutamiseks pannes traktoriga maha kilet. Seda seletada on raske ja kahjuks ei ole meil sellest tööst ühtegi pilti. Küll aga meil on pilte istutamistööst. Istume traktori taga ja topime taimekesi lups ja lups maasse.Mõtlemiseks väga aega ei ole, sest traktor sõidab päris kiiresti. Saime muidugi esimesel istutamisel kiita - öeldi, et kunagi varem pole olnud inimesi, kes nii ruttu asjale pihta saaks. Taimi tuleb panna nimelt 3 ühte sorti ja 1 teist sorti(3 emast, üks isane), seega loeme 123 4...123..4 ja nii terve päev.Melonitega on lihtsam - neid on ainult 1 sort. Masin teeb kile sisse eelnevalt augud ja poetab sinna vett, seejärel surume meie taime sinna sisse. Vee hulka on segatud ka paras portsjon kemikaale, et ikka arbuusid ja melonid kiiremini kasvama hakkaksid. Töö on tüütu ja päris õudne on olla terve päev päikese käes. Kuumusest tekib lõunaks peavalu, aga õnneks aitab hädast välja Paratcetamol. Kokku peab istutama 300ha arbuuse ja meloneid..METSIK. Esimesel nädalal töötasime 4 päeva järjest ja töökaaslased Indiast väitsid, et siin farmis käib 7 päeva nädalas töö. 7 päeva nädalas? 0 vaba päeva? No ei- ütlesime ülemusele, et tahame vähemalt ühte päeva vabaks. Ja läks hästi..liigagi hästi. Järgmisel kolmel päeval meil tööd ei olnud. Jälle häda. Igavus nüristas meie meeli kuigi...eks see igavus meie enda vaimuvaesuses kinni ole. Lõppkokkuvõttes on meil nüüd liiga palju vabu päevi(mitte sellepärast, et me tahtsime vaba päeva, vaid lihtsalt tööd ei ole nii palju), aga peame veel 2 nädalat vastu ja ehk siis lähme Graincorpi ja saame enda töötahtmise pikaks ajaks ära, sest seal ei pruugi 2 nädalat jutti vaba päeva tulla. Geneetiliselt muundatud vili peab jõudma ruttu-ruttu põllult hoidlasse ja sealt edasi üle mere. Samas on ka variant, et viljahoidlast ei helistata meile..kunagi ei tea. Fakt on aga see, et 3-4 tööpäeva nädalas on meie jaoks liiga vähe ja pangakonto ei suurene niiviisi piisava kiirusega. Tahaks ju juba rannikule reisida ja varbad ookeani vette kasta..selle nimel tuleb aga sisemaal vaeva näha. Ookean on 100 korda erilisem kui pääsed sinna harva, nagu ka muud asjad elus nagu näiteks šokolaad – kui süüa seda ainult paar korda kuus, siis maitsev see taevalikult. Nii on vähemalt minu puhul. Rääkimata jäätisest, hamburgerist ju muudest nuhtlustest siin elus. 

Mina ja Amond tööhoos ;)

Istutamismasin

 Töökaaslasteks on meil 3 meest Fiji saarelt ja 4 hindut. Nemad on selle farmi püsitöötajad, kes töötavad enamus 7 päeva nädalas. Ei saa kurta oma elu üle, või mis? Neid kohustab seal olema sponsorviisa ehk nad peavad 4 aastat ühes töökohas olema ehk farmer sponsoreerib neid. Peale seda tehku, mis tahavad. Naljakas on aga see, et hindud on olnud siin pea 4 aastat ja ei oska ikka veel inglise keelt. Ma olen loobunud neilt küsimusi küsimast, sest 1 aastase tite jutust saan ka paremini aru. Samas ei saa üldistada, sest noorim töötaja, 22 aastane, räägib inglise keelt nagu austraallane. Farmer eelistab muidu aga töölistena eestlasi, kui hakkab korjamishooaeg, siis pidi 80% töötajatest just eestlased olema. Väga tore jällegi kuulda, et oleme hinnatud töörahvas, rahvuskaaslased on töömaastiku viljakaks kündunud.

 Kus on meie Austraalia „kodu“ Siin maal meil seda polegi..ikka veel. Peale esimest tööpäeva arbuusifarmis kolisime järjekordsesse majja. Seal elasid itaallased ja veel paar tükki. Ei viitsinud süveneda. Räpasus on leebeim sõna, mida oskan selle elamise kohta leida. Ei kirjutagi pikemalt, lisan postituse lõppu ühe pildi ja mainin ära, et järgmiseks hommikuks kolisime sealt juba välja. Hoiame ikka kuulutustel silma peal, aga ütlen ausalt, et ega me õnnetud pole ilma koduta. Ilmad on soojad, linnas on avalik dušš ja grillid, pesu pesema pesumajas ja telgis ja värske õhu käes on mõnus magada. Ootame õhtuti ülemuse sõnumit ehk praegu on meil tööd ainult siis kui taimed tulevad. Neid ei taha nad korraga tellida, sest siis saavad need ka valmis korraga.

Vaatepilt hommikul..ja nii me välja kolisimegi. 

 Olge Eestis mõnusad ja nautige kauneid sügisilmu. Õhtuti uut telehooaega vaadates, ärge unustage põlema panna(ja põlema jätta) lõhnaküünlaid! (Griffith 16.10.2015)

Kui kedagi huvitab, mida sööme siis- grillitud lõhe, bataadi, salati ja praetud sibulaga.

Apelsinifestival

Palmi all :D

Rapsime rapsis

Kert sai tööle Griffithi lennujaama firmasse, mis pritsib põlde lennukist..loomulikult mürkidega. Kerdi ülesanneteks on kemikaalide kokku segamine, lennuki tankimine, masinate parandamine jnejne. Mina aga passin raamatukogus koos vanurite ja hindudega..siin linnas on neid ikka omajagu. Paar kilomeetrit linnast eemal on hindud ehitanud endale kullatud kuplitega pühakoja, mis on sama suur nagu Kuressaare linnus. Tekib küsimus, mis rahadega see kerkis? Kerdi tööpäev hakkas täna kell 5 hommikul ja seega kell 4 oli äratus..mina muidugi pidin ka tõusma ja ta autoga tööle viima kuna elame veel telgis. Poolunes passisin linna vaateplatvormil ja ootasin päikesetõusu. Seejärel vurasin linna ja jalutasin 2 tundi. Mulle meeldib, et siinne elu hakkab juba varakult. Kella 7 hommikul tehakse kohvikud lahti ja inimesed sagivad mõõda linna. Pole ka ime kui kell 6 õhtul juba pimedaks läheb. Kindel on see, et peame endale elamise vaatama. Lähen täna ühte tuba vaatama, kuid sisetunne ütleb, et sealt ei ole midagi head oodata. 

 Ja täna, paar päeva hiljem saan öelda, et mu sisetunne ei petnud mind. Käisin tuba vaatamas üksinda, sest Kert oli tööl. Päev enne küsisin, mis rahvusega on tegu, sest vigasest inglise kellest sain aru, et tegemist ei ole kohalikuga. Tuli välja, et tegu on kurdi rahvusest mehega. Googeldamine ütles, et oma riiki kurdidel pole, vaid nad pesitsevad Iraanis, Iraagis, Türgis ja Süürias. Rahvaarvult on nad aga päris suur- üle 30 miljoni. Ma ei ole rassist, aga väike eelarvamus tekkis. Sellegipoolest võiks ju vaatama minna, äkki on luksuslik tuba suure teleka, vesivoodi ja oma vannitoaga. Ukse peal tuli mulle vastu noormees, suits hambus, silmad loojas, ja kutsus mind sisse. Ja kusjuures suitsu kimumisest ei loobunud ta ka toas. Igatahes see korter oli räämas, tuba, mida meile pakuti oli ilma voodita ja ümberringi levis meeli ärritav suitsuhais. Seal elas veel Taiwani tüdruk ja ma eeldan, et ta oli selle noormehega armuromaan. Aga siiski, mind paluti istuma ja nii küsisingi viisakusest, et kus täpsemalt noormees pärit on ja vastus kõlas:“Iran, I know you don`t like it“ (Iraanist, ma tean, et sulle ei meeldi see). Peale viie minutilist viisakat sõnavahetust(mina ei saanud sõnagi aru nende inglise keelest) lahkusin ma sellest meeldivast seltskonnast igaveseks ja lubasin, et niipea ma tuba üürida ei vaata. Sealt ära tulles helistas Kert ja ütles, et tuli töölt ära..lõplikult. 

Kert küsis ülemuselt laupäeval kella 3 ajal, mis kellani tööpäev täna kestab ja vastuseks oli ei tea. Siis küsis ta, et kas ma homme ka tööl olen ja vastuseks oli samuti ei tea. Aga nii ei saa! Inimene peab teadma, et saaks arvestada oma tegemistega. Aga see töö seal ongi ettearvamatu ehk siis pigem vallalisele, kes on nõus töötama, millal jumal juhatab. Firma tegeles lennukist põllumaade mürgitamisega ja Kerdi ülesanne oli lennuki tankimine, mürkide segamine ja väiksemat sorti mehhaanikutööd. Euroopas ei tohi lennukiga mürgitada, aga siin pritsi nii palju kui rahakott jaksab. Odav lõbu see ei ole.

 Nädal ongi läbi ja esmaspäeval hakkasime jälle uue hooga tööd otsima! Kuna tuleval nädalal lubas öösel isegi 0 kraadi ja „pakasega“ me telkida ei soovi siis astusime sisse kohalikku seljakotirändurite hostelisse, et seal nädalaks voodikoht üürida. Kontoris võttis meid vastu hosteli omanik Brian, kelle esimene lause meile oli „ Welcome estonians“. Eks ole igal rahvusel oma tundemärgid, mille järgi saab meetrite kauguselt öelda, kus kohast inimene pärit on. Brian pakkus meile kohe tööd, Kerdile pidi lausa 4 töökohta olema. Tegemist ongi hosteliga, mis otsib sulle töö ja sina siis rendi seal tuba nädala kaupa. Tore ju! AGA hostel võtab sinu tunnipalgast mingi osa endale ja üldiselt on hostelid ikka väga kallid. Näitekeks selles „villas“ maksab nägu 150$ ehk siis u 100 eur. Kahepeale maksaks me nädalas 200eur, mis on väga kallis ühe näruse voodi eest 4-6 toas. Sul pole ka wifit ja vannituba on 20 inimese peale. Meie igatahes ei kavatse oma palgast loovutada mingile suvalisele hosteli omanikult ja seetõttu ei võtnud me ka tema pakutud töökohti väga tõsiselt. Parem otsime ikka ise. Aga töökoha pärast me siia ei tulnud, vaid tahtsime soojas toas voodis magada. Hosteli omanik pakkus meile aga kohta majas! Bassein, 2 vannituba ja üür ka veel odavam(130$ nädal inimene). Pakkumine jahmatas meid ja suure õhinaga lõime rahakoti lahti ja maksime nädala üüri ette. Muide sellel hetkel oli ka kontoris eestlane, kes ütles, et minge ennem maja vaatama, sest see ei pruugi meile meeldida, pidavat räpane olema jne..aga.. Meie ei kuulanud teda, ajasime autole hääled sisse ja põrutasime 5 km linnast eemale „unelmate majja. Meie roosa unelm purustati terava nõelaga kohe kui väravast sisse sõitsime. Kas tegu on mahajäetud majaga? Ei, siiski mitte. Siin elavad noored seljakotirändurid ja mõni lausa teist aastat. Olukorda kirjeldada on raske, ei jätkugi sõnu. Siin elab koos meiega veel 11 inimest-2 eesti poissi, 2 itaallast, 2 sakslast, inglane, Taiwani tüdrukud ja keegi veel, pidamine on sassis, sest kogu aeg ilmub keegi kuskilt pimedast nurgast välja. Seinas augud on selle koha kõige väiksem probleem. Suitsu ja muud rohelist meelemürki tehakse siin igas toas. Esimesel õhtul oli raske eestlastega juttu ajada, sest oma seisundis olid nad kuskil pilvede embuses õhulosside tornides. Eelmisel aastal meil ikka väga vedas! Meil olid väga puhtad ja mõistliku hinnaga elukohad ja palka saime ka igas kohas ausalt koos maksude ja pensioniga. Siin majas töötavad kõik läbi hosteli omaniku ja seega ei maksa nad sentigi makse ega nad ei saa ka austraalia pensionit, mille me tegelikult endale saame kui koju naaseme. Ja makse sain ma tagasi nt 4000$ eelmisel maksuaastal nii et igatahes tasub ausalt tööl käia!!! Miks nad selle kõigega nõus on jääb mulle arusaamatuks. Austraalias on miinimum tunnitasu 18$+9,5 pension+maksud..siin aga käiakse 15$ sulas tööl. Kõik see ei mahu mulle pähe, aga kannatame selle nädala aega ära. Elamuse saame kustumatu!! Ja selleks me siia tulimegi-saama elamusi! Ka halb mälestus kvalifitseerub selle alla. Muidu aga..otsime tööd, reedel lähme tööintervjuule ja järgmisel nädalal on Graincorpi ohutuspäev. Kui töö saame, peame teisipäeva vabaks küsima.

 3.10.2015 Siin maal ei tea kunagi, mis toob homne päev. Kui eelmise nädala neljapäeval otsisime tööd ja üürisime tuba mitte kõige toredamas kohas siis reede hommikuks olime juba 140 km Griffithist eemal Jerilderie nimelises väikelinnas ja alustasime tööpäeva. Kui hosteli omanikule ütlesime, et lähme minema siis tuli talt kohe tööpakkumine mulle, meie enda huvides oli targem sellest mehest ja hostelist kaugele eemale hoida. Õnneks saime üüri, mille ette maksime tagasi.

 Nimelt saime kõne ühelt tööagentuurilt, kes ütles, et meile on nädalaks tööd rapsipõllul ja alustada saaks juba homme. Seega ütlesime reedese intervjuu ära ja otsustasime, rapsitöö kasuks. Me peame kogu aeg arvestama tööd otsides, et novembri alguses tahame ikkagi Graincorpi minna ja seega sobivad meile praegu pigem lühiajalised tööd. Üürime privaatset unitit Jerilderies, kus on oma suur telekas, kraanikauss, külmakapp, pliit ja voodi. Ainult dušširuumi ja wc-d peame jagama. Töö ise aga on päris lihtne- jalutame päevad läbi rapsipõldude vahel. Esimesel päeval kõmpisime lausa üle 20 km. Mina võtan seda kui head trenni. Ülemus on väga mõistlik ja kui tal hea tuju on siis paneb paar tundi tööpäevale lisaks otsa. Töö sisust nii palju, et peame emaste taimede seast isaseid välja tõmbama, aga neid ei ole üldse palju. Tööaja sisse läheb ka objektile minek ja selleks kulub meil vahel lausa 2 tundi. Suhteliselt lihtne raha. Ainuke miinus selle asja juures on, et ilmad on juba päris palavad ja keskpäeval lõõmab päike täiel võimsusel. Seega joome palju vett, kasutame päikesekreemi ja kanname mütsi. 

Töökaaslasteks on meil 2 prantsuse poissi, 2prantsuse tüdrukut, iiri ja saksamaa tüdruk ja paar austraallast. Huvitav on see, et kõik rändurid ütlevad, et ei taha tagasi koju minna ja on Austraalias väga rahul. 30ndates prantsuse naine ütles lausa, et vihkab enda kodumaad ja seal elavaid inimesi. Vallalised tüdrukud loodavad leida austraallastest mehi, et tagada endale igavene elu siin kaugel maal. Samas kui küsisime, mis on miinimumpak Saksamaal ja Prantsusmaal siis saime vastuseks 1000eur. Eesti miinimumpalka ei julgenud selle summa peale öeldagi..kui ma ei eksi siis see on midagi pea 400 eur. Samas on ka kulud seal suuremad. Aga mulle on mulje jäänud, et Euroopas on üleüldine probleem, et palgad ei jõua kiirelt kasvavale elukallidusele järele. Samas inimesed tahavad aina rohkem ja ületarbimine on meeletu. 

 Peale rapsi oodatakse meid meloneid ja arbuuse kastma, täpsemalt kastmissüsteeme laiali vedama. Farm on 300 ha suur, seega tööd jätkub. Iseasi, kas me ka sinna jõuame, sest siin ju ei tea kunagi...Igatahes järgmine nädal lubatakse pea 40 kraadi sooja ja sellise ilmaga kastaks pigem iseennast kui arbuuse.

Kollane tööpäev

Nägime päris pirakat sõpra vees

Windmill Jerilderies 

Griffithi linnavaade

Kana

Viimamarjad lähevad iga päevaga rohelisemaks

Seiklus jätkub ehk tagasi Kängurumaal

18.09.2015 kell 7:50 reede hommikul istun hubases kohvikus Griffithi nimelises väike(mitte kõige väiksem)New South Wales. Üksinda muide, sest minu kallis seikluskaaslane läks kella poole 8-ks koos meie Austraalia väikseima autoga tööle. Mind jäeti koos seljakotiga linnavahele seiklema. Nagu tõeline seljakotirändur, kellel kotis ainult kõige vajalikumad asjad eluks. Minu puhul on nendeks asjadeks sülearvuti, telefon, rahakott, pass ja laadijad, sest nutitelefon tühjeneb tänapäeva kiirete näppude vahel  loetud tundidega. 

Hüppasin jaheda kevadhommiku eest kohvikusse, sest kindaid mul pole ja näpud tahtsid otsast ära külmuda. Kevadkülmad aga ei takista meid magamast telgis, sest kui pole tööd ei ole ka mõtet endale püsivat elukohta otsida, sest töö võib olla hoopis teises linnas. Või noh tegelikult meil on juba mõlemal töö..see aga hakkab oktoobri lõpus/ novembri alguses. Juba soojas augusti kuises Eestis olles kandideerisime me GrainCorpi nimelisse firmasse, mis tegeleb teravilja hoiustamisega ja ka edasi müümisega.Põhiliseks teraviljaks on siin nisu, sest rukki kasvatamiseks on Austraalia liiga soe. Firma tööandja on farmer, kes on meie kui nn hooajatööliste kuningas. See tehti meile esimese viie minutiga selgeks intervjuul kuhu me 1500km kaugusele 15ndaks septembriks vurasime. Tegelikult intervjuu sellise naljategemise kohta on öelda liiga ametlik. Nimetaksin seda jutuajamiseks.Tutvustav päev/jutuajamine toimus ühes päris uhkes klubis, kus algselt seletati meile, millega Graincorp tegeleb ja mida meilt oodatakse. Öeldi kohe, et kõik me järgmisesse vooru edasi ei saa ja nii saadetigi üks vähe priskem poiss peenest klubist vaikselt minema. Ju arvati, et ta ei jaksa viljarekkate vahel piisavalt kiiresti joosta. Vb saadeti veel inimesi ära, seda me ei näinud, sest sellised asjad toimuvad salaja. Igatahes nn jutuajamisel(intervjuul) küsis asjapulgast mees minu käest: Kas ma kärbseid kardan? Kuumust ja tolmu talun? Kus on lähim hädaohuväljapääs siin ruumis? Mida ma teen kui vihane rekkajuht mind sõimama hakkab? Kuidas käitun kui keegi viga saab? Ja oligi kõik! (Muide rekkajuhid pidid kiirel viljahooajal väga närvilised olema nii et küsimus oli õigustatud. Proovime neist eemale hoida) Easy as it is nagu kohalikud armastavad öelda.

 

Kevad südames!

Otsustasime, et poolteist kuud me küll niisama ei passi ja otsime niikauaks töö. Kaalusime ka üldse suuremasse linna kolimist, aga seal on: 1. raskem tööd leida 2. kulub rohkem raha 3.kiire linnaelutempo juures päevad lihtsalt vuhisevad meist mõõda. Nagu nad vuhisesid ka Eestis, hmm kas me üldse käisime vahepeal Eestis? Olime kodus kolm kuud, aga tundub nagu oleksime olnud nädal..või isegi ainult päev. Koheselt meenuvad laulusõnad: „Aastad mööduvad, tuuled pöörduvad-tsirkus alati jääb.“ Ja see, mis Eestis ühiskonnas toimub ongi minu arvates täielik tsirkus. Alustades liialt raha armastavate Tallinna Sadama kurikaeladega ja lõpetades püha viha täis eesti kodanikega, kes vabal ajal proovivad pagulasi põlema panna. Aga kurb on see, et Eestimaa tsrikuses on artistideks eesti kodanikud, keda dresseeritakse olema kuulekad Euroopa Liidu kodanikud. Meie aga ei taha alluda ja kõigega leppida. Nüüd kui tsrikussesse võetakse uued loomad, kes siinse jaheda kliima, toidu ja kultuuriga harjunud ei ole, ei saa sellest kõigests head nahka. Nagu ka loomariigis ei saa kõik isendid omavahel sõbralikult läbi siis nii ka inimriigis. Meie ei mõista nende keelt ja uskumusi nagu ka nemad meie omi. Aga ega eksootiline välismaine isend ei tahagi kehvakesse Eestisse jääda, seega pole väga põhjust muretsemiseks. Praegu tekkis huvitav mõte, et kas pagulaste tulek ja seakatk võivad omavahel seoses olla. Moslemid ju sealiha ei söö ja maalt, kust nad tulevad on enamus inimesi on just moslemid. Igav juba siin ilmas ei hakka, kui vähegi fantaasial lennata lased! 

Kuidas läks siia tagasi sõit? Hästi, kui välja arvata, et Kert võeti Soomes sadamas rajalt maha ja küsiti, kuhu minek. Ju nägu sta oma mustade prillide ja kõhna kehaehitusega ohtlik välja..narkovedaja välimusega, ei tea :D  Mulle tundus, et nad ootasid lausa Kerti, sest oma uurivate piludega otsisid nad rahvamassi seast nagu kindlat inimest. Õnneks lasti ta peale paari küsimust kohe vabaks ja rännak Soome sadamast lennujaama või alata. Mina suutsin muidugi Eestis olles haigeks jääda ja seega on kogu lennusõit ja esimesed 2 päeva Austraalias suhteliselt udused. Väsimus(7 tunnine ajavahe) lendudest oli meeletu ja seega otsustasime rendiauto laenutamise asemel sõita enda miniauto järele rongiga. 

Sõbralikud on need austraallased ikka küll!! Juba lennujaamas lasevad vanemad inimesed mind järjekorras ette..miks küll?? Sest nad lihtsalt on sellised, tänaval ütlevad kontvõõrad meile tere ja küsivad, kuidas läheb. See teeb kohe tuju heaks tegelikult ja paneb tahtma olla ise ka positiivsem ja sõbralikum. Aga miks nad ei peakski olema sellised kui kevad on väga kaunis aastaaeg ja suvi koputab juba ukse taga. Linnud laulavad ja puud on pungas. Viinamarjapõõsastele on võrsunud helerohelised lehed ja viljapõllud on kaetud rohetava vaibaga.

 Käisime ka vaalavaatlustuuril, mis oli ülivahva! Broneerisime eelmisel õhtul endale piletid ja poole seitsmeks hommikul tuldi meile bussiga järele ja viidi sadamasse. Laev, millega läksime oli päris okei ja rahvast ei olnud väga palju. Pakuti hommikusööki ja hiljem lõunaoodet.Nägime u 10 erinevat vaala. Tegemist on küürselg-vaaladega, kes tulevad siia iga aastase migratsiooni käigus ja neid saab näha ainult aprillist kuni novembrini. Küürselg-vaalad võivad olla kuni 16m pikkused ja kaaluda kuni 36 000 kg. Vaalad tegid meile igasugust shõud ja laeva tiim ütles, et meil vedas, sest meil õnnestus näha päris palju erinevaid asju, mida kõigil ei õnnestugi näha. Näiteks nägime emavaala koos pojaga ujumas. Tuur sai otsa kella 1 ajal ja seega kestis see pool päeva, millest piisas täiesti. See lõbu maksis meile 80$ ehk u 50 eur. Iga sent oli seda kogemust väärt! 

Linna kõige väikseim auto ja ilmselt ka telk..

Meie "kodu" ehk siin järve ääres ma vahel ööbime

Vaalad, siit me tuleme!

Noosa QLD

Take a moment. Feel. Enjoy. Live!

Sellest, kuidas Kerdi esimene tööpäev läks(kas esimene võib jääda viimaseks?), kas ka mina leian töö ja kas õnnestub meil telgist tuppa kolida selgub järgmises postituses...