Harmooniline elu paradiisiaias

I'm Lahkusime lehmafarmist ja praeguseks ajaks saan öelda, et see oli väga õige otsus. Olime seal Kerdiga vähem kui 2 nädalat, aga õppisime selle aja jooksul palju. Kindlasti ei kahetse me midagi, sest saime uue kogemuse ja neljakesi oli meil seal väga tore(tervitan Kaisat ja Villut). Peale Dairyt ööbisime ühe öö Margaret Riveris backerite hostelis ja otsustasime minna tagasi Perthi, et otsida uus farm. Kaua me otsida ei saanudki, juba järgmine päev leidsime Gumtreest kuulutuse farmi mehaanikuks ja Kert tõmas kohe kõne peale. Otsiti küll ainult ühte inimest, aga küsisime, kas paarile oleks ka tööd ja vastati jaatavalt. Loomulikult helistati Kerdi endisele tööandjale nagu siin kombeks ja uuriti, kas on ikka väärt töötaja. Samal päeval sõitsimegi 4 tunniga kohale ja esmamulje oli väga hea. Meil on kasutada oma maja, koos aiaga ja vanapaar Bety ja Kevin on väga toredad. Kert ehitab koos Keviniga puurmasinat ja mina aitan Betyt  majapidamistöödes, samui värvin maja, kus me Kerdiga elame. Neil on tohutu suur aed, kus nad kasvatavad pm KÕIKE. Lisaks on neil 120 lammast ja kodulinnud(kanad,pardid, haned ja kuked). Saame süüa nii palju mune kui tahame ja samuti köögivilu. Töö ei ole raske ja elamistingimused on väga head. Meil on kõik eluks vajalik olemas. Majas, kus elame on neli magamistuba ja lisaks suur köök. Harvesti hooajal oli vanasti maja töölisi täis ja neil oli isegi oma kokk, kes töölistele süüa valmistas, aga enam nad vilja ei kasvata ja rendivad enda maid. Bety ja Kevini põhimõte on, et kui tööliste elamistingimused on head, siis teevad nad ka hästi tööd. Suur aeda saavad nad Austraalia ingimuses endale lubada kuna nüüd kui nad enam lambaid ei pea, jääb neil palju vett üle. Vesi, mida kraanist joome on vihmavesi ja see maiseb paremini  kui Perthi linnavesi. Seega elame suhteliselt idüllilist elu väikeses maakohas koos lambakoera Suzy, nelja kassi, armsa vanapaar, lammaste ja kodulindudega. Aias on ka hulgaliselt bobtaile ja ükspäev nägi Kevini sõber Püütoni poega puude vahel. 

Ühel nv-l käisime  lähimas suurlinnas Geraldtonis ja ostsime 15 daalase telgi, milles veesime ka samal õhtul rannas öö. Naudime 100% Austraalia ja oli väga õige otsus Perthist edasi liikuda,  sest õiget Aussi elu näeb väljaspool linna. Hetkel oleme Perthis ja Kert timmib enda vanas töökohas masinat, mida kursavennaga ehitas. Ülemus maksab heldelt ja 4-tunnine sõit tasub igatahes ära. Oleme siin juba teist nv-d järjest ja samal ajal kui Kert tööd rügab naudin mina linnaelu.

Projekt "Kuld"

Piilur

Rannad on siin kõik nii ilusad

Lambi vennad

Hommik Geraldtonis

Leia pildilt vährmalt 5 jõuluvana

Lõuna kukkedega

Hoolealused

Kerdi laboratoorium

 

 

2000 lehma,400 vasikat ja 4 eestlast

Muutused läänerindel: Pole ammu kirjutanud ja vahepeal on toimunud palju. Nüüdseks oleme omadega farmielu proovimas. Kust tuli mõte lahkuda linnast?  Ajendiks oli seiklusjanu , tahame näha uusi kohti ja teha midagi, mida Eestis ilmselt kunagi ei teeks. Lehmafarmi(Dairy) me ilmselt kunagi Eestis ei satuks, aga just siin me Austraalias pesitseme. Elame konteinerelamus koos kahe teise eestlase-Kaisa ja Villu- ja 2 usbekiga. Oleme kahekesi ühes toas, pesemisvõimalus ja muu eluks vajalik on olemas aga... konteiner on konteiner. Farmi omanikud on Karen ja Ross, kellel on siinkandis 3 farmi(mujal veel 2). Hetkel on poegimishooaeg ja seega vasikatega tööd palju. Töö on päris raske- tööpäev algab kell 5/6 ja lõppeb 6-8 ajal.  Poistel on kestnud paar tööpäeva isegi kella 9ni õhtul mis, päris normaalne ei ole, sest hommikul peab jälle varakult tööle minema. 16h järjest füüsilist tööd teha kurnab organismi päris kõvasti. Jama ongi selles, et saame kindla summa päevas(200$), pigem eelistaksime tunnipalka, aga seda meile ei anta. Siia tulles ei teadnud  me, et alla 12h tööpäevi siin pole nähtud. Probleem on selles, et neil on ainult 1 vahetus, kes teeb nii hommikuse kui ka õhtuse lüpsi. Mujal lehmafarmides on 2 vahetust. Enamasti lüpsavad poisid ja meie Kaisaga tegelema vasikatega, mis on füüsiliselt päris raske, sest pead piimaämbreid vasikaitele tassima ja neid sõpru on meil siin sadu. Ühel päeval sündis üle 30ne aga nüüd on õnneks rahulikumad päevad olnud. Siin saavad vasikad ainult ühe korra päevas süüa, mis minu arvaes päris normaalne ei ole, aga kuna on ainult üks vahetus siis ei jõua me 2x päevas neid sööta. Ei usu, et kaua siin oleme, sest kui tunnipalga arvestame päevas, siis tuleb see kõvasti alla miinimumi. Omanikud vist ei mõtle peaga, sest enamus pidi siin u 2 nädalat olema ja siis lahkuma, sest palk ei ole neid pikki tööpäevi väärt. Elame päev korraga ja ootame uusi tuuli. Vasikad on muidugi armsad ja loomadega töötamine meile meeldib, kohati lihtsam kui inimestega. Jääksime siia edasi kui töötunnid ja palk oleksid omavahel kooskõlas.

Igatseme kõiki lähedasi, aga aeg lendab raketikiirusel ja suveks oleme tagasi kodumaal,kui kõik häsi läheb. Oleme õnnelikud ja ootame uusi väljakutseid/seiklusi. Oleme ka uusi kohti avastanud ja käisime ka Perthi ööelu nautimas...siinkohal pildid ütlevad  rohkem kui 1000 sõna.

Saarlased ja 40ne nisamasin(shuttel)

Hamelin bay

Kert uute sõpradega jalutamas

Made in Estonia 

Tööpostil

Piknik

Vassu

Vist ikka ei mahu.. Ja ei mahtunudki

Alt läbi ja tuld

Leia pildilt delfiin

Premeerisin ennast mittemillegi eest

 aborigeen beautysleepy tegemas 

Perthi ööelu. Tiit, Kert ja Kerdi kursavend Janis

Kerdi väiksed varbad suures India ookeanis

Terassüdamega kängud

Käisin vanas kohtumajas ekskursioonil. Neeger lõikas endal näpu ära, et tööhüvitist saada. Ei läinud läbi.

Tulime farmist ära ja olime ühe öö bäkkerite hostelis, mis oli päris huvitav kogemus. Nii mõnegi hommikusöögiks oli väike kanepi joint. Hommikul tulime Kerdiga Perthi, Kaisa ja Villu läksid alla poole WA-sse. Teed läksid hetkel lahku, aga kunagi ei tea, mis elu toob. Täna 25.09 suundume juba uude farmi. Neli h sõitu ja uued seiklused alagavadki.

Olen backpackerist pick packer

IElu on nüüd lillem kui enne, sest töö on leitud! Laupäevases ajalehes oli kuulutus, et otsitakse kuskile lattu pick packereid ja helistasin selle kuulutuse peale. Paluti saata CV ja kahe päeva pärast olin juba tööl. Ausaltöeldes on see suur kergendus, sest olen kuulnud, et mõni otsib Austraalias tööd mitu kuud. Mina leidsin vähem kui kahe nädalaga, Kert isegi vähem kui nädalaga. Tööl käies oskad vabu päevi rohkem hinnata ja raha on siin elus pea sama vajalik nagu hapnik. Natuke tööst: töötan ühe kaubandusketi (Target) laos, kus ma pakin erinevatele poodidele kaupa. Targeti poed müüvad põhiliselt riideid, mänguasju, kodukaupu jne. Pms pakin ma ühelt euroaluselt erineva suurusega kaste teisele euroalusele, pean vaatama seejuures numbreid(postiindekseid), et kaubad läheksid õigetesse poodidesse. Töö on lihtne, aga igav, meenutab natuke lapsepõlves legodega mängimist, sest kastid peavad olema korralikult laotud, et mahuks maksimum. Tööpäev algab kell 7 hommikul ja lõppeb kell 3 päeval. Pool tundi on lõuna ja 15 min hommikune teepaus. Esialgu on mul ainult neli päeva nädalas töö(30h nädalas), sest olen nn casul ehk prooviajaga. Aga oodan, et saan ikka edaspidi 5 tööpäeva nädalas. Nädalavahetused on vabad, mis on super, sest saame Kerdiga midagi põneva ette võtta. Ostsime endale jalgrattad ka ja saame nüüd ringi kimades kohti avastada. Tundsin siin jalgrattast suurt puudust. Muide Austraalias on kiiver kohustuslik, mis on muidugi vajalik, aga mul unub see pähe panna. Hommikuti viivad poisid mind tööle (nende tööpäev hakkab ka kell 7) ja hiljem kiman ma rattaga koju, sest töökoht pole kodus väga kaugel. Töökoht on mul väga multikultuurne- korealased, mustanahalised, hindud, jaapanlased ja eile tuli ka üks iirlane. Kusjuures pilusilmade aksendist ma üldse aru ei saa, seletavad seal pikad jutud maha, aga kõrvu jäävad kõlama vaid üksikud sõnad.

Minu kallil oli laupäeval sünnipäev. Viisin talle selle puhul hommikusöögi voodisse ja hiljem käisime mägedes piknikul ja Cavershami rahvuspargis. Kängurud hüppasid seal igal pool ringi ja kohtusime ka ühe ebameeldiva isikuga. Saage temaga pildi vahendusel tuttavaks:

Kert pidi talle peaaegu peale astuma. Tegu on siis bobtail nimelise sisalikuga, kes oli kedagi nahka pistnud või siis lihtsalt rongi rööbaste alla jäänud.

Traktorimuuseumis käisime ka:

Pühapäeva hommikul käisime kirbuturul. Sain mitu kotitäit asju ja tuju oli nii lihtsalt maksimumi lähedane. Siin müüvad inimesed suht odavalt enda asju. Eesti kirbuturgudel tahab mõni müüja oma mitu aastat kantud asjade eest ulmelist hinda, siin on 1-2$ tavahind. Mõned pildid sõjasaagist:

Turg toimus suures parklas alates kella 6st hommikul.

2$

2$(u 1,5eur)

Tiit sai 1$ eest automaki, Kert niisama kannab minu nänni :D

Automaki muide ostis ta enda uude autosse-kabriolett Saab aastast 1997. Tiit pidi selle eest välja käima ainult 550$ ehk 338eur. Vajab putitamist, aga pill on seda väärt, hiljem saab palju kallimalt edasi müüa. 

 

Tööotsingud

Tööd leida on päris raske. Meilide saatmisest ei ole absoluutselt kasu, 20st vastab sulle vb ainult üks ja see on ka eitav vastus. Helistamine on ka keeruline, sest kohalikud räägivad ülikiiresti ja sellepärast jääb suur osa teksti arusaamatuks. Kohe kui nad aru saavad aksendist, et ma ei ole kohalik, muutub ka suhtumine. Olen ka kohapeal CV-sid jagamas käinud, aga siiani pole keegi ühendust võtnud. Aga alla ei tohi anda ja õnneks on Kerdil töö ja seega päris nälga ei jää. Mulle on selle kahe nädalaga jäänud mulje, et austraallastele väga ei meeldi backerid, ka paljudes töökuulutustes on kirjas, nt no travellers. Siin on tavaline, et võõrad inimesed ütlevad sulle tänaval tere või naeratavad. Klienditeenindajad küsivad sult pea alati automaatselt how are you? Kas neid ka tegelikult huvitab, kuidas sul läheb, ma ei usu. Vahel ma ei viitsigi vastata, vaid ütlen lihtsalt hi või hello ja ongi kõik. Minu arvates on see liialdus ja lihtsalt tervituses piisab ka. Tegelikult on mul päris suur koduigatsus. Suvi oli Eestis väga mõnus, eriti sellepärast, et olime mõlemad Kerdiga terve juuni kuu vabad. Ilmad olid siis super ilusad ja Võsu on parim koht, kus suvel olla. Aga tundub, et ma olen ainuke...poisid küll Eestist puudust ei tunne või siis lihtsalt nad ei räägi sellest. Igatsen kõiki inimesi enda ümber, kes Eestisse jäid ja isegi väikeseid asju nagu enda helesinist vuntsidega tassi. Oleme siin olnud ainult kaks nädalat ja ilmselt alguses ongi raske. Kui töö leiab siis saab mõtted ka mujale. Nädalavahetusest ka natuke: käisime ühes Yanchepi looduspargis ka nägime kängurud ära. Kert pidi peaaegu ühele magavale Kängule peale astuma. Yanchepi rannas käisime ka ja see oli veel ilusam kui Cottesloe. Tiit võttis paljaks ja sukeldus lainetesse- we live only once!

Yanchep beach

First week

Maandusime õnnelikult Perthis ja saime ka kohvrid kätte. Kergendus missugune. Üürime tuba Cavershamis ühes majas eesti pere käest. Nad elavad siin kolmekesi: Maarja, Gerrit ja nende 2-aastane tütar Gerte. Maarja tuli ka meile lennujaama vastu. Esmamulje oli väga hea: pere oli ülisõbralik, maja oli ilus ja ilmal polnud ka viga, arvestades seda, et siin on talv, ikka üle 20 kraadi. Maarja ja Gerrit on siinsne eluga väga rahul ei enda elu enam Eestis ette ei kujuta. 

Teisel päeval tegime ära kõik vajalikud toimetused( pangakonto, maksunumber jne) ja kolmandal päeval sõitsime kolmekesi rongiga Perthi kesklinna. Tiirutasime Kings Parkis ja tutvusime kesklinnaga. Hetkel on siis laupäeva hommik ja nv kavatseme veel sisse elada ja esmaspäeval läheb suureks tööotsimiseks, vb... :D Käisime ka eile ühte autot vaatamas, aga ei leidnud õige kohta ülesse ja kuna kell oli 9, siis ütles omanik, et liiga hilja on, teeme homme hommikul. Siin on tavaline, et inimesed õhtuti oma nina ukses välja ei pista vb sellepärast, et kella kuue paiku läheb juba pimedaks. Igatahes saatis autoomanik järgmisel hommikul sõnumi, et ikka ei müü autot. Ei tasu neid austraallasi alati usaldada, sellest sain juba Eestis olles aru. Meile tuli ka majja  seltsilisi, veel ühed packerid, kes plaanivad olla siin 2 nädalat. Neil kadus kohver ära, kus oli ka läpakas, niiet meil vist läks hästi. Lubati 48-tunni jooksul koju tuua.

Natuke nädalavahetusest. Laupäeval oli meil esimene grillõhtu Austraalias. Ostsin kohalikku valget veini poest, kus sai ka veine degusteerida. Kusjuures müüja ise maitses ka iga veini, mis meiegi ja oli päris tahmas seal leti taga. Pühapäev oli meie jaoks tähtis päev, ostsime auto mingi chainaka käes, kes nägi enda Miki-Hiire magamispükstega suhteliselt veider välja. Valituks osutus Honda Accord 1997, mis maksis 1300 daala, aga  saime tingida 1050 peale. Pill on aus: kliima automatic, cruis, katuseluuk, nahksisu ja mis põhiline auto on punane( tegelikult mitte enam nii punane, sest siin on enamus vanu autosid pleekinud päikese käes).

Uue nädala alguses tahtsime kohe tööd otsima hakata aga...leidsime ennast Cottesloe rannast. Siin hakkab talv läbi saama ja ilmad on juba päris soojad, rannas ka juba inimesed päevitasid. Lained olid vägevad ja meri sinisem kui Eestis. Kuna aga ilma tööta ei saa siis veetsime Tiiduga juba järgmine päev mitu tundi raamatukogus tööd otsides. Küsite kus on Kert? Samal ajal kui meie vaikses raamatukogus nillisime, käis Kert oma uue ülemusega rääkima, ta leidis enda kunagise kursavenna kaudu töö ühes betooniga tegelevas firmas ja see tähendab, et vähem kui nädalaga on Kerdil töö olemas. Kusjuures palk on vägaväga hea. Aga nagu vana hea Eesti vanasõna ütleb, ei tasu hõisata enne õhtut, aga loodame, et kõik sujub. Kursavend ise on selles firmas ehitanud juba 5 kuud mingisugust masinat ja esialgu Kert aitab teda. Ps: inimesed siin on jube sõbralikud, isegi raamatukogus tulevad juurde ja pakuvad abi...mitte töötajad, vaid suvalised külastajad. Eestlaste kinnisusega harjunud, paneb see esialgu mind kohmetuma, aga eks sellega harjub.

7. päev kängurumaal on mind pannud mõtlema, et miks jäävad paljud eestlased siia terveks eluks elama. Jah, üheks aastaks veel, rahuldad enda seiklemishimu ja avastad maailma, aga...kuidas suudavad inimesed jätta enda juures, kodumaa, pere, sõbrad? Kas tõesti ei leia enam inimesed Eestist õnne? Ma ise võin olla järgmine, kes kõik jätab, aga hekel ma küll aru ei saa. Elatustase on siin kõrgem, aga see ju ei tee õnnelikuks. Kui keegi Kõrgem on ette määranud, et ma sünnin Eestis siis peab sellel mingi põhjus olema? Eks näis, mis tulevik toob, aga hetkel ma küll mõtlen, et see siin on vaid ajutine seiklus ja ma tegelikult ei ole määratud siia jääma.

Hetkel meie elukoht siis.

Grilli ja veini

Ilusaim rand, mida näinud olen siiani.

Perthi kesklinnas

Kings park

Apelsinipuu

The Perth Hills

Bell tower

Öise linna vaade.