Siis kui suvi hakkab läbi saama

Casella veinitehases oleme siis nüüdseks rassinud pea kuu. Tegemist on siis suuruselt kolmanda veinitehasega Austraalias. Sel aastal on neil plaanis pressida 200 000 tonni viinamarju. Tööd, mida siin teha tuleb on väga erinevad alustades proovide võtmisega mahutitest kuni lihtlabase koristamiseni välja. Mingil põhjusel ei suuda me aga kahjuks mõista miks on see töökoht väga paljude eestlaste unistus. Jah, raha on küll võrdlemisi hea aga ettevõtte ülesehitus,planeerimise ja organiseerimise võime jätab küll soovida. Kui juba korra eestlasele omaseks vingumiseks läks siis võtan julguse kõik hädad ära kurta. Alustaks siis kohe algusest. Nimelt tehti Mariale kahe päevane koolitus kuidas viinamarjade purustajaga opereerida. Kui tuli päev tööle asuda siis üllatuslikult oli ta tõstetud „üldiseks „ tööliseks.  Esimesed päevad olid väga keerulised kuna kõik töödejuhatajad arvasid et ta peaks juba kõiki üldise töölise ülesandeid teada kuna koolitus on ju läbitud. Järgmise probleemina võiks mainida töökeskonna korrasolekut mida meile esimesel päeval rõhutati. Reaalsus on aga see et voolikud, mis on erinevate mahutite vahele veetud moodustavad liikumiskoridorides täieliku ussipesa. Lisaks raskendatud liikumisele nende vahel ei viitsita pärast oma töö lõppu neid oma kohale ära panna. Siit tulenebki loo pealkiri mis meenutab ühte anekdooti:

Jänki ja venelane surevad üheaegselt. Seisavad koos põrguväravas. Sarvedega sell vastas, kohe küsima: "Meil siin kahte sorti põrgut - vene variant ja ameerika oma. Kumba eelistate?" Uurivad vennikesed, et mis vahet seal on? "Noh, ameerika põrgus tuleb iga päev ämber sitta ära süüa, vene põrgus kaks ämbrit." Venelane patrioot ja puha, valib vene põrgu, ameeriklase mõistus ei luba üle ühe ämbri välja kannatada-valib ameerika variandi. Saavad mehikesed kuu aja pärast kokku. Jänki kohe eemalt: "Noh, pole sellel elul häda midagi, iga hommik kugistan pangetäie sõnnikut alla ja ülejäänud päev on nagu paradiisis." Venelane väidab imestunult: "Mul on kogu aeg nagu paradiis. Kord ei jõua sõnnik kohale, kord on ämbrid kadunud..." 

Enamus aega kulub nimelt töövahendite otsimisele. Kui ühe vooliku ühendamine võtaks aega 15min siis reaalsus võib olla see ,et sa otsid voolikut, mutrivõtit või muud ühenduslüli juba 15 min. Voolikud mis lähevad katki visatakse kõik ühte hunnikusse ja uusi ei tule peale kuskilt. Siit tekib kohe järgmine probleem kus keegi sinu üles seatud voolikuliini ära varastab.  Selle pättusega vahele jäämini võib viia vallandamiseni. Meil paigaldati isegi lisa kaamerad mis peaks “voolikuvargaid” püüdma. Ma usun ,et selle kaamerate raha eest oleks saanud piisavalt uusi voolikuid ja näppamise probleem oleks iseeneslikult vähenenud/kadunud ja kõigile lisaks tõusnud ka töö viljakus.Aitab nüüd nutust ja halast. Käsitleks ka asja positiivseid aspekte. Nimelt enamus töödejuhatajad on väga muhedad. Läbi raadiote tehakse igasugu nalju ja hoitakse tuju üleval. Nagu eespool sai mainida siis palk 8h eest on samuti päris hea ja töö enamasti konti ei murra. Kuna oleme oma teise aasta viisast pea 6 kuud siis Griffiti ümbruses veetnud siis oleme sellest elust siis kaunis tüdinud. Aga tunneli lõpust paistab juba valgus. Nimelt vana hea puuvillatööstus tahab meid ka seal aastal tagasi.

Kuna Kerdi mõttelõngarullil sai niit otsa siis ma jätkan siit..mitte enam Griffithist vaid hoopis Mourast. Jah, oleme jälle tagasi oma armsas väikelinnas. Segased emotsioonid valdasid mind siia jõudes, tegemist on linnaga, millega sai eelmisel aastal juba korra hüvasti jäetud, aga nüüd tuleb talle jälle teretulemast öelda. Kõik on vana ja tuttav ja selline..kodune. Siinsed inimesed on teistsugused kui Griffithis, näiteks esimesel päeval kui mina telefoniga lobisesin istus Kert pargipingil ja tema juurde tuli kohalik mees, kes tunni ajaga terve oma eluloo ära rääkis. Ta lihtsalt tahtis, et keegi kuulaks ja meil oli ka põnev kuulata. Natuke jalutades nägime juba eelmise aasta töökaaslasi. Muidu on kõik siin sama, va üks linna pubidest on kinni pandud(väidetavalt oli iga nädal kahjumis), tankla kett on vahetunud, infokeskus on kolinud uude kohta ja 1 maja on vahepeal tulekahjus kannatada saanud. Muidugi oli ka raske jälle hüvasti jätta kohaga, mida kutsusime „koduks“ pea pool aastat. Jälle peab kogu oma varanduse pisikesse autosse mahutama ja maha sõitma 1400km. Kui esimesel aastal oli kõik see reisimine ja uute kohtade avastamine põnev siis nüüd on see muutunud tüütuks ja väsitavaks. Harjud uue kohaga ja tekib rutiin,positiivne rutiin. Mõtlen sellega kindlat magamamineku aega, tervislikku toitumist, trennis käimist ja üldse sellist korrapärast täisväärtuslikku elu. Ärge saage valesti aru, rutiin võib ka olla väga muserdav, aga mingid asjad siin elus peaksid olema korrapärased, et ennast hästi tunda.

Casellest lahkusime seega enne hooaja lõppu ja hetkel ma tunnen, et see oli õige otsus. Enam ei pea järgmist tööd otsima ja ootama kuu või enamgi. Reedel oli viimane tööpäev veinikas ja juba esmaspäeval algas koolitusnädal puuvillas. Kuna Casellas ei ütle sulle keegi, millal on su viimane tööpäev siis see muudab asja natuke keeruliseks. Ootad ja loodan, et äkki hoitakse nädala veel. Meile ei meeldi oodata ja teadmatus ning seega olemegi siin. Kogemus oli igatahes hooaja ootust väärt ja nüüd teame, kuidas tehakse masstoodangu veini. Kuna töötajaid oli seal nii palju siis sellist mõnusat kodust tunnet ei tekkinud. Pauside ajal suhtlesime ikka eestlastega, aga eks see oli meie enda valik. Mulle pigem meeldivad ikkagi sellised väiksema kollektiiviga töökohad, kus tekib näiline perekonda kuuluvuse tunne. Käisime veel oma viimasel nädalavahetusel kohalikku ööelu üle vaatamas koos kahe eestlasega ja päris tore õhtu oli. Kert muidugi sattus tantsuhoogu ja isegi meie, tüdrukud jäime alla. Seega leidis ta tantsuplatsilt ühe kohaliku noormehe, kellega rõõmsalt tantsu vihtus. Asi võttis aga uue pöörde kui noormees füüsilist kontakti otsima hakkas. See selleks, tore oli igatahes.

Mouras saime kokku Kaisaga, kes samuti hakkab meiega koos puuvillas tööle. Oleme mõlemad pressi taga ja paneme puuvillapalle kotti-vana hea! Tore, et saab kellega peale Kerdi eesti keeles rääkida. Esimese öö veetsime linnas paar km eemal jõe ääres, mis ei olnud väga meeldiv kogemus. Esiteks oli seal tohutult sääski, teiseks lonkis ringi opossumi perekond ja kolmandaks panime enne telgi kogemata täpselt vihmuti alla, mis alustas oma tööd enne kuute hommikul. Lootsime järgmisel päeval kindlasti endale elamise saada. Nii tore oli jälle kõiki töökaaslasi näha, osad muidugi ei tulnud sellel hooajal tagasi, kaasaarvatud minu pressiparter Silvia. Kõik ei ole sellel aastal enam nii uus ja huvitav aga ma ei ütleks, et see on negatiivne. Pigem just tead, mida oodata ja töö on teada. Koolitusel kohtusime Lõuna-Korea poisi Victoriga. Noo tegelikult on ta nimi mingi huangkang aga ta on võtnud endale Austraalia nime, sest muidu ei seisaks ta nimi kellelgi meeles. Koos suundusimegi neljakesi kinnisvarabüroosse, kus leidsime sobima möbleeritud maja. Kuna linnas on palju tühju maju siis saime ka väga hea hinna. Maksame kolme magamistoaga maja eesti 225$ nädalas pluss elekter. Näkku teeb see ainult 56$ nädalas.Kolida saime sisse alles järgmisel päeval ja seega pidime veel oleme ühe öö koos opossumite ja sääskedega. Kaisal oli sünnipäev, mille puhul grillisime ja jõime shampust. Victor võlus välja koogi koos küünaldega ja minu imestuseks sõi ta isegi juustukooki pulkadega!!

Kui esmapilgul tundus Korea poiss Victor väga normaalne siis nüüd...päris normaalne ta ikka ei ole. Esiteks on ta tööl silma jäänud kõigi ja kõige pildistamisega(k.a enda). Samal ajal kui teised vaatavad, kuidas töö käib siis tema nokib telefonis. Isiklikult arvan, et pikka pidu tal sellises tempos ei ole. Temaga suhtlemise teeb väga raskeks keelebarjäär, nimelt on ta inglise keel väga halb, üllatavalt halb. Ta on siin olnud juba pea 2 aastat, aga pole suutnud ära õppida ka lihtsamad sõnad. Selle põhjuseks on suhtlus ainult kaasmaalastega ja üldse täna, pühapäeval kella 11:40ks pole ta oma nina toast välja tõstnud ja eile nägin teda ka ainult vilksamisi. Ta saab ise ka aru, et ta inglise keel on halb ja teised ei viitsi igat lauset kaks korda üle küsida või siis on põhjuseks see, et Kaisa tegi talle selgeks, et ei ole okei pesu pesta iga päev(isegi 2 korda päevas).Oleme siin elanud 5 päeva ja ta on selle aja jooksul pesnud 6 masinatäit pesu, lisaks sellele on ta kogu aeg oma toas ja aircon(mis võtab palju elektrit) üürgab 24/7. Aru pärides selle kõige peale vastas ta, et talle meeldib külmas toas olla ja võib rohkem maksta elektri eest. Selle asja juures on naljakas see, et ta aevastab seal toas iga poole tunni tagant ja ilmselt on seal külmakambris haigeks jäänud. Ilmad pole aga nii palavadki, et aircon peaks kogu aeg sees olema. Pärast jutuajamist elektri kasutmise üle ta oma toast välja väga ei tule, kui käisime eile õhtul pesu kuivama panemas tagahoovi siis ta piilus meid aknast..piilur seega. Eile õhtul tuli korra ja istus diivanile ja kurtis, et on terve päev reisiplaane teinud, tahab vist perega Austraalias ja Uus-Meremaal tiirutada. Plaanide tegemiseks kulub tal 2 päeva. Veel kurtis, et tal on kükmkapis vähe ruumi. Kuigi poodi läheb ta alles ülehomme ja praegu on tal sel paar asja. Ta on endale Austraaliast soetanud riisikeetja, millega oma igapäevast leiba(loe riisi) küpsetab, lisaks on tal ka üüratult suur kaasaskantav aircon, mille ta siin maha tahab müüa. Keegi kuskilt kõrgemalt aga õnnistas meid ja me oleme erinevates vahetustes, tema alustav päeva- ja meie öövahetuses. Unustasin ka mainida, et prilllaua jätab ta ülesse..aga ei taha iga päev ka talle turri karata.

Sellel aastal loodame töötada ikkagi 6 tööl 1 vaba graafikuga, praegu ei ole lihtsalt gaasi ja seega venib hooaja algus. Aed on muidu puuvillast täis, eelmisel aastal oli tühi kui me jõudsime kohale. Tööd lubatakse vähemalt 3ks kuuks. Sellel nädalal passisime iga päev 8h niisama, muidugi maksti meile selle eest. 2 töötajat juba langesid välja, sest kui kolmandal koolituspäeval nende tervisekontrollitulemused jõudsid selgus, et narkoproov on positiivne. Läinud nad olidki. Nüüd peab ülemus Ross otsime uued töötajad. Neljapäeval, helistat Rossile, et ta naisega juhtus avarii ja rohkem pole me teda sellel nädalal näinud. Loodame, et kõik on korras, sest Ross on hea ülemus/inimene. Stress on praegu tal ilmselgelt laes, sest pole gaasi ega kahte töötajat. Gaasi kasutatakse ginis liigse niiskuse eemaldamiseks ja enne kui pannakse uus gaasisüsteem peab mitu inimest selle üle vaatama ja veenduma, et kõik oleks ohtu. Lisaks peavad ginnerid(gini püsitöötajad, 4 meest) läbima päevase koolituse. Loodame järgmise nädalal keskel juba alustada 12 tunniste tööpäevadega.

Kuna pole ammu kirjutanud siis nüüd teate, et oleme veel elus ja täie mõistuse juures. Ilusat kevade algus Eestisse, meie siin hakkame sügist vaikselt ootama.

Veinimahutid

Pikk maa tööle

Ööelu Griffithis

Jaa Kaisa tehtud pilte:

Triibutaja

Patupäev

Sydneys ja igal pool mujal, kus sind ei ole

Kuna kõht on šokolaadijäätist täis ja väljas 38 kraadi kuumust siis  on blogi kirjutamine jahedas  toas meeli rahustav tegevus. Uuest aastast hakkame  tervislikult toituma ja trennis käima..vähemalt riided trenni tarbeks  ostsime ära. Siin on trenniriided jube odavad võrreldes Eestiga. Eile naasesime tagasi Jerildrisse oma nädalaselt jõulupuhkuselt. Tegelikult jõule me otseselt ei tähistanudki, ei leidnud siin kaugel maal selleks pointi.

Eelmisel nädala alguses  teatas meie tööandja Les, et tal on vaja inimesi kanalasse. Automaatselt hakkas  mu mõistus välja töötama valesid, et mitte sinna kohutavasse  massimunalasse  mitte  minna. Õnneks  pole tegemist lihakanadega, vaid neid kasvatatakse  munade saamiseks. Võtsin ennast kokku ja siiski otsustasin selle kogemuse  enda nimekirja saada. Hea pärast Eestis rääkida, et kuidas siin kanalas asjad käivad. Igatahes väga peen- esimese asjana pidime oma auto rehvid puhtaks pesema. Siis saadeti meid dušši alla ja oma isiklikud riided pidime jätma ukse  taha. Peale esmast pesemist saime töö poolt riided ja kummikud. Seejärel viidi meid autoga järgmisesse kohta, kus pidime minema uuesti dušši alla ja panema UUED tööriided ja loomulikult uued kummikud. Isegi sokid pidime  uued panema. Peale seda komejanti lasti meid lõpuks kanade  hulka, puhtumad kui eales varem. Esimene vaatepilt oli hullem kui ma arvasin- tuhanded valged kanad väikestes puurides, näljased ja vihased. Hais oli loomulikult uimastav. Meile öeldi, et täna on vaksineerimispäev, peame  kanad ühte  nurka ajama, ajutise aia ehitama ja seejärel kanu krabama ja lauale panema, kus  püsitöötajad teevad neile 2 erinevat süsti. Ma olen küll maal üles kasvanud, aga mõte ´kana kätte võtta tekitas minus külmavärinaid, nimetaksin seda isegi kergeks foobiaks. Lootsin, et see kõik on halb unenägu, aga kahjuks  oli tegemist reaalsusega- seisin keset aeda sajad kanad minu jalgu nokkimas. Ütlesin, endale, et seda ma kannatama ei pea ja otsustasin anda alla. Tõttasin värava poole aga oh õudust- see ei tulnud lahti. Ja kanad aina nokkisid hoogsamalt. Nad on seal kõik nälgas, saavad ainult ühe korra päevas  süüa ja siis saavad ka tugevamad isendid enamus endale. Tunneli lõpust kuulsin aga rahustavaid hääli, et „nad on ainult beebid“(noored kanad olid), „sa saad hakkama“ ja „me teeme neile vaksineerimisega ainult head.“ Suutsin leida enda sisemusest jõu ja proovida alguses võtta kätte vähemalt ühe kanagi´(vanad olijad võtsid 3-4 korraga). Ületasin vaimse  bloki ja järgmises puuris  krabasin juba kokku 3 kana, mille peale kõik kiitsid mind. Kert oma suurte  käppadega krabas isegi 4. Kokku tegime seda 12h ja Kert nägi kanu isegi unes. Muidugi pidime peale tööd minema uuesti pesema ja alles siis lasti meid vabadusse. Kogumus  missugune, aga tagasi ma enam ei lähe!!

Peale kanade mässu läksime väikesele puhkusele suurlinna Sydneysse. Maakad puhkavad linnas ja linnakad maal, nii ta olema kipub. Broneerisime kesklinna kaheks päevaks hotellitoa ja ostsime hea hinnaga kombopileti viite erinevasse meelelahutusasutusse- 2 erinevat meremaailma,vahakujude muuseum, loomapark ja külastus Sydney kõrgeimasse  torni. Üks  meremaailm asus Manly nimelises linnaosas ja sinna otsustasime  minna praamiga. Praamilt avanes uskumatult vägev vaade ooperimajale, sadamale  ja linnale üleüldiselt. Võtsime ka kampa ühe  eesti poisi, sest nagu vanasõnagi ütleb siis seltsis segasem. Sydney on ikka üks ütlemata kaunis linn oma kõrghoonete, lummava sadama, hiiglasliku silla ja lahetade söögikohtadega. Linn, mis  kunagi ei maga. Väga erinev Austraalia maakohtadest, ainuüksi sellepärast, et linnas on palju(loe väga palju) aasialasi ja muid sulelisi. Keegi ei ütle sulle tänaval tere ja kedagi ei huvita, kus sa pärit oled ja kaua Austraalias olnud. Oled lihtsalt üks inimene suurest massist. 80%-l inimestest on kiire ja pead olema ettevaatlik, et neile jalgu ei jää. Vahelduseks oli mõnus! Elada aga..ei tea. Kuna tahame ikkagi raha kõrvale panna siis linnas on see raske- rohkem ahvatlusi ja kallim elu. Egas midagi, kodinad kokku ja jälle teele.

Sydneys läksime paarikümne  kilomeetri kaugusel asuvasse  rahvusparkki ja meile üllatuseks olime tegelikult seal juba käinud..siis kui puuvillatööstusesse läksime eelmine aasta. Siiski oli seal veel avastamata kohti ja võtsime ette päris pika matka ja veendusime, et Austraaliamaa on rohkem kui hämmastavalt ilus. Sama päeva õhtul vurasime  minu sõbranna Triinu juurde, kes elab u 200km kaugusel Sydneyst. Pläkutasime niisama ja käisime shoppamas. Kui meil Eestis on 26ndal jõulu teine püha siis siin lähevad inimesed kõik kaubanduskeskustesse , sest väidetavalt on aasta suurim sooduspäev, kus allahindlused panevad lausa minestama. Nii me vähemalt arvasime..tegelikult polnud asjad üldse nii odavad ja enamus asju on sama soodushinnaga ka järgmistel päevadel. Paar asja siiski saime. Õhtul asusime jällegi teele,et sorgumipõllal  tagasi teenida linnas lendu lastud dollareid.

Teist aastat järjest tuli uus aasta Austraalias, seekord lausa 9 tundi varem kui Eestis. Magasime aastavahetuse maha..piinlik. AGA kuna aasta viimane päev mõõdus meil sorgumi põllul siis ei suutnud rasket väsimust kuidagi eemale peletada. Uus aastal uue hooga tervislikuma mina poole. Käime hommikuti jooksmas ja paisutame lihaseid välijõusaalis, mis siin Griffithis tasuta linnarahvale on. Esimene kord oli ikka jube raske, pole siin Austraalias varem trenni teinudki(va farmitöö), aga iga korraga läheb lihtsamaks. Toitume ka tervislikult ja enesetunne on hea! Ostsin endale kuhja trenniriideid, värvilisi, sest need peaksid andma positiivset energiat..vist. Imelik natuke öelda, aga uued trenniriided motiveerivad täiega, siin on need kordades odavamad ka kui Eestis.

Uuel aastal avastasime ennast jällegi Griffithist, kus algab Casella veinitehase hooaeg. Kõik see tähendab, et peame hakkama jällegi kodu otsima, mis võib osutuda väga raskeks. Eelmisel aastal ei suutnudki me lõppkokkuvõttes endale Griffithis kodu leida ja tundus, et ka uus aasta kostitab meid ebaõnnega. Internetis oli kuulutus, et pakkuda tuba, 150$ nädalas, tasuta wifi ja puha. Tõttasime kohe vaatama, kontakti nimi oli Ali, sisetunne ei lootnud palju. Ukse peal võttis meid vastu noormees Iraagist, tööl ei käi ja ma ei kujuta ette, kust ta raha saab või mis ta eesmärk siin Austraalias on. Inglise keel oli ka pea olematu. Esimese asjana panin tähele, et vannitoal polnud ust ja see avanes muidu elutuppa, mis oli 1mx1m lai. Ja ülde..pisike uberik ilma airconita. Ega siis midagi, telk kokku ja uut päeva ootama. Õhtul tuli aga kõne Warwickult ja pakkus meile jällegi tööd sorgumis. Sõitsime tööle 1,5h ja juba see läks tunniarvestusse kirja. Tunde jagab ta lahkelt ja rohkem tunde=rohkem $. Niisiis algab siit meie elu ülesmäge minek. Warwick rääkis tagasiteel, et ta kolleegil Allanil oleks vist tuba pakkuda. Võtsime Allani(siinmaal hääldatakse Älän) numbri ja uurisime asja. Järgmine hetk tassisime juba enda asju autost majja. Allani maja on rohkem kui tahta oskasime. Kahekorruseline pesa kõige eluks vajalikuga. Ütleks isegi, et selle tänava kõige uhkeim maja. Diil. Allan on 32 aastane vallaline(mitte meeleheitel, nii ta ise väidab) austraallane, kes on heasüdamlik puhtusefriik. Kõik puhastusvahendid peavad tal olema baktereid hävitavad, ka kätepesuseep. Arvan, et ka nõudepesumasin on tal baktereid surmava eesmärgiga. Meile sobib! Majas valitseb laitmatu puhtus ja lisaks kõigele käib siin iga kahe nädala tagant koristaja. Maksab see lõbu 60$ ja selle summa jagame siis toa peale kolmeks. Unustasin vist mainida, et kolmandas magamistoas elab Allani sõber Charles. Plaanisin küll pakkuda välja, et võin ise koristada ilma rahata terve maja iga nädal, aga tuleb välja, et see koristaja on tal sõbra ema, kes pensioni kõrval lisaraha teenib. Ja pealegi on ta  käinud siin juba 5 aastat. Täna käiski koristaja Anna, kes üllatavalt kasutab igalpool Domestost. See sama WC puhastaja. Ta peseb sellega põrandaid ja ilmselt isegi köögilauda. Vb Allan käsib tal seda teha, sest Domestos tapab kõik bakterid. Üks asi veel..kunagi elas meie toas eestlane Martin, kes praegu peaks olema Uus-Meremaal. Pidavat olema vägaväga tagasihoidlik poiss..ehk tüüpiline eestlane.

Meil oli ka Casella esimene koolituspäev. Tuleb välja, et mul hakkab töö alles 8ndl(vb varem kui ei saja) ja Kerdil 1. veeb. Loodisme, et hakkab varem, sest nad saatsid isegi kirja ja lükkasid meie koolitust varasemaks põhjendusega, et saaksime varem tööle hakata. Seega olin suht pettunud, et peab passima niikaua ja koju jõudes kurtsin olukorda Allanile, et muidugi meile kohe lisatööd sorgumipõllul pakkus. Niisiis veetsimegi tänase esimese poole päevast JÄLLE sorgumit pekstes ja ilmselt veedame ka seda tehes nädalavahetuse. Ei viitsi üldse selle palavaga õues töötada, aga kukkur vajab täitmist. Elu endise(loe praeguse) ülemusega on päris tasuv. Ja lisaks kõigele paneb ta meile tunde lahkesti juurde seega kui töötame 6 tundi siis saame kirja 8. Väga motiveeriv. Nii me siin elame ja ootame, mis Casellas saama hakkab. Allaniga juba igav ei ole, sest ta kutsub meid ikka igale poole kaasa, kasvõi siis kui läheb pesulõkse ostma..või sõpradega grillima..või enda paadiga kala püüdma...ühesõnaga on meil hetkel vedanud vähemalt elukohaga. Kõige kallim see ka pole 160$ nädalas+ kommunaalid+domestoskoristaja tasu. Kena kõik, tsau-pakaa.

Sydney

Niisama hai all seismas

Bassein ookeanivaatga

Vaateratas Melbourne's

Siis kui Kert on telefoni otsas ja mul on igav

Ilus oled, Austraalia!

Preilid triibulised

Praami peal aga ei lähegi Saaremaale :(

Kaunis mereloom

Mina ja Ryan 😻

Uus töö ehk vanad tuuled Jerildries

Eelmisel reedel oli meil viimane tööpäev Graincorpis. Ülemus kiitis meid ette ja taha, ütles, et me oleme parimad seljakotirändurid, kes temaga kunagi töötanud. Järgmisel hooajal käskis meil soovitada eestlastele kandideerida Merriwaggasse, töökoht pidavat olema tagatud. Tema oleks meid kauemaks tööle jätnud, aga sellise suure firma puhul nagu Graincorp tulevad käsklused inimesi ära saata kuskilt suurlinnast kontorilaua tagant. Nemad seal aga ei tea, kui palju on reaalselt tööd teha. Mis seal ikka, oli küll kahju lahkuda, aga olime samas tüdinud elust tsivilisatsioonist kaugel, isegi telefonilevi meil seal korralikult polnud. Üks suur reisimise miinus on, et kohtud toredate inimestega, kes saavad sinu sõpradeks ja mingi hetk pead sa nendega igaveseks hüvasti jätma. Võid küll võtta telefoni nr või facebooki aadressi, aga see ei ole see. Mingiks hetkeks on saanud inimesest sinu sõbralistis hall mälestus, lihtsalt nimi, mis kükitab seal.

Juba viimasel töönädalal tegelesime uue töökoha otsimisega ja sellega näkkas meil päris ruttu. Reedel oli viimane päev Graincorpis, laupäev puhkasime ja juba pühapäeva töötasime(loe jalutasime) puuvillapõllul. Tööd on Austraalia metsikult, muidugi neile, kes vähegi viitsivad otsida ja töötada. Nimelt helistasime Lesile, mehele, kelle all töötasime oktoobris rapsis rapsides. See sama Les, kelle kontor asub pubis ja kes „drinks like a fish“(joob nagu kala) nagu kohalikud ütlevad. Sellel nädalal nn kontorist tulles jäi ta vahele politseile ja peab maksma kopsaka trahvi. Muidu on aga tegemist väga toreda vanamehega, kes maksab ausalt ja õigeaegselt. Alguses ütles, meile Les, et hetkel väga tööd pole. Aga...Juhuse tahtel, kohe peale meie kõnet talle, helistas  Warwick, sama mees, kellega tegime rapsitööd, ja ütles, et tal on vaja töölisi sorgumi põllule. Seda olemegi teinud esmaspäevast tänaseni(reedeni) vanas heas Jerildries. Pühapäeval noppisime rapsi puuvilla seest välja. Sorgum, millest me varem midagi kuulnud pole, on teravili, mida kasvatatakse siin põhiliselt loomasöödaks. Meie ülesanne on kõblaga võtta välja teistest pikemad taimed. Palju neid ei ole ja seega on töö päris lihtne ainult palavaga põllul on raske. Kuuma tõttu alustamegi oma päevaga juba 5:30 hommikul ja lõpetame kuskil 2 ajal. Alustaks isegi veel varem, aga valgeks läheb alles kell 6. Warwick on muidu täitsa okei ülemus, vahel paneb paar tundi tööpäevale otsa ja lõpuaja ümardab ta alati meie kasuks. Ainuke miinus on, et tema naljad ei ole kõige paremad. Toon siinkohal näite: meiega töötasid koos 2 poissi Belgiast, kes ei oska eriti inglise keelt. Warwicki ajas mingi hetk närvi, et nad ei saanud mingist töökäsklusest aru ja ta ta ütles:“Do you underastand if I say that you are a dick?“(Kas sa saad aru, kui ma ütlen, et sa oled m**n)? Selline mees siis. Igatahes pikka pidu meil selle tööga pole. Les lubas meile ka kanala tööd, aga sellest ma kohe üldse vaimustuses pole. Homme, laupäeval saabub meile 40 kraadine palavus, aga õnneks peaks meil olema vaba päev. Siis teeme paar päeva puuvilla, 1 päev sorgumit ja siis ongi jõulud, milleks meil kindlaid plaane veel pole. Ilmselt reisime kuskil ringi ja jahutame ennast ookeani ääres. Saime ka töö pähklifarmi, mis hakkab 28. detsembril, aga see on nii kauge tulevik, et hetkel ei oska öelda, kas ka sinna jõuame. Meie õnneks tuli meile paar päeva tagasi  meil teatega, et Casella veinitehases hakkab hooaeg nädal aega varem ehk siis juba 12.jaanuaril. Muidugi eelneb esimese tööpäeva algusele koolitus ja Kert peab tegema loa, et saaks töötada piiratud ruumis/mahutis, raske leida eesti keelset vastet sellele. Igatahes ootame juba seda tööd, sest väljas on liiga palav töötamiseks.

Jõulutunnet meil ei ole kahel põhjusel: väljas on iga päev üle 30 kraadi ja pere/sõbrad on teisel mandril. Siin tähendavad jõulud suurt tarbimist nagu ka mujal maailmas. Lastele ostetakse kuhjades mänguasju, mis vähendavad nende fantaseerimisvõimet ja muudavad neid antisotsiaalseteks(arvutid,telefonid). Süüakse kilode viisi suhkrut ja muud ebatervislikku tänu millele on inimestel peale jõule stress juurde võetud kilode ja alla võtnud rahakoti pärast. Seega üleskutse jõuludeks: tarbige vähem/läbimõeldult ja leidke võimalus veeta rohkem kvaliteetaega koos lähedaste inimestega.

Varahommik sorgumipõllal

Sorgum

Tsau Merriwagga!

Jõuluime aka Kert on avastanud endas kokaande. Vabatahtlikult teeb süüa 😧😧😧

Sõber koer 

Ülemuse lemmikud ehk viljatöö Merriwaggas

Tänaseks päevaks oleme elanud siinses külas pea terve kuu. Eile oli meil väike lahkumispidu ja täna seadsid enamus töötajaid oma sammud uute/vanade tegemiste juurde. Mitte aga meie, sest kuna oleme ülemuse lemmikud ja meie viljapunker on väidetavalt ideaalne ja eeskuju kõigile teistele töötajatele siis on meil tööd veel nädalaks. Rekkad enam vilja sisse ei too ja seega peame tegema nipe-näpet hooajalõputöid Päris kurb on, et kõik see on läbi. Töökaaslased olid kui teine pere ja olin harjunud, et igal pool toimub midagi, rekkad voorivad, masinad uulgavad ja viljatolm täidab ninasõõrmeid. Nüüd on aga halvav vaikus ja suurest siginast-saginast on järel punker ja kuurid täidetud  pea 50 000 tonni viljaga. Ühelt poolt on masendav, aga samas on ka ärevus, sest peagi ootab ees uus seiklus. Tahame leida enne jõule uue töö, sest jõulunädalast kuni uue aastani justkui seiskub elu. Lastel on koolivaheaeg(suvevaheaeg) ja pered veedavad koos toredat aega. Meil siin pole aga kedagi ja jõulud on päev nagu iga teinegi. 19.jaanuar on meil koolitus Casella veinitehases, nimelt saime sinna saabuvaks hooajaks töökoha. Sinna on aga pea kuu aega ja niikaua passida me kindlasti ei kavatse.

Kas Graincorp oli väärt pea 2 kuulist ootamist? Praeguse seisuga on vastus jah. Kogemus oli väga lahe. Töö oli lihtne, palk hea, elamine tasuta ja austraallastest töökaaslased toredad. Õppisime kõvasti kohalikku slängi ja teame, kuidas elataks Austraalia külas, kus elanike ainult 20-30.  Nimelt on kogu küla keskuseks mitte kirik vaid pubi. See on neile püha ja ülemus lubas terroristide rünnaku puhul endast kõik anda, et pubi terveks jääks. Pubisse minnakse siin peale otse peale tööpäeva kasimata ja mustade riietega. Tõenäoliselt on viisakate riietega külastajad pigem erakud. Juuakse põhiliselt õlut ja austraallaste lemmikuks on 3,5% lurr, millest purju jäävad nad kiiremini kui mõni mees poole liitrisest viinast. Eks on ka kangemaid, aga üldiselt üle 4,5% on siin raske õlut leida. Proovisime nende pubikultuuri isegi paaril korral ära ja pole vist päris minu teema. Ülemuse Robert kasutab õlut valuvaigistite asemel..ei teagi kumb see hullemini organismile mõjub.

Töötasime 13 päeva järjest ja tegime 10-13h päevas. Siis pidime võtma vaba päeva, sest sellest aastast on uus seadus, et üle 14 päeva ei tohi töötada. Sellist kiiret aega, kus rekkaid oli mitu tükki järjekorras, et vili maha laadida, oligi ainult 2 nädalat. Järsult läks rahulikumaks , aga see ongi selle töö puhul normaalne. Meie ülemus Robert on üks värvikas tegelene igatahes, aga mulle ta meeldib. Selline lihtne mees, kuigi kipub kiirelt närvi minema. Pubis pihtis ta meile, et võtab rahustavaid tablette vms ja eelmistel aastatel oli ta täielik närvipundar. Pole ka ime, sest siin ülemusena on stressi päris palju ja vastutus väga suur. Meie aga meeldisime talle ja eriti oli ta rahul meie tööga. Saime oma viljapunkri eest kiita nii kõige suurematelt ülemustelt, rekkajuhtidelt kui ka farmeritelt. Tänu sellele saamegi jääda nädal kauemaks kuigi saame teha ainult 8h päevi. Ületunde ei saa, aga 25,25$ tunnis on ka Austraalias siiski võrdlemisi hea palk. Näiteks melonifarmis saime 21,6 dollarit tunnis. Ja elamine on siin tasuta, mis on suur pluss.

Ega väga ei olegi millestki kirjutada, sest terve see kuu on mõõdunud töötades. Nädalavahetus on meil vaba ja järgmisel nädalal tööd kuni reedeni. Eks siis näis, hetkel pole mingit ettekujutust kuhu ja mida-linna või maale. Lisan veel lõppu pildimaterjali meie tööst. Ja muide meil algas suvi 1.detsembril. Vihma ei tule kusagilt ja metsatulekahjud laastavad Austraaliat katastroofiliste tagajärgedega. Paar nädalat tagasi põlesid saksa seljakotirändurid autosse. Ei tasu praegusel hooajal igasse põõsasse ronida. Ilusat jõulukuu algust kõigile teile!

Jõulud palmi all 

Punker

Liivatorm

Ideaalne punker siis ;)

Iga lõpp on millegi uue algus ehk uus elu Merriwaggas.

Laupäeval oli meil viimane tööpäev arbuusifarmis. Ütlesime ülemusele, et meil on farmielust kopp ees ja tahame minna Melbourne´i linnaelu elama. See väike vale tundus selles olukorras kuidagi väga õige, kuigi ma tean, et vale on olemuselt lilliput(lühikeste jalgadega) ja seega ei jaksa kaugele joosta. Meid püüti veel igatpidi veenda mitte lahkuma, aga kuna palgatõusu pakkumist ei tulnud ja Griffithis me kodu ei ole suutnud leida siis oli meil raske ümber veenda. Me ei tahtnud öelda, et lähme Garincorpi, sest see poleks olnud nii „ilus“ lahkumispõhjendus kui suurlinna minek. Seda kirjutades mõtlen praegu, et me oleme imelikud, s.t mina olen, sest töölt lahkumine tekitas minus juba nädalaid enne stressi. Tahtsin, et see oleks võimalikud leebe ja mõlemad osapooled jääksid rahule. Ja tundus, et kõik läkski kenasti, tööandja soovis meile viimasel päeval edu linnaelus(hihihih) ja ütles, et võime tagasi tulla, kui me tööd ei leia. Selle farmi puhul oli tegemist nn perefirmaga, kus naine tegeles raamatupidamisega ja vahel aitas ka istutada, pereisa oli lihtsalt suur boss, keda me nägime ainult paar korda ja 18-aastane Peter oli minu arust isa hüpiknukk, kelle nimele oli kirjutatud osa firmast. Kusjuures ma arvasin, et Peter on 30 aastane ja tal on perekond ja naine aga võta näpust, mis stress ja pinge inimese välimusega teevad. Kui ma enda enda töökaaslasele Gamalile(India, 24.a) rääkisin, et see ei ole päris normaalne kui 18-aastasel ei ole muud elu kui töö siis ei saanud ta minust aru ja ütles, et mis siis, vähemalt on ta 30-aastasena täielikult materiaalselt kindlustatud. Vabal ajal(siis kui vihma sajab ja farmis ei saa tööd teha) käib ta metssigu taga ajamas ja maha nottimas. Seal töötatud aja jooksul nägin ma mitu korda kuidas ta näitas teistele töökaaslastele enda telefonist pilte surnud sigadest. Ega tal muid pilte näidata polekski. Ja siis on veel noorem perepoeg, kellega me eriti kokku ei puutunud, sest ta käis koolis. Tütar oli neil ka kusagil. Viimasel päeval istutades kurtis pereema mulle, et talle ei meeldi farmitöö ja ta vihkab seda, aga kuna ta mees on selles nii kinni siis pole midagi teha. Abielus on nad olnud 20 aastat ja seda kuuldes ei saanud ma jätta kasutamata võimalust küsimast, mis on pika kooselu saladus. Ta vastas, et kumbki ei tohi oma unistustest loobuda ja ei tohi teist takistada oma unistusi täimast. Tuleb ka üksteist aksepteerida sellistena nagu nad on, kõikide heade ja veadega. Natuke on see vastuolus tema eluga, sest farmitöö ei ole kindlasti tema unistus. Kõigele lisaks on nad Griffithis elanud ainult 4 aastat, siia tulid nad perega elama, kuna maad jäi teises kohas väheks. Seega kurtis ka pereema, et neil ei ole siin linnas kedagi ja tema on leidnud ainult ühe sõbranna. Õnneks on lastel sõpru tänu koolile. Stressirohke on see eluke farmis kohe kindlasti! Aga õnneks on tublisid inimesi, kes viitsivad ja tahavad seda teha. Seega ei tohi me viriseda, et näiteks banaani kilo on liiga kallis. Raha, aeg ja VAEV, mis kulub juurikate, puuviljade, vilja jne kasvatamiseks siin soojades maades on meeletu. Ja siis tuleb tsüklon ja kogu sinu saak on hukas. Kui sul rahalist tagavara ei ole siis ongi kõik, müü masinad ja maad maha.

 Eelpool mainisin vale lühikesi jalgu. Nojaa enda jutumulli järgi pidime olema juba esmaspäevaks Griffithis lahkunud, aga üllatusüllatus, keda me nägime toidupoes? Eks ikka enda armsat arbuusifarmi pereema. Hiilisime lettide vahel, et mitte ninapidi kokku sattuda. Pidime seal poes passima pea pool tundi, sest ta trehvas vahepeal tuttavat ja ajas pea 10min juttu ja seda kassade juures, kus oli meie ainuke väljapääs. Kui elu ei ole põnev siis tuleb see põnevaks elada. Ega ei oleks midagi juhtunud, aga me ei viitsinud põhjendama hakata, miks me veel Melbourne läinud ei ole. Peale seda intsidenti otsustasime, et helistame oma Garincorpi ülemusele ja uurime, millal see töö lõpuks hakkab ja üllatusüllatus..peale kahte kuud ootamist ja telgis magamist..peale linnavahel meeletut tuima passimist ja arbuuside vaevarikast rohimist(tegelikult tegime seda kokku ainult 3 poolikud päeva) öeldi meile, et „TULGE, TÖÖ HAKKAB HOMME KELL 7“. Ükskõik, mis sealt tuleb see ei ole enam oluline. Isegi kui meil on ainult nädala aega tööd siis vähemalt on see tehtud ja saame edasi liikuda. Täitsime oma miniauto toiduvarudega ja suundusime 70km Griffithist megaväikelinna Merriwaggasse. Ostsime veel mõlemad pikkade käistega tööpluusid ja sõime viimast korda maapähklivõijäätist. Sinna minnes jõudis meieni ka „tore“ asjaolu, et kõik viljahoidlad on sellel suunal millegipärast sellel aastal kinni ja seega toovad tuttavad arbuusifarmi omanikud oma nisu, mida nad vähesel määral kasvatavad, just meie viljahoidlasse. Ilmselt kohtume seal silmast silma, sest meie oleme,need, kes rekkaid maha laevad. Kui see nii juhtub siis ütleme, et see oli ootamatu pakkumine ja peale seda lähme suurlinna. Tegelikult ma arvan, et neid üldse ei huvita. Või nad ei mäleta meid.

 Merriwaggas ootas meid väike hütt/onn/konteiner, ei oskagi täpset nime anda, aga täitsa viisakas värk.Levi seal muidugi pole, seega ootab meid netikarsklus. Pesumasin, külmkapp, aircon, voodi,telekas, kapp, pliit jne on kõik olemas. Natuke küürimist ja timm värk. Asja puhul on 3 suur plussi: 1. Elukoht asub töökohas ehk siis saidil. 2. Esialgsetel andmetel oleme seal kahekesi ja teine tuba jääb tühjaks. 3. See on tasuta ja me ei pea maksma isegi elektri ja vee eest.

Peale pikka telgielu oli ülimõnus hommikul esimese asjana veekeetja ja telekas tööle panna. Ja telki ei pidanud ka kokku panema. Halleluuja! Kuigi kodutu olla oli ka päris teistmoodi huvitav, selline murevaba elu. Ei pidanud koristama ega midagi ;)

 Tutvusime site manageriga ehk siis enda ülemuse Robertiga(Rob), kes esialgu ei saanud meie aktsendist eriti aru ja kui aus olla siis meie tema omast ka. Aga see kõik tuleb ajapikku. Igatahes andis ta meile mõlemale kotid varustusega(kiiver,kindad, vest,respiraator jne) ja ütles, et alustame hommikul kell 7. Seda, kauaks meil seal tööd on ei tea keegi. Rob ütles, et see hooaeg võib kesta homseni või hoopis 4 nädalat või isegi 6 nädalat. Saa siis aru. Oleme valmis kõigeks, sest tegemist on ettearvamatu Austraaliaga. Meie esimesest ja teisest tööpäevast kirjutab Kert.

 Esimese tööpäeva hommikul sai tuletatud esimese asjana meelde, kuidas varahommikul, poolkinniste silmadega kohvi ja putru valmistada. Kõhud täis söödud, panime oma erksavärvilised riided selga ja liikusime kaalumaja kõrvale kus kõik igal hommikul kokku saavad, kordavad üle tööohutuse põhitõed ja teevad hommikuvõimlemist. Jah, hommikuvõimlemist. Seda näeb ette tööjuhend. Keegi seda seal väga tõsiselt ei paistnud aga võtma. Kõik see tsirkus tehtud suunati meid viljahoiustamise platsile vaatama ja õppima, et kuidas töö käib. Platsil ootas meid ees SUUR hunnik vilja (otra) ,stakker( seade mis vilja hunnikusse teisaldab), Billy ja Jerry ning veoautode kolonn kes kõik tahtsid oma koormad maha laadida. Töö ise on lihtne, aga kohati väga tolmune. Pead seisma masinal ja näitama rekkajuhile kuna ta peatuma peab. Kui peatad ta liiga vara siis kallutab ta oma vilja ettenähtud restist mööda. Sellele vea parandab siis vana hea kühvel ja hari. Sama jama on ka siis kui auto liiga kaugele sõidab. Selleks, et elu veel põnevamaks teha selgus,et osad kärud liiguvad kallutamisel(ette/taha). Ajapikku jääb juba meelde et mis käru kuhu poole liigub ja siis on kühvli tööd vähem. Nagu vanasõnagi ütleb, et mitu kokka rikub toidu siis selle tõestuseks ka üks „muljetavaldav“ seik esimesest tööpäevast. Nimelt tegutsesime selle viljatransportööri juures kolmekesi. Siis kui rekkaid ei olnud lülitasin ma masina pooleldi välja nii, et see transportöörlint mis vilja alt hunniku otsa viib ei töötanud. Ma ise olin masinast hulga eemal kui nägin ,et äkki oli tekkinud kuskilt uus rekka mille tagaluuki kolleeg juba avas ,et vili masinasse lasta. Jooksin küll ,et masina lint uuesti käivitada ,aga jäin hiljaks. Lint käivitus korraks, aga siis oli juba vilja masinas nii palju et tekkis ülekoormus ja masin jäi seisma. Muidugi pärast seda läks päris palju vilja maha(seda andis ikka pärast sealt maast kühveldada). Et pinget juurde kruvida siis ei osanud kohalik boss masinat uuesti käima panna ega viga kõrvaldada. Kõigele lisaks tulid juhuslikult kohale Graincorpi kõrgemad ülemused. Kokku oli masin rivist väljas umbes 1,5h. Olukord tundus sel hetkel päris pingeline. Lisaks osaliselt minu tekitatud jamale olevat veel probleeme olnud kaalumajas ja kuivatis. Lõpuks tulid kohale tehnikud kes masina ca 10 min tööle panid. Viga oli lihtne. Lihtsalt üks ülekoormuskaitse oli väljas. Oleksin hea meelega asja ise uurinud, aga kõikjal olid sildid, et ainult volitatud isikud jne. Lõppkokkuvõttes läks kõik hästi ja ülemus väga kuri ei olnud. See kes hakkas veokat tühjaks laadima oleks pidanud veenduma ,et masin ikka töötab täielikult enne kui ta luugi avab. Luukide avamise kohapealt on tegelikult selline lugu ,et see on meil samuti rangelt keelatud. Mina tegin täpselt seda mida ma hommikul kogenud tööliste pealt õppinud olin. Aga mis te arvate kes avas luuke suurte ülemuste juuresolekul ??? Pärast seda tuli ülemus ja ütles, et ära seda enam kunagi tee. Tööpäeva lõpuks olime valmis oma asjad pakkima ja uut tööd otsima aga tundus et esimene tööpäev ei jäänudki viimaseks. Järgmise päeva hommikusel koosolekul mainiti uuesti üle ,et meie ei tohi luuke ise avada. Teine päev möödus juba väga kenasti ilma ühegi probleemita. Enamus ajast passisime niisama masina varjus kuna päeva jooksul käis vist ainult 5-6 rekkat. Kuna lubas vihma ja äikest pidime oma suure viljahunniku kattega ära katma. Katte tõmbasime peale auto ja frontloaderi abiga. Toore inimjõuga oleks see ikka väga raske ettevõtmine. Lisaks on veel oht,et kate võtab tuule alla ja lendab minema. Meil sujus õnneks kõik kenasti ja saime oma vilja kaetud täpselt enne vihma. Aga mida tähendab meile vihm ???? See tähendab seda,et vähemalt 2 päeva me tööd ei tee.

Hungry Kert in Hungry Jacks. Hommikune tasuta kohvi ja mahl. Lõunal saab tasuta hamburgereid ehk tasuta lõunad on olemas!

Endiste Kodutute pesupäev

Lõuna linnapargis

LeboAustaalia

Loom tööl ehk tööloom

Me ei tea! Kes teab?

Meil siin sajab täna vihma..juba mitmendat päeva. Ootame kõnet, et veel eelviimast päeva istutama minna. Vihmaga ei ole seda hea teha, sest traktori rataste alt lendab mulda otse meie suunas.Kui vihm jääb järele, saame minna. Eile kuulsime ka töökaaslaselt ,et selles farmis pidi vihmaga väga pehme igal pool olema ja paar kuud tagasi kandus töölt koju minev hindu oma autoga kraavi(kruusatee). Auto täitus veega, aga järjekindel mees ei lahkunud oma autost kuni viimase hetkeni. Loodame, et meie auto kuskile kinni ei jää ega teelt kõrvale ei kaldu. Tundub, et siin New South Wales on see tavaline, läänes ja Queenslandis sadas suveperioodil ainult korra kuus äikesega. See kõik tähendab seda, et meie kaua oodatud viljatöö(miks me mida ootame??) lükkub edasi. Helistasime eelmisel teisipäeval enda nn bossile ja uurisime, millal hakkab hooaeg. Vastuseks saime, et pooleteist nädala pärast, AGA lubas vihma seega ei tea. Ja kui tema ei tea siis ei tea keegi. Igatahes ütlesime arbuusifarmis oma töökoha juba ära lubades jääda veel üheks nädalaks.Nad ei tahtnud meid üldse lasta ja kutsusid läbirääkimisi pidama, aga meie olime kindlad oma otsuses. Viljatöö pärast me siia Griffithisse tulime ja oleme talunud kodutuna elamist juba üle kuu. Lahkumise tegi ka kergeks asjaolu, et meid pandi eelmisel nädalal rohima. Päris nüri töö oli, saime järgmine päev vaevu käia. Melonid on istutatud eriti tihedalt ja me pidime puhtaks tegema iga taime aluse. Read muidugi on rohkem kui poole km pikkused. Õnneks polnud ilmad siis nii palavad, aga rohimist me oma teisel(ja viimasel) aastal küll teha ei kavatse. Ja üldse on meil kõrini lõuna ajal purgiubade söömisest. Kööginurka selles farmis pole, mis on minu jaoks väga häiriv. Pole raske eraldada oma hiiglaslikust shedist väike osa töötajate kööginurga jaoks. Piisaks kasvõi lauast, toolidest ja mikrolaineahjust. Veekeetja võiks ka tegelikult olla. Aga seal ei ole midagi! Ainult 2 katkist plastikust tooli, aga töötajaid on korraga ühel päeval tööl 7-8. Raha muret selles farmis küll ei ole, sest uusi traktoreid on neil u 20 ja sellel lisanduvad 2 rekkat, 10 tööautot, ATV-d jne. Perenaine ütles meile, et ta ei taha meid ära lasta, kuna oleme head istutajad ja neid pidavat väga raske leida olema. Paljud ei saagi asjale pihta. Ei tea kas nutta või naerda.. CV-s tuleks kogemuste alla lisada „professionaalsed istutajad“.

 Vahepeal käisime avastamas Austraalia pealinna Canberrat, mis asub Sydney ja Melbourne vahel. Kaks suurlinna ei suutnud omavahel otsustada, kumb vääriks pealinna tiitlit ja seega tuli leida lahendus- nii kerkiski modernne Canberra, mis asub Griffithist 350km kaugusel. Külastasime parlamendi hoonet ja avastasime Namadgi rahvusparki, kus talveperioodil sajab lund. Meil siin hetkel aga hiliskevad ja lund me ei näinud. Tegu on ka Austraalia alpide piirkonnaga ja rohetavate hiigelmägede vahel autoga ringi sõita oli meeldejääv! Võtsime ette ka paar jalutuskäiku ja ronisime ühe mäe tippu. Imeline on see Austraalia tõesti oma mitmekülgse loodusega. Canberra ise aga polnud midagi erilist. Edasi ootame kõnet viljahoidlast, et see lõpuks kaelast ära saada ja edasi liikuda. Veel ei tea kuhu. Samuti ei tea me, kaua seal sellel aastal hooaeg kestab. Käisime ka Austraalia ühe suurima veinitehase Casella intervjuul, aga hooaeg hakkab alles jaanuaris. Lähme sinna ainult siis kui saame öö vahetusse, sest muidu ei tule palk eriti hea kuna seal on ainult 8h vahetused(miinus lõuna pool h ja seega päevas ainult 7,5h) ja nädalavahetused on vabad. Samuti on Griffith ennast meie jaoks ammendanud ja pigem alustaks uut seiklust kuskil mujal linnas. Ega polegi seekord palju millestki kirjutada. 

 Peale Canberra külastamise on elu olnud siin päris üksluine. Eelpool unustasin veel mainida, et käisime eelmisel nädala esmaspäeval viinamarja puid alt puhastamas. Tegemist oli nn sularaha tööga ja tahtsime proovida, et äkki on tulus ots, aga kus sa sellega. Tööde juhatajaks oli rätikupeast hindu, kes andis meile okstest pungil viinamarjapuud ja kõige pikemad read. Tasuks oli meil 16$ rea pealt. Kokku teenisime 12$ tunnis(tegime rida u 1,5h), mis on siin Austraalias alla igasuguse miinimumi. Tagasi me enam ei läinud. Olen ka varem kuulnud, et rätikupeadest ülemusi ei tasu usaldad. Pms kasutas ta meid ära, sest teised töölised(hindud) tegid palju lühemaid ja puhtamaid ridu. Kogemus igatahes.

Arbuusiread- kus on lõpp?

Kosk

Lõuna peale matkamist alpides. Ümberringi jänesed ja kängurud.

House of Parliament 

Känguru Viimamarja puid puhastamas

Meie Vaikne Halloween

Mmm :D 

Kevadefestivali raames tehtu tänavapeal Paellat. Midagi siiin Griffithis ikka toimub.

Multicultural festival. Proovise Fiji toitu, milleks oli lambaliha spinati kastmes ja cassava ehk meiemõistes kartul. Ei olnud eriti hea kahjuks. 

Õnnelikud seiklejad peale tööpäeva. Kärpsevõrk päästab päeva!